Tere tulemast, kõrghooaeg!

Mulle tohutult maitseb siinne Wine Connection'is müüdav Caesari salat. Siiamaani maksin ma selle eest 176 bahti (160 bahti + 10% teenustasu) koos tasuta leivakorviga.

Eelmisel nädalal aga tuli mul sama komplekti eest välja käia tunduvalt rohkem - nimelt 253 bahti! (200 bahti salati eest + 30 bahti leivakorv + 10% teenustasu). Puhvetist lahkudes käisin menüüd uurimas (et ma alati sama sööki tellin, ei vaata ma tihtipeale enne menüüd). "High Season Menu" ("Kõrhooaja menüü") ilutses esikaanel. Hinnad nädalatagusega võrreldes tunduvalt kõrgemad. Tere tulemast, kõrghooaeg!

Ja näeme taas madalhooajal, kallis Wine Connection!

P.S. Kui keegi mulle head Caesari salati kastme retsepti soovitada oskab, oleksin väga tänulik!

Read more...

Ilmvõimatu

Käisime kolmapäeval kinos. Tsunami-teemalist ühe pere tõsielulool põhinevat filmi "Ilmvõimatu" (The Impossible) vaatamas. Tõeline pisarakiskuja, aga kindlasti vaatamist väärt.

2004. aasta hiidlaine saabumise päeval oli Z'l plaanis jet ski'ga merele sõitma minna. Eelmisel päeval käidi aga perega jõulupühade puhul rannas löötimas ning Z murdis üht breigitrikki sooritades sõrmeluu, mis ta merele minemise plaane muutis. Sel ajal, kui tsunami Phuketit tabas, magas Z rahulikku und. Oma tädi majas, mis jääb täpselt mäkketõusu peale ja merest niipalju eemale, et ükski laine sinnani ulatuda ei tohiks (hetkel elame tollesama maja kõrvalmajas). Tsunamile järgnenud ööl muutus mäkke tõusev tee ööbimisplatvormiks. Z'i tädi varustas tee peal magajaid tekkidega, niipalju, kui tal neid jagus. Mereäärsetes hotellides puhanud inimesed olid ju ööbimiskohtadest ilma jäänud ja vaevalt nad enam mere äärde kippusidki.

Z'i teine tädi (mitte see, kelle majas ta ööbis) oli enne tsunamit mereäärse poekese omanik. Kui ma temaga esmakordselt kohtusin, imestasin ma, miks küll selleks ajaks väga töökas ja edukas keeltekooli omanik samasuguses pisikeses ja odavas korteris elab, nagu meiegi. Hiljem selgus, et ta maksab siiamaani tagasi võlga, mis tekkis siis, kui hiidlaine ta poe maapinnalt pühkis. Ta oli nimelt suure hunniku kaupa krediidi peale ostnud ning maksis müüdud kauba tulust krediidivõlga. Ühel hetkel seda tulu tootvat kaupa lihtsalt ei olnud enam, jäi vaid võlg.

Ja veel üks lugu. Z kohtas nädal-paar tagasi üht meesterahvast, kes kusagil puhvetis talle ligi astus, õlale patsutas ja ta tätoveeringuid kiitis. "Ka sul on väga vinged käekaunistused ja nagu ma näen, osaliselt tai keeles kirjutatud!?" vastas Z kohmetunult võõra komplimendile. Talle tundus esialgu tolle õlapatsutuse peale, et mees tuleb tüli norima. "Jah, mu käele on tai keeles kirjutatud mu pereliikmete nimed - näed, siin on mu isa ja ema, mu naine ja tütar," osutas ta. "Ma jäin neist kõigist tsunami tagajärjel ilma, tulin Phuketile tagasi nende surma-aastapäeva puhul." Z'l tõusis klomp kurku ja ta tundis end kohutavalt näruselt, et ta kurva saatusega meest tülinorijaks pidas. Ta nägi tõsist vaeva, et pisaraid tagasi hoida.

Mõnikord on päriselu õudsem pisarakiskuja, kui film. Ja mõnikord osutub murtud sõrmeluu kõige õnnelikumaks õnnetuseks inimese elus.

Read more...

Saiamaniakid

Eelmisel nädalal selgus, et arusaam, nagu toituks farangid vaid saiast, ei olegi Z'i kiiks, vaid üldlevinud argiarvamus.

Mul õnnestus nimelt osaleda ühele ökoreisifirmale tehtavas fotosessioonis Krabi provintsis (seal on lihtsalt imeilus! Ja imeilselt vaikne!). Sessiooni ajakava nägi ette, et õhtuks Phuket Town'i hotelli ööbima, varahommikust Krabile ja järgmisel päeval samamoodi.

"Kõigepealt sööte õhtusöögi ja siis proovite selga homseks vajaminevaid rannariideid," teatas sessioonipealik ja saatis meid lauda. Õhtusöögiks oli meie kuueliikmelisele seltskonnale tellitud neli ülisuurt pizzat, praetud kanatiibu pealekauba. Ja seda enne rannariiete proovimist ja magamaminemist!

Tai meeskonnaliikmed pugisid samal ajal nurgas Tom Yam'i suppi ja teisi kohalikke hõrgutisi.

Järgmisel hommikul kaeti meile hommikusöögilaud... võileibadest! Õnneks ka pisut puuvilju ja jogurtit, sest olime eelmisel õhtul pizzaorgia järel niimoodi palunud. 

Tai meeskonnaliikmed sõid hommikusöögiks praetud kana ja kleepuvat riisi.

Ja kui ka lõunasöögiks meile jälle võileibu valmistama hakati ja taidele samal ajal Tai toitu kõrvale tõsteti, palusin ma, et kas ka meie normaalset sööki saaks. Ja kujuta pilti, saimegi! Riisi, praemuna ning kana erinevate kastmetega! Ja ka edaspidi lubati meil (võileibade kõrvale) Tai toitu nautida.

Vaid üks venelasest fotosessioonil osalenu jäi ühe kohaliku õhtusöögi järel nälga. Ta nimelt väitis, et on küll kaks aastat Tais elanud, aga valmistab endale alati ise koduseid roogi ning Tai toitu väga ei söö. Vähemalt vürtsikat toitu kindlasti mitte. Täitsa kahju temast!

Ma loodan, et saan lähiajal mõned tehtud fotod ka enda käsutusse ning Krabi ilu oma blogis jagada.

P.S. Ma ei arva enam sugugi, et Tai toit võileibade söömisest tohutult palju tervislikum oleks (valge riis ning rohkes õlis praetud või fritüüritud lihakraam sinna kõrvale), aga vähemalt maitseb hästi ning on kõhusõbralikum ka, kui kuiv sai.

Read more...

Keelt tuleb õppida!

Mu Chalongis elav eestlasest sõbranna muljetas, et nägi hiljuti poes pealt tüüpilist olukorda, kus taist klienditeenindaja ja venelasest klient üksteisest kuidagi aru ei saanud (venelane rääkis vene keeles, tai üritas inglise keeles vastu seletada). Olukorra lõpplahenduseks oli venelane vene keeles nähvanud: "Keelt tuleb õppida!"

See on ehe näide sellest, miks MA EI TAHA seda keelt õppida. Selliste inimestega ei sooviks ma suhelda ka siis, kui mul keel suus oleks. Põhjus, miks MA TAHAN on samas imelihtne - see rahvus on Phuketi olevik ja tulevik ja hea raha teenimise eesmärgil läheb vene keelt vaja.*

Olen praeguseks omandanud niipalju, et suudan venelastele selgeks teha, mida mu poolt pakutav "самую крутую вечеринку" endast kujutab, kus toimub ja palju maksab. Eelmisel nädalal müüsin ka esimesed piletid venelastele. Eks nüüd tuleb muudkui edasi õppida ja rohkem müüa...

Keelerindelt veel niipalju, et huvitav oli Facebook'i kaudu avastada, kuidas erinevast rahvusest inimesed inglise keelt valesti kasutavad ainult seetõttu, et nende emakeelest lähtuvalt on kõik korrektne. Näiteks kirjutas mu tai sõber "family" ("perekond") asemel "famiry", sest taidel on teadupärast komme r-tähte l-na hääldada ja mu soomlannast sõbranna kirjutas "beautiful" ("ilus") asemel "peautiful" sest soome keeles hääldatakse tugevaid konsonante nõrkadena. Ma ise pean pidevalt inglise keele puhul sõnade kokku- ja lahkukirjutamise üle vaatama, et veenduda, kuidas kirjutatakse näiteks "midday" ("keskpäev") ja "nighttime" ("öine aeg"). Kusjuures! Ka "night time" on korrektne ja tähendab "öösel". Elukestev õpe, ma ütlen.

Eelmise nädala lõpus, kui ma vene poistele pileteid müüa üritasin, viskasid nad minu jutu vahele nalja, et piletihinna sees on ka tüdrukud! "Jah! Striptiis ja šašlõkk!" viskasin ma vastu.

*Mitte ainult Phuketil! Venelasi jagub igale poole, ka Eestis on jätkuvalt paljudele töökohtadele kandideerimise tingimuseks vene keele oskus.

Read more...

Esmamuljed

Veidi kentsakas muidugi, et ma kaks kuud hiljem Taisse tagasijõudmise esmamuljetest kirjutan, ei olnud ma ju Eestiski nii pikalt. Aga ometi on kaks asja, mida ma teravalt tähele panin, kui tagasi jõudsin ja mis siiani aktuaalsed on.

Esiteks - räpp! Patongis käivad ulatuslikud teetööd ja need jupid, millel parasjagu ehitatakse või mis nende lähedusse jäävad, on kohhhutavalt liivased. Ma ei tea, mis nad kogu selle liivaga teevad, aga ma tean seda, et teed on pidevalt kas liivast tolmu (kuival päeval) või liivapori (vihmasel päeval) täis ja see on nii ebameeldiv! Tolm lendab silmadesse ja blöga määrib riideid ja motikat. Mind lohutab vaid see, et kõik see talumatu on hea eesmärgi nimel - edaspidi peaks siin vähem üleujutama, sest teesse paigaldatakse vett ärajuhtivad torud ning ka teeauke peaks vähemaks jääma.

Teiseks - vihm! See ei ole küll mingi saladus, et Phuketil aeg-ajalt korralikes kogustes vihma sajab, aga ma olin nii üllatunud, kui külm oli siis, kui ma tagasi jõudsin! Jätsin oma kunstnahast tagi isa juurde, sest mäletasin, et nahkesemeid Tais väga kanda ei kannata (liiga niiske ja lämbe). Nüüd olen oma tagist puudust tundnud! Vihmastel päevadel, eriti õhtuti, on ikka päris jahe.

Read more...

Kodus

Kustutatud.

Read more...

Varastasin saare!

Ma olen juba pikemat aega oma blogile uut kujundust otsinud, sest see võilillega, mis vahepeal oli, ei olnud lihtsalt üldse Tai nägu. Proovisin kõiki variante, mida Blogger pakub ning jäin lõpuks Buddha näoga musta taustaga variandi juurde, pealkirjad värvisin oranžiks, inspireerituna Buddha munkade riietusest (kui juba, siis juba!). Blogi saigi taipärasem ja seda olenemata asjaolust, et taustal olev Buddha on hoopis Indiast, nagu Z väitis.

Mingil hetkel tundus mulle aga musta-oranži-pruuni kombinatsioon liiga tume ning vanamoodne ja ma hakkasin internetist uusi taustu otsima. Läks ikka päris mitu tundi aega (nonäed, mille peale ma oma aega TEGELIKULT raiskan!) enne, kui ma oma blogikujundusele sobiva variandi leidsin (osade taustatega nihkusid kõik tekstid ja lingid paigast ära ja ma ei osanud neid kuidagi ümber sättida). Et välja mõelda, kuidas blogiseinale uut tapeeti kleepida, kulus ka omajagu aega.

Nüüd mul ongi selline tore versioon, kus ma saan tulpasid, värve ja kõike muud kujundusega seonduvat endale sobivaks muuta. Esialgset blogipäist ehtis selline rannapilt:

Ka ok, aga ma tahtsin kindlasti midagi värvilist ja ilusat nagu Phuket on ja sellepärast ma varastasingi saare! Saare pildi internetiavarustest (vaata blogi päisesse!). Näeb välja täpselt selline nagu paljud Phuketi lähedalasuvad pisisaared. Ja no roosa taust ju muidugi, mul oli juba pikemalt igastsus vana roosa blogi järele!

Read more...

Samal ajal, kui Maili on Visa Run'il...

... tegeleb Z muuhulgas järgmisega: (NB! Alljärgnev postitus on üdini naiselik ja võib meesterahvale surmigavana tunduda!)

Ta nimelt valmistas mulle kõrvarõngaste hoidja, kus kõik mu kõrvaehted nüüd ilusasti organiseeritult ripuvad! Märkasin kõrvarõngaid raami sättides, et päris mitu paari on minuni jõudnud kingitusena. Muuhulgas vasakul all nurgas rippuvad käpikud ja kalade ning öökulli-kassi vahel rippuv Anne Veski! Mõlema paari omanikuks sain ma üllatuslikult siis, kui Ardo Tais käis ning need mulle kinkis! Olin varem oma blogis ägedaid Eesti asju taga igatsenud ning Ardo ostis ja tõi mulle Taisse kohale just need samad kõrvarõngad, mida ma oma blogis kujutasin (käpikud küll teist värvi). Ma veel hiljem kiljusin ka, et "issand, kui lahe!", aga pilti ei teinudki. Nüüd siis tegin. Lähemalt kahjuks ei saa, sest ma unustasin oma fotoka laadija Eestisse ning kasutan seega hetkel telefoni kaamerana.

Ma panen siia paar veebiaadressi ka, kui keegi endale või kellelegi teisele jõulukingituseks uusi ehteid otsib:

• www.oioi.ee - üleval vasakult teised kollased kõrvarõngad on just sealt! Samuti pisike komplekt õuntega (üks terve, üks hammustatud).
• http://faktoryfaktory.wordpress.com - Faktory's müüakse erinevate kodumaiste disainerite ehteid, alumises reas vasakult kolmandad kõrvarõngad on Faktory'st.
• www.misu.ee - Misu'st on pärit kõrvarõngapaar öökulli ja kassiga, samuti käpikud ja Anne Veski. Misu korraldab lisaks ehtemüügile ka töötube, kus saab õppida ise ehteid valmistama, mina kruttisin päris ise kokku nood roosade lipsudega ringikujulised kõrvarõngad!
• www.edevuselaat.ee - Edevuse Laada firmamärgiks on kõikvõimalikud ägedad prindid peamiselt kandilistele või ümmargustele kõrvarõngastele, mina olen Aasia tüdrukuga ja mannapurkidega kõrvakate õnnelik omanik.
• www.pilgrim.ee - tilgakujulised kõrvarõngad hallide kasside kõrval on Pilgrimi kollektsioonist.
• www.expressions.ee - suured mustad suled ostsin Expressions'i Pärnu poest.

Kõik ülejäänud kõrvaehted on pärit enamasti Taist (aga ka Itaaliast ja Ameerikast), kusjuures väikesed punased pardid ning väikesed punased maasikad on täies ulatuses plastmassist (ka see osa, mis läbi kõrva torgatakse) ning täidavad rannakõrvarõngaste funktsiooni. Ma võin rahuliku südamega nendega merevette ujuma minna! Ostsin mõlemad ööturult ning maksin kummagi paari eest 20 bahti (50 senti).

P.S. See suurte silmadega jänes raami paremas nurgas ei ole mitte kõrvarõngas, vaid Z'i lisatud stiilielement, et hoidja ikka võimalikult armas välja näeks.

Read more...

Miks ma ei kirjuta?

Ma olen päris mitmel korral uue blogiposti akna avanud, pealkirja ja/või paar rida kirja pannud ja siis blogi lehelt lahkunud.

Mul on nii palju öelda ja kirjutada ja ma ei teagi, kust alustada. Sama teema on ka väljaspool blogi. Mu toa seinad ootavad puhastust eelmiste üürnike jäetud kleepsuplekkidest, mu küüned ootavad viilimist ja juuksed värvimist. Mul on vaja paari inimesega kokku saada, paaris kohas käia ja paar asja ära teha.

Ja mis ma tegelikult teen, kui mul vaba aeg tekib? Passin Facebook'is. Või televiisori taga.

Õnneks saab töö vähemalt tehtud, sest sain Eestist kaasa "unetuse". Ei suuda enam päevi rahuliku südamega maha magada, ärkan varakult ning lähen tööle. Et siis tööst vabal ajal teha kõiki neid asju, mis ärategemist ootavad. Või mitte... Kuidagi aeglaselt ja vaevaliselt tuleb kõik ning energiat üldse ei ole!

Täna olen Malaisias Visa Run'il, sellest ka postitus! Siin pole parasjagu midagi muud vaja ära teha ja Facebook'i lehed on ka "otsa saanud".

Magama peab muidugi minema. Hommikul 7-st äratus. Head ööd!

Read more...

Fantoomroti saaga lõpp

Z jõudis koju, korter oli puhas, närimata ja rotitu!

Saaga lõpp.

Just, mina ka ei mõista...

Read more...

10.09 - 11.09 TLL-RIX-KBP-BKK-HKT

Siis, kui mul Phuketil juba Eesti piletid taskus olid, kilkas mu venelannast sõbranna: "Käi jah kodus ära, see on nii hea! Mina ka hetkel ei tea, mida ma teha tahan või millisesse riiki järgmiseks maanduda, aga iga kord kui ma Venemaal ära käin, lööb kuidagi pildi selgeks!"

Ja tõepoolest! Mul on palju parem olla, kui paar kuud tagasi! Mul on hea meel, et sain lõpuks koju ja mul on samuti hea meel oma teise kodusse Phuketil tagasi minna! Tean ja tunnetan natuke paremini oma sihte ja eesmärke, aga ma ei hakka neid siia veel kirjutama. Kirjutan iseendale kuhugi ning vaatan aasta pärast, kuidas õnnestus!

Igaljuhul - 10. septembril lendan Taisse tagasi ja see on tore! Eriti nüüd, mil Eestis läheb iga päevaga külmemaks, pimedamaks ja vaiksemaks...

Read more...

Kindlasti tahaks...

Mul oli igasugu huvitavaid mõtteid enne Phuketilt esimest korda koju saabumist. Et kindlasti tahaks... just nende inimestega kokku saada, just neis kohtades käia ja just nende tegevustega tegeleda! Täpsemalt enam meeles ei olegi, sest kirja ma ühtegi mõtet ei pannud.

Nüüd teist korda Phuketilt tulles oli samamoodi. Lisaks inimestele, kohtadele ja tegevustele igatsesin ka eesti toitu. Et kindlasti tahaks süüa... Täpsemalt ei mäletagi, aga kindlasti olid seal nimekirjas kodjuust, tuunikala tomatis, leib, tatrapuder hapukoorega, pelmeenid, isegi kohukesed! Tegelik nimekiri oli kordades pikem, aga täpsemalt ei mäleta, sest kirja ju ei pannud.

Nüüd, enne kui ma Phuketile tagasi lendan, tean ma täpselt, mida ma seal kindlasti teha tahaks. Ma tahan minna randa päevitama, ujuma, snorgeldama. Ma tahan imelise vaatega After Beach restoranis löötida ning oma lemmik-baaris maitsvaid Margaritasid nautida. Ma tahan veel natuke müüa noid pileteid, sest see on nii palju lihtsam töö, kui kiuslikest soomlastest klientide teenindamine suvise Pärnu kesklinna kohvikus. Ma tahan korralikku ja mõnusat tai massaaži ning mäejalami Number 6 restoranis süüa kõike, mida hing ihaldab! Ja mitte just tingimata selles järjekorras. Aga vähemalt olen ma selle nüüd kirja pannud.

Pildil on mu tänane hommikusöök. Just selline, millisest Phuketil vaid unistada võib: Karjala pirukas munavõiga, kodujuust värskete tomatite ja pipraga, must leib juustu, tomati ja tilliga ning must leib munavõi ja vürtsikiluga.

Read more...

Fantoomrott

Meie Phuketi korteris elav/surev/surnud? rott on mu viimase aja üks koledamaid õudusmõtteid.

Ühel õhtul Phuketil koju saabudes avastasime, et keegi on köögis ringi jooksnud ning asju ümber ajanud. Rott? Ei, pigem oleme ise hooletult jalaga virutanud, mõtlesin esialgu.

Järgmistel päevadel vedelesid mööda elamist pabulad. Rott? Ei, pigem mingi suuremat sorti geko, mõtlesin.

Kuni lõpuks leidus neid pabulaid kohtades, kus gekod tavaliselt ringi ei uita, lisaks olid välisuksele kraapimisjäljed tekkinud, uksetükid taga.

Rott? Jah! Aga kus?

Otsisime korteri korduvalt põhjalikult läbi, tirisime kogu kraami keskpõrandale kokku, vaatasime üle. Pesumasina toimetasime toast välja, arvates, et rott ehk mootoris elutseb, ka õhukonditsioneeri vaatasime üle!

Rotti ei kusagil, aga pabulaid ikka igal pool!

Mõtlesin Dolly kogemuse põhjal, et ju elab kuskil wc-poti sees. Dolly ronis ka korra niimoodi eelmise korteri wc-poti tagaküljel asuvast avausest sisse, et me kartsime, et ta surebki seal, sest kätte teda sealt kuidagi ei saanud. Lõpuks ronis õnneks ise välja. Enne Dollyt ei olnud ma wc-pottide ja külmkappide "sala-avaustest" isegi teadlik!

Igaljuhul. Soetasime lõksud. Sellised plastiktaldrikud liimiga, et paned ääre peale sööki ning ootad, kuni näljane rott liimi sisse kinni jääb. Ei midagi!

Tõstsime lõkse ringi ja lõpuks õnnestus ka üks tegelane kinni püüda!

Selgus, et tegemist ei olnud siiski "meie rotiga", sest pabulalasu jätkus, samuti uksekriipimine. Uued lõksud, uued asukohad, kasu ei miskit! Fantoomrott oli isegi nii kaval, et vedas lõksult lihtsalt toitu minema, ise kinni ei jäänud.

Kuni ühel päeval enne Phuketilt lahkumist märkasin ma vannitoas... roti saba! Saba piilus vannitoa metalse uksepiida seest. Seal too fantoomrott siis pesitseski! Mürgitasime, ajasime jugadega vett piida sisse, aga rott oli kangekaelne, välja ei roninud.

Sulgesime kääridega (meie vannitoal on lukk vaid seespool) vannitoa ukse ning tulime Eestisse.

Nüüd mõtlen õudusega, et parima stsenaariumi kohaselt jooksis too rott end seal vannitoast pääseda üritates lolliks - seinad, kraanikauss ja kõik muu ära kriibitud, kõik kohad väljaheiteid täis ja rotilaip kusagil vedelemas.

Või teine, õudsem variant - murdis end vannitoast välja ning tegi kõike eelpoolnimetatut enne ärasuremist ka magamistoas ja köögis.

Või kolmas - elab endiselt korteris, sööb raamatuid ja voodipesu.

Ainus, mis mind selle kohutava fantoomroti loo juures lohutab on see, et Z läheb Phuketile tagasi enne mind...

Oleks nad vaid nii armsad! (Selle foto varastasin netist, kes siis fantoomrotti pildistada suudab!)

Read more...

Teistmoodi, vol 2

Sama jada, teine postitus.

Alkoholimüügi seadus - Sellega harjub tegelikult kiiresti, aga esialgu oli väga veider, et näiteks veinipudeli ostmiseks peab end enne kella 22 poodi sättima. Aga kui tööpäev lõpeb kell 23?

Ööpäevaringsed poed - Täpsemalt nende puudumine! Tunnen puudust 24/7 avatud Seven Elevenitest, Family Martidest ja Super Cheapidest! Palaval Phuketil eelistan tihtipeale öist aega päevasele - siis on jahe ja mõnus. Kui kõht tühi, saab ka keset ööd kätte mitte ainult kiirtoidu, vaid ka salatikraami, liha, munad jms. Ka alkoholimüügile ei ole piiranguid, osta siis, kui soovid!

Parmud - Kõigi nende piirangute puudumise juures peaks ju Phuket joodikutest kubisema, eks! Aga võta näpust! Ma pole tükil ajal nii palju "parmusid" kohanud, kui nüüd, Eestis. Eriti ebameeldiv on see Tallinnas, kus trammid-trollid joodikutest kohati talumatult haisevad.

Rullnokad - Ma tegelikult ka imestan, et nad endiselt veel eksisteerivad. Need sobimatutes kohtades liiga kiiresti vihisevad autod ja parklates kogunemised jne! 90ndad on juba läbi ju!?

Aga vähemalt on meil endiselt puhas ja värske õhk, odavamad hinnad, kui Soomes ning netikommentaatorite pettumuseks* olümpiamedalid käes!

*Pole ise lugenudki, aga mulle on elavalt neid sportlaste kallal vingujaid kirjeldatud. Sellest siis videovalik ka.

Read more...

Puhutko suomea?

"Tallinnas on ikka olukord palju parem, kui siin, Pärnus," kurtis üks soome mees, kes koos oma naisega kohvikusse väikest jooki nautima tuli. "Seal räägivad ikka kõik teenindajad soome keelt!"

"See on väga tore," vastasin ma. "Aga kui mina Soome lähen, ei räägi seal mitte keegi kusagil minuga eesti keelt!"

Soomlane kohmetus, aga nõustus minuga.

Eelmise postituse jätkuks pildistasin ÜHE inimese nimekirja kõigest sellest, mida ta süüa ei tohi. Vasakul pool jookseb soome keelne list, paremal eesti keelne ehk: "kala, pähkel, mandel, vähiliset, keedetud ja praetud muna, kiivi, seller, pasternakk, basilika, rukis, nisu, oder, tatar, soija ei või sööda, sest on väga kahjulik tervisele".

Read more...

Teistmoodi

Olen siin jõudumööda kirjutanud sellest, mis Tais teistsugune, kui Eestis. Näib, et poolteist aastat järjest äraolemist on piisav aeg, et märgata seda, mis Eestis teistsugune, kui Tais.

Puhtus - See hakkas kõige esimesena juba Riiast Tartu poole sõites silma. Meil on nii puhas! Esimeste päevade jooksul mainis Z korduvalt, et prügikaste on hästi palju ja kindlasti sellest ka selline puhtus. Nüüd oleme aga avastanud, et näiteks Pärnus on kesklinnast väljajäävas alas pigem prügikastide puudus.

Õhk - Eesti õhk on värske ja kerge hingata! Eks ma tean seda varasemastki, alati on mõnus Aasiast Euroopasse tagasi tulla ja kopsud õhku täis tõmmata. Kahjuks on meie õhk ka tohutult kuiv, mul pikalt kuivasid huuled ja siiamaani kuivab nahk, ilma kreemita üldse ei saa.

Vaikus - See oli esimene asi, mida ma Tartu koju sisse astudes märkasin. Siin on nii vaikne! Ja vaikne on igal pool - isegi Tallinnas aknaga Vabaduse pst poole magades ja Pärnus Tallinna mnt kõrval. Just nende variantide puhul on vanemad muretsenud, et kuidas ma lahtise aknaga liiklusmüra taustal magada saan. Selleks tuleb vist Patongi liiklusmüra kõrval magama harjuda, et aru saada, kui hästi!

Söök - Ma olen täiesti ära unustanud, et söögi kõrvale leiba-saia süüakse ning piima juuakse! See tundub mulle lausa kummaline. Õnneks ei ole ma seda vana harjumust ka uuesti üles korjanud. Samamoodi imestan, kui keeruline on poodidest tavalist joogivett leida. Suurem osa müüdavast veest on maitsestatud või gaseeritud. Ja jooke ei serveerita jääga! Tais juuakse isegi õlut jääga. Samas on nii mõnus see, et kraanivett võib endale vabalt sisse ajada, sellest ehk ka joogivee vähene populaarsus, kodus juuakse lihtsalt isu täis!?

Eesti tüdrukud - Eesti tüdrukud näevad välja nagu vene tüdrukud ja väga paljud neist näivad armastavat punast juuksevärvi.*

Eurod - Ma juba vaikselt hakkan harjuma selle tohutu sendimajandusega, aga ikka veidi kohmitsen poes 14,93-e eurot kokku lugedes. 93 senti! Appi!

Teenindus - Meil on nii kenad teenindajad! Naeratavad ja sõbralikud. Ja ma ei ütle seda üldse irooniaga, päris ausalt kohe. Tais ju teenindatakse ka. Kõige muu kõrvalt nii muuseas. Aga ka see on täiesti ok ja sellega harjub ära.

Turistid - See haakub veidi eelmise punktiga ka - ma saan nüüd aru, miks taid turistidesse niimoodi suhtuvad, nagu nad suhtuvad. Taid on nimelt kohati turistide peale pahased, et nood on ülbed ja ennast täis. Ja ennast täis turistid on jällegi kohati taide peale pahased, sest: "Meie ju oleme teie rahaallikas! Kui ükski turist enam Phuketile ei rändaks, ei oleks teil kellelgi enam raha!" Sama seis näib olevat eestlaste ja soomlastega Eestis. Olen ema-tädi Pärnu kohvikus suveks tööl ja ma olen IGA tööpäev pahane selle üle, kui ülbed ja ennast täis on soome turistid! (Ja muidugi ka selle üle, kui veidrad** nad on, aga see on teine teema). Ja soome turistid on loomulikult pahased selle üle, kuidas me neid, kui me ainsat rahaallikat, rohkem ei hinda.

*Selline on Z'i tähelepanek ja otse loomulikult ei käi see mitte kõigi eesti tüdrukute kohta.

**Nad söövad kõiki sööke friikartulite ja ketšupiga. Jätavad salati alati alles ja joovad kõige kõrvale Coca Light'i. Neil on tohhhutult allergiaid ja erinevate ainete talumatust (gluteiini-, laktoosi- ja/või proteiinitalumatus) ning nad tahavad kõike soodushinnaga või tasuta saada. Avastavad näiteks tühjaks söödud taldriku kõrval, et söögis oli ikka midagi sellist, mis neile ei maitsenud või arvavad, et pika ooteaja eest võiks tasuta pudeli veini saada. 

Ja otse loomulikult ei käi see mitte kõigi soomlaste kohta, eks.

Pildilolev vesi purskab minu sünnipäevale pühendatud platsil Vabaduse väljaku küljel.

Read more...

Tere tulemast Venemaale!

Kui ma muidu olen ikka muigega veidrate nähtuste kohta lihtsalt "This is Thailand" öelnud, siis tänase päeva võib võtta kokku lausega "This is Russia"!

Meie lennuplaan on marsruudil HKT-BKK-DME-RIX ning siin DME-s (Moskva Domodedovo lennujaam) ma nüüd järgmist lendu oodates passingi! Üksinda!

Oligi hullumeelne mõte osta pilet teadmisega, et peame Moskvas üle 20ne tunni järgmist lendu passima, aga kui mõlemal läpakad ja raamatud kaasas, filmid kotis jne, siis ei tohiks ju hullu olla, mõtlesin ma! Pealegi - kahekesi oodates saab näiteks üks magada, samal ajal kui teine kotte valvab!

Aga ei! Et Tai kodanikele pole viisat vaja, saadeti Zad passikontrollist otse edasi ning mina pidin läbi transiit-tsooni lendude väljumise tsooni tulema! Meile öeldi, et ärgu me muretsegu, kui mõlemal Riia lennu check in'id tehtud, saame ootetsoonis kokku, aga tegelikkus on see, et viibime kumbki eraldi tsoonis, tema ei saa siia tulla, mina ei saa sinna minna! Mitte enne homset!

Meil kummalgi on läpakas, aga laadijad on tema kotis! Raha ja hambapasta samuti tema kotis! Õnneks organiseerisid emme-tädi mu kaardile eurosid juurde, nälga ma ei sure, aga filmide vaatamisega aja kulutamisest võin ma nüüd vaid und näha! Läpaka aku annab pooleteise tunni pärast otsad ja laadija on, nagu öeldud, kuskil sellises tsoonis, kuhu viisatuid ei lasta.

Tere tulemast Venemaale!

Read more...

Jaaniks koju!

"Palun too lund ka kaasa, kui tagasi tuled!" olen kolme Zadi nooremat sugulast-sõpra temalt palumas kuulnud. "Olgu, aga kui see vee kujul kohale jõuab, siis sa pead lihtsalt aru saama, et lumi sulas pika reisi käigus ära!" on Zad vastanud.

Ühesõnaga! Nood kaks erinevat luba on käes! Minul oli Phuketi immigratsiooniametist tarvis luba Taist väljumiseks* ja Zadil Soome saatkonnast** viisat Eestisse sisenemiseks.

Pange šašlõkid marinaadi, ma tulen jaanipäevaks koju!!!

*Mu praegune aastane viisa on selleks, et ma siin kohapeal koolis käiks ja keelt õpiks, mitte ringi ei rändaks. Loomulikult võin ma ka ilma loata oma kodumaale sõita, aga siis kaotab mu viisa automaatselt kehtivuse. Seetõttu ongi vaja ametis plaanidest teada anda, et Taisse tagasi tulles sama viisaga riiki siseneda saaks.

**Eesti saatkonda Tais ei ole, nagu ka Tai saatkonda Eestis.

Read more...

Kohe-Kohe

Ma kohe-kohe lõpetan nood joogipiinad* väga hea uudisega! Aga ma olen natuke ebausklik ja seega mitte veel täna. Kõigepealt on vaja kahest erinevast asutusest kaks erinevat luba kätte saada, ja siis, igatahes...

   

*Kaspar ütles, et iga kord, kui ta mu blogile satub, loeb ta "joogapiinade" asemel "joogipiinad".

P.S. Selle Inese loo saatis mulle mu täditütar. Ta teab küll, millest ma kirjutada tahan. Kindlasti.

Read more...

Joogapiinad

Sõbranna on mind korduvalt joogasse meelitanud. Ma nihverdasin alati ära. Peamiselt vist sellepärast, et ma ei näe joogat, kui sporti. Või vähemalt mitte kui sporti, mis mind paremasse vormi aitaks.

Mingi ime läbi õnnestus sõbrannal mind aga ühel pühapäeva õhtul joogasse kohale vedada. Oleks ma vaid teadnud, et tegemist on tapva kogemusega! Või noh, peaaegu tapva.

Jalutasin pahaaimamatult palavasse* joogaklassi sisse. Treener saabus, venitasime end tema juhendamisel ühes ja teises suunas. Paari esimese harjutuse järel hakkas pilt palavusest ja pingutusest vaikselt taskusse kukkuma. Haarasin veepudeli järele, mispeale õpetaja teatas: "Peale SOOJENDUST nüüd küll vett ei joo!". Appikene. Ma suren maha ju!

Ei surnud. Kangutasime end muudkui edasi. Et treener rääkis väga palju ja arusaamatu aktsendiga, lülitasin end ühel hetkel lihtsalt välja. Jälgisin ja kopeerisin teiste liigutusi. Tõele au andes rohkem küll istusin oma joogamatil. Pilt tahtis PIDEVALT taskusse kukkuda. Ja iiveldama ajas ka. Lõpuks lubati isegi vett juua ning tunni teise poole harjutused olid õnneks peamiselt matil. Vajasid pisut vähem pingutust, aga olid samas oma pidevate kordustega pisut tüütud.

Teise joogatundi läksin ka. Selleks korraks ajas mind juba muigama, kui keegi uustulnuk paari esimese harjutuse järel veepudeli järele haaras. Kes siis SOOJENDUSE ajal vett joob?

Illustratsiooni autor: www.hagithash.com

*Tegemist on Bikram joogaga, mida harrastatakse palavas ruumis. Tohutu kuumus ja joogaasenditega kaasnev (lihas)pinge tekitab minestustunnet ning ajab iiveldama.

P.S. Vorm veel paranenud ei ole. Tuleb edasi piinelda.

Read more...

Parim ost eales!

Viimasel ajal on ema mulle Skype'i kõnede ajal oma uusi oste tutvustanud. Riisiaurutajat, aasia toidu kokaraamatut jne. Vihjeks sellele, et kui ma koju lähen, võiks tai toitu küpsetada. Olen Zadile maininud, et kui me nüüd ükskord Eestisse sõidame (millal see küll juhtuma saab!?), peab ta tai toitu valmistama. Mispeale tema alati korrutab, et ta ei oska mitte midagi peale kiirnuudlite ja omleti teha! Novot.

Jalutasin ükspäev kaubanduskeskuse toiduosakonnas, ladusin ostukorvi söögimaterjali ning mõtlesin, kust täna õhtuks riisi saaks? Reeglina me nihverdame mõnest kõrvalkorterist. Nendelt, kellel on riisiaurutaja. Meil aurutajat ei olnud ning ühel korral üritas Zad potis riisi keeta, teisel korral mina, tulemus oli mõlemal korral söömiskõlbmatu. Jalutasin siis seal keskuses ja mõtlesin, et kuna me sööme riisi niikuinii iga päev, siis ostan lõpuks selle riisiaurutaja ära! Ostsingi!

Raudselt üks parimaid oste eales! Nende päevade jooksul, kui riisiaurutaja kodus olemas olnud, on Zad IGA PÄEV erinevaid ülimaitsvaid tai roogi meisterdanud! Nüüd küsib mult, mida ma järgmiseks proovida tahan. Väidab, et see on talle esimene kord kõiki neid kohalikke hõrgutisi valmistada, aga ma miskipärast väga kahtlen selles.

Näed siis! Oli vaja vaid riisivalmistamine võimalikult lihtsaks teha ning tai toidud valmivad imeväel! Olen väga rahul! Loodan vaid, et kui ma jälle oma sea ja kartuliga lagedale tulen, leidub ikka mõni sööja ka.

Read more...

Songkran 2555

Pika jutu vahelduseks natuke pilte ka! 

Seekordse Songkrani ajal sain proovida pickup'iga ringisõitmist! Lõbus oli! Natuke tüütu ka, sest tohutu möllu tagajärel tekkinud liiklusummikutes passides sain paaril korral pangetäie jääkülma vett kaela. Sõitvasse autokasti on sihtimine nimelt pisut keerulisem, seisvast autost aga põgeneda ei saa. Ma tean, et paljud armastavad jääkülma vett kasutada ja ma tean ka, et kui Songkrani ajal juba nina uksest välja pistad, ei tohi ka pahandada, kui keegi jääkuubikuga näkku virutab, aga tegelikult ei teeks mõningad reeglid üritusele paha. Eriti kuna teine ämbritäis külma vett sadas mulle kraevahele siis, kui Päike juba loojas ning ma ilmselgelt külmast lõdisedes autokastis kössitasin. Relvad olin juba kõrvale asetanud. Järgmisel korral peaks ehk valget lippu lehvitama, et: "Hei, ma annan alla!"

Read more...

Lühikokkuvõte eelmisest postitusest

Minu soovid ja ootused vs tegelikkus:

- Ma sain varahommikused ärkamised, aga karget õhtu naudin vaid need 10-15 minutit, mis ma tööle sõidan. Esimese vahetuse lõpuks on juba ülipalav päevane aeg käes. Pikalt päikeselise aja nautimise asemel sätin ma end hommikuse ja õhtuse vahetuse vahel hoopis koju magama.

- Töögraafik aitab võib-olla elu paremini organiseerida, aga niivõrd tüütu on tundide kaupa oma tagumikku laiaks istuda teades, et keegi selle eest otseselt palka ei maksa. Ära minna ka ei saa, sest alati on klient või paar, kellele ma veel vautšereid andnud ei ole ning lootus, et äkki tulevad nad veel täna mu laua juurde ja äkki õnnestub veel üks kohtumine määrata ja selle eest tasu saada!? (Alati saab ka tubadesse helistada, aga tihtipeale ei ole toaski kedagi kohal). 

- Aega rannaks ega trenniks ei ole. Ma magan ranna-ajal ning müün Open Bar pileteid trenniajal, sest uue töö tulemustasu ei ole sugugi selline, nagu lubati ning seega jätkan ma endiselt ka piletimüügiga.

Olles pea 20 päeva uut tööd proovinud, võin juba öelda, et see ei ole minule. Olen nii praegust, kui ka kõiki oma endisi töökogemusi analüüsides veendunud, et ma ei ole hommikuinimene. Ainuke töö, kus ma varem samamoodi piinelnud olen, oli raadio hommikuprogrammi juhtimine, kõik muud tööd on alanud inimlikumal ajal. Kusjuures hommikuprogrammi jaoks ärgates motiveeris mind vaid üks mõte! Et kunagi saan ma veel soojale maale elama, kus ei ole külmi, sombuseid, kõledaid ega kottpimedaid hommikuid!

Loomulikult ei ole ainult varajased ärkamised mu karikat täis tilgutanud. Töötasu ei ole see, mis lubatud. Jubepalju on organiseerimatust, läbimõtlematust ja vastukäivaid tööjuhiseid. Ma ei hakka siia kõiki vahejuhtumisi ja detaile kirja panema, aga selge on see, et ma pean otsimist jätkama. Olen seda tegelikult koguaeg paralleelselt teinud, käinud vahepeal ühel tööintervjuul, ootan hetkel järgmise kohta detaile. On tekkinud paar kontakti, kellest võib samuti uue töökoha asjus kasu olla. Lootus sureb viimasena!

Read more...

Vastu pükse

Nii nagu viimase posti lõpus lubatud! Katkendeid esimestest tööpäevadest uuel ametipostil. NB! Kui järgnev tekst juba ette liiga pikk tundub, hüppa järgmise postituse peale, ma teen lühikokkuvõtte.

Tegelased:*

• Priit - müügiosakonna manager;
• Kalle - puhkuseklubi (toosama hotellide broneerimissüsteem) omanik, mu otsene tööandja;
• Gunnar - hotelli omanik, osanik muuhulgas puhkuseklubindusega tegelevas firmas;
• Rita - maksab palku, annab vabu päevi jne;
• Jaanika - töötab minuga samal ametikohal teises hotellis, alustas samal päeval, kui mina (kokku on hotelle 3);
• Ludvig - töötab minuga samal ametikohal kolmandas hotellis, alustas meist palju varem.

Priiduga tegin ma tööintervjuu, tema oli see, kes mind koolitas ja kes mulle tohutuid tulemustasusid kokku lubas (minimaalselt 13 tuhat bahti nädalas, aga kindlasti rohkemgi). Priit andis mulle ka teksti,** millele toetudes pean ma klientidega kohtumisi määrama. Ta palus selgelt, et ma tema poolt etteantus midagi ei muudaks, sest: "Ma olen teinud müügitööd juba 16 aastat ja olen selle teksti väljatöötamiseks kulutanud 11 kuud, usu mind - see töötab!"

Esimene päev

Varahommikune ärkamine on totaalne enesetapp! Istun töölaua taga ning tunnen kuidas tohutu peavalu ajusid pigistab. Et jutt, mis mul klientidele ette kanda tuleb, on mulle uus, tunnen end kohmakalt, ladususe saavutamiseks vajan veel aega. Õhtuseks vahetuseks jõuan juba mugavustunde saavutada. Käin õhtul jooksmas, tahan end väsitada, et õigel ajal magama saaks.

Teine päev

Kalle astub mu töölaua juurde ning kaeb mu paberile pandud põhjusi, miks inimesed kohtumistele tulla ei taha. "Kuidas nad küll teavad, et tegemist on liikmeks astumisega?" imestab Kalle. Vastan, et Priidu antud teksti kohaselt pean seda mainima. "Kus see Priidu tekst on?" küsib Kalle. Annan talle väljaprindi ja Kalle kaob. Poole tunni pärast on ta tagasi teise paberiga, millel on kirjas tema variant sellest, mis ma klientidele ütlema peaks. Kalle lisab veel, et ma võin iga kell ka omapoolseid muudatusi teha. Ma poole sõnaga mainin, et Priit ütles ju..., mispeale Kalle käratab: "Mina olen siin omanik ja mina olen seda tööd teinud 20 aastat, samal ajal kui Priit vaid 10, kuula ainult mind!" Selge. Sama päeva õhtul käin jõusaalis, et end väsitada.

Kolmas päev

Magan sisse! Olen enda väsitamisega niivõrd edukas olnud, et ükski äratuskell mind ei ärata! Ärkan hoopis töölt tuleva kõne peale ning torman sassis juustega kohale! Gunnar astub mu töölaua juurde ning pärib:

"Sa elad koos selle breiktantsijaga, eks!?"

"Jah," vastan ma mõeldes, et kuidas ta küll teab?

"Ja tema töö algab ju alles õhtul, eks!?"

"Jah."

"Novot, ma tean küll mis tunne on elada koos kellegagi, kellega su graafik ei ühildu. Ime ei ole, et sa hiljaks jäid!"

"Ahah," mõtlen mina.

"Veel," jätkab Gunnar, "ma tean et sul on kaks erinevat teksti, mille alusel sa klientidega suhtled, eks!?"

"Jah," vastan ma jällegi mõeldes, et kuidas ta teab?

"Kas ma saaks neid näha?"

Annan talle paberid ning Gunnar seletab pead vangutades, et ta peab Priidu ja Kalle kindlasti matile kutsuma, sest selline asi ei lähe teps mitte. Ja muidugi mainib Gunnar jutu lõpetuseks, et tema on siin ikkagi suur boss, kelle sõna loeb ennekõike.

Neljas päev

Juhtub see, mille eest Priit mind juba varem hoiatanud oli. Nimelt - ära mässi end hotellikülastajate probleemidesse. Kõik tubade, transpordi jms seotu lahendab retseptsioon, tuuride, meelelahutusega jms seotu tuurilaud.*** Nii ma teengi - osutan käega paremale (respa) või vasemale (tuurid) või laiutan lihtsalt käsi. Kõik toimib. Aga mitte täna! Mu töölaua juurde astub ilmselgelt endast väljas naisterahvas, kes ei mõista, kuidas ta küll oma kolm last ühte väikesesse voodisse ära mahutab? Saadan ta respasse ja lisan, et loodetavasti laheneb kõik ilusasti. Varsti on sama neiu mu laua taga tagasi.

Neiu: "Sa ütlesid, et loodad, et laheneb ilusasti!? Ma lootnuks sult rohkemat! Ma maksin ekstra lisavoodi eest! Ma tahan kompensatsiooni!"

Mina: "Aga kuidas mina sind aidata saan, ma ei tegele ju tubadega, respa tegeleb."

Neiu: "Aga sinuga rääkisin ma esimesena ja ma tahan, et sina mu probleemiga tegeleks!"

Ohkan omaette ja mõtlen, et tegelikult sai ta ju selle, mille eest maksis. Toa koos lisavoodiga! Kelle probleem see siis on, et tal sinna kolm last ära ei mahu?

Viies päev

Tänaseks on selge, et kohtumisi määrata ei olegi nii keeruline. Hoopis keerulisem on teha kindlaks, et nad ka kohale ilmuvad. Üks perekond jätab tulemata, sest unustas ja broneeris elevantidega sõitmise samale ajale. Teine perekond jätab tulemata, sest lapsed tahavad randa minna hoopis. Lõpuks on tegemist siiski nende puhkusega ja kui nad väga tahavad oma ajaga midagi paremat teha, kui meie müügiinimesi kuulata, siis ei saa seda neile pahaks panna. Kõik ärajäänud kohtumised tähendavad muidugi ärajäänud tulemustasu.

(Märkus: Täna hommikul käis vihane kolme lapsega neiu mu ees vabandamas).

Kuues päev

Kõigil on vaba päev, välja arvatud minul ja Jaanikal. Otsustame päeva lõpus koos õhtustada ning kurdame üksteisele uue töö puudujääke.

...

Üheteistkümnes päev

Saan kätte esimese palga (makstakse kaks korda kuus), mis on vähemalt kaks korda oodatust madalam. Rita käest aru pärida ei õnnestu, sest ta on Balile puhkama lennanud. Hiljem selgitab Kalle, et nädal enne palgapäeva pannakse kohtumiste ja müügitulemuste loendamisele punkt. Lubab, et järgmise palgapäevaga on kõik klaar(im). Helistan Ludvigile ja pärin, kui palju selle tööga TEGELIKULT teenib? Selgub, et täpselt nagu Open Bariga. Mõnel nädalal palju bahte, mõnel teisel ümmarguse nulli.

Kaheteistkümnes päev

Mul ei ole olnud mitte ühtegi vaba päeva ja ma tunnen end kui zombi, hommikused ärkamised on oma töö teinud. Olen päevaste vabade tundide jooksul vaid korra randa jõudnud, enamasti ma lihtsalt magan hommikuse ja õhtuse vahetuse vahel.

Hea uudis on see, et mind ootavad kolm vaba päeva, sest käes on Songkran! Halvaks uudiseks Kalle sõnum kolmanda päeva hommikul, et ma pean õhtuks ikkagi tööle minema, sest vahepeal on palju kliente saabunud.

...

*Tegelaste nimed on muudetud sel lihtsal põhjusel, et kuigi ma pean oma blogi salakeeles, millest saab maailma mastaabis aru vaid käputäis inimesi, ei soovi ma siiski, et keegi pärisnimesid guugeldades mu blogini jõuab. Ei ole pahandusi tarvis.

**"Tekst" ei ole päris korrektne vaste, inglise keeles on sõnaks "pitch", eesti keeles ma head vastet ei leia. (Vt ka "sales pitch")

***Jällegi ei leia eesti keeles vastet, inglise keeles "tour desk".

Read more...

Kuldse Draakoni lugu

Selle tüki pealkirjaks võiks vabalt olla "Ühe töökoha saamise lugu", aga praegune kõlab ilusamalt, pealegi on põhjust ka.

Asja juurde. See ei ole kindlasti mingi saladus, et ma uut tööd ihalenud olen. Paljudel erinevatel põhjustel, millest ma kindlasti ka eraldi postituse teen.

Kohe järgmisel hommikul pärast seda, kui ma uue läpaka omanikuks sain, kammisin usinalt töökuulutusi läbi ning leidsin paar paljutõotavat, mis olid just samal hommikul üles laetud. Isegi farangidele mõeldud ja isegi tööluba lubati jne (kõik töökohad on siin muidu ju "Thai nationality only"). Saatsin hinge kinni hoides CV-sid.

Sama päeva hilisõhtul sättisime end Zadiga Karoni randa Som Tami salatit sööma. Istusime juhuslikult kultusliku Kuldse Draakoni kõrvale ning lahkudes pakkus Zad, et me võiksime talt midagi soovida. Mõeldud-tehtud!

Järgmise päeva hommikul helistati tööintervjuu asjus! Järgmise päeva õhtul müüsin mühinal Open Bar pileteid! Pole vist vaja mainidagi, et tollesama draakoni juurde läksime me tagasi veel päris mitmel õhtul, ebausus, et ta aitab mind uuele ametikohale. Aitaski! Läbisin tööintervjuu, proovipäevad, ooteaja ning sain pakkumise asuda 1. aprillist tööle.

Tööst endast ka: mu tööandjaks on Austraalia firma Ezystays ning mu töölaud asub ühes Phuketi hotellis. Minu ülesandeks on võtta vastu kõik ülisoodsa erituusikuga tulnud austraallased, jagada neile eripakkumisega kaasnenud tasuta nänni ning selgitada, et kui nad loovutavad tunnikese oma puhkusest meie müügiinimestega kohtumiseks, saavad nad ka tulevikus ülisoodsalt reisida! Asi toimib lihtsalt öeldes niimoodi, et kohtumise läbinud turistil on võimalus maksta teatud summa, mis tagab talle liikmestaatuse ning ligipääsu Ezystays broneerimissüsteemile, milles on üle 3000 hotelli üle kogu maailma. Hotellide hinnad on tavapärasest tunduvalt odavamad.

Siin on nüansse veel palju, aga ma ei taha seda postitust väga keeruliseks ajada. Tegemist on pisut sama teemaga, mida ajavad kõik puhkuseosakutega (Timeshare) tegelevad firmad, aga samas ei ole ka. Kes täpsemini teada tahab, küsigu mult otse järele.

Lihtsatest ja arusaadavatest asjadest niipalju, mul on päevas kaks lühikest vahetust (08-11 ja 16-18), 6 tööpäeva nädalas (nagu enamus ametikohtadel Tais! 5-päevased töönädalad on luksus!) ning töötasu saan vastavalt sõlmitud kohtumistele ja müügitulemustele (ehket palka jälle ei ole, aga mulle lubati ulmelisi tulemustasusid, mis on juba kahjuks ulmeks osutunudki).

Ma olen Karoni draakonile väga tänulik, sest sain, mis tahtsin! Varahommikused ärkamised, et nautida hommikust karget õhku ja pikalt päikeselist aega. Töögraafiku, mis aitab mul enda tegemisi paremini struktureerida. Piisavalt vaba aega, et käia rannas ja trennis ja...! Kõrgemad tulemustasud, kui Open Bariga. Töölaua! Jne.

Etterutates olgu öeldud, et need varajased ärkamised on ikka tõeline ora tagumikus! Ja loomulikult olen ma juba ka kõige muu soovitu ja loodetuga vastu pükse saanud, aga sellest ma veel kirjutan.

Read more...

Veesõjaks valmis!

Täna õhtul hakkas see juba pihta. Ma olen targu kodus püsinud, sest uus töökoht on mind varajaste ärkamistega niivõrd ära väsitanud, et ma isegi ei riski. Ei riski sellega, et väsinult selle hullumaja sisse lähen. Pühadega kaasnevad vabad päevad ootavad ees homsest pühapäevani ja seega saab paar hommikut mõnusalt kaua põõnata ning ligumärjas hulluses oma närve proovile panna.

Veepüstolid on juba vannitoas ootamas ja homme, igatahes, rünnakule!

Read more...

Tsunamihoiatus!

Minu versioon eile toimunust:

Pisut enne kella nelja õhtul passisin ma mõnusalt arvuti taga, kui Zad minu poole pöördus ja küsis, kas ma tunnen värinat? Tõepoolest - põrand värises, laud ja läpakas samuti! Zad naljatas, et täpselt nagu maavärin oleks ja mina mõtlesin pahaaimamatult, et ju jälle rekkad mööduvad. Meie korter asub nimelt mäe jalamil, maantee kõrval ning iga kord, kui suuremad sõidukid mäest üles rühivad, tekib akendesse väike värin.

Sättisin end kella neljaks tööle ja olin ülimalt pahane, et mäest alla saamine nii kaua aega võttis. Kõik inimesed näisid miskipärast mäest üles tungivat! Niipea, kui rannateele lähemale jõudsin, selgus tõde. Sajad inimesed jooksid paanikas mäe poole, ise samal ajal pidevalt seljataha kiigates. Mu esimene mõte oli, et tegemist on tulekahjuga, aga niipea, kui keegi "tsunami!" hüüatas, pöörasin minagi motikal otsa ringi ning panin kodu poole ajama. Nagu ka mainisin, elan mäe jalamil ja seega ohutus kõrguses.

Tundide kaupa võisin akna taga mäest üles rühkivaid masse näha. Hilisõhtuks olukord rahunes ja me tegime tiiru rannapiirkonnas, mis nägi tol hetkel välja kui tontide linn, pea kõik poekesed, baarid ja klubid olid uksed seks õhtuks sulgenud.

Sellel tänaval ei ole iial jalakäijaid, vaid rollerid ja autod. Eilne vaatepilt oli aga just niisugune!

Read more...

Endiselt t2pit2hetu, aga uue l2pakaga!

T2na 6htupoolikul jalutas Zad suure, pruuni v2rvi karbiga uksest sisse. Karbi sees oli... laptop! Mul on uus l2pakas! Asus X44H. Saan nyyd j2lle kasv6i iga p2ev Internetis passida ja ei peagi selleks spetsiaalselt netikohvikusse s6itma. Olen hektel t2ielikus vaimustuses arvuti kiirusest ja asjaolust, et ma saan CD- ja DVD-plaate l2pakasse toppida!

Ainult t2pit2hti ei ole veel, aga selle pisiasja ajan esimesel v6imalusel korda.

Ma lihtsalt arrrmastan yllatusi! Olen endiselt pisut s6natu veel...

Read more...

Palju 6nne synnip2evaks!

Et ei ole seda arvutit ja netti nii v2ga k2ep2rast, kui tahaks, saadan ma vabariigi aastap2eva 6nnitlused alles nyyd teele.

J22vad v2hemalt veebruari sisse veel. Hip-hip-hurraaa!

Kypsetasin ka. Sealiha ja kartulit, loomulikult. Ja singirulle!

Zad ja ta s6ber p2risid m6lemad, miks neid rulle praetult ei serveerita? Ehk peaks proovima? V6i ehk mitte...

Read more...

T2idetud munad kui luksustoit

On ytlus, et iga algus on raske. Ja kindlasti on raske alustada s88gitegemist pooltyhjas k88gis. Mu uuel korteril on nimelt ka v2ike k88k ja pooltyha all pean silmas seda, et peale gaasipliidi, kylmkapi ja m6ningate n6ude seal esialgu suuremat ei olnud. Olen juurde ostsnud paar panni ning elementaarsed algained nagu sool, pipar, oliiv6li.

Just igasugu s88gikraami nullist soetamine teeb s88gitegemisega alustamise raskeks. Kui juba soolad, piprad olemas, siis nendest j2tkub ju mitmeks korraks! V6i kotit2iest riisist v6i makaronidest, eks. Sel samal p6hjusel tundus esialgu ka t2idetud munade tegemine liialt kulukas ettev6tmine. Vaja oli ju soetada lisaks munadele, sinepile ja majoneesile ka n2iteks s88gis6el, mida mu k88gis ei eksisteerinud.

L6puks said tibud ikkagi valmis! Siin nad on, mu t2itsa enda tehtud t2idetud munad:

Kokku l2ks kogu kupatus maksma (tibusid tuli kokku pisut rohkem, kui taldrikule mahtus) 245 bahti (kaasa arvatud terapipar silmadeks ja tomat nokkadeks, mis on ometi ju k6ige olulisemad elemendid t2idetud munade juures!!!). Annab luksustoidu hinna v2lja kyll. Sama raha eest saab korraliku restoranieine. V6i kahekesi kaks korda riisi syya.

Kui tekib kysimus, miks ma esimeseks s88giteoks just t2idetud munad valisin (k6htu nad ju ei t2ida v6i v2hemalt ei ole ette n2htud neid sellistes kogustes tarbida, et k6ht t2is saaks), siis p6hjus on lihtne! Tegelikult on neid kaks. Esiteks - Zad armus eestlaste j6ululauas verivorstide k6rval (sic!) ka t2idetud munadesse ja et ma uhkustasin, et minagi neid teha oskan, tuli s6na pidada. Teiseks - tegemist on kahtlemata sellise toiduga, mida siit poest valmiskujul osta ei saa, aga mille komponendid ometi lihtsasti k2ttesaadavad ja ma olen t2idetud mune alati arrrmastanud.

T6ele au andes oli tegemist mu teise korraga siin kypsetada. Esimesel korral tegin kotlette praekartuli ja kurgisalatiga. Et aga tulemus v2ga maitsvaks ei osutunud, kirjutan kotlettidest m6ni teine kord. Siis, kui olen emalt meelde tuletanud, kuidas kotletid ilusasti paksuks ja mahlaseks teha (mu omad olid kuivad kribud).

Read more...

T88st, vol 2 (ehk miks on raske praegusest loobuda)

Nagu ka eelmises postituses mainisin, muutusi on tarvis ja kindlasti tahan ma oma praeguse t88 parema vastu v2lja vahetada. Seda paljudel erinevatel p6hjustel, aga k6ige p6hilisem ja arusaadavam neist on ilmselt see, et ainult komisjonitasu alusel teenides on juberaske plaane teha.

Aga! Samuti on ilmselge, et midagi selle t88 juures on, mis on mu aju ja kere kiiremast muutuse poole liikumisest hoidnud.

Toon kolm lihtsat n2itet, mis peaks h2sti illustreerima, miks ma ikka neid pileteid myyn:

Esimene n2ide. Suvaline esmasp2ev. K6nnime s6brannaga m88da Patongi t2navaid, tyytame turiste oma piletitega ja no ei 6nnestu kuidagi rohkem, kui 2 maha myya. M6tleme hetke ja otsustame t88tegemise asemel hoopis ujuma minna! Valime v2lja esimese ettejuhtuva hotelli, jalutame turistidena sisse, ujume ja p2evitame ning alustame j2rgmist p2eva v2rskelt ja tunduvalt parema myygiga.

Teine n2ide. Suvaline teisip2ev. Saan 6htul k6ne Samanthalt, kes siinseid reklaami-, filmi- ja muid v6tteid korraldab ning ta palub mul j2rgmise p2eva varahommikuks olla valmis s6iduks Coconuti saarele, kus filmitakse yht Vene reklaami. S6idan kohale, l2bin riiete vahetuse ning istun terve p2eva saarel ylej22nud osalistega juttu puhudes. Alles 6htupoolikul palutakse meil saarelt lahkuvate turistidena kaamera ees jalutada, kogu t88 v6tab kokku aega vaid m6ned minutid. Palka saan 3000 bahti. Lisaks tasuta saaretripp, s88k ja muidugi uus s6branna Soomest!

Kolmas n2ide. Veel yks suvaline esmasp2ev. Et s6brad on v6tmas ette j2rjekordset trippi Corali saarele, otsustan ka mina vaba p2eva kasuks ning s6idan kaasa. P2ev m88dub rannas lebotades, p2evitades, ujudes, snorgeldades.

Pyydsin illustreerida seda, et yksk6ik kui ebastabiilset sissetulekut see Open Bar mulle ka ei pakuks ja yksk6ik kui v2ga olen ma tydinenud olemast yks neist tyytutest myygiinimestest, kes turistidel rahulikult olla ei lase, on siiski v2ga m6nus planeerida oma aega t2pselt niimoodi, nagu p2he tuleb ning v6tta lihtsa vaevaga vabu p2evi - olgu siis m6ne muu (ja paremini tasustatud) t88otsa tegemiseks v6i hoopis ringitiirutamiseks.

Read more...

T88st (ehk miks ma kuidagi Eestisse tuldud ei saa)

Nonii. Ma olen seda varemgi m6elnud ja ka v2lja 8elnud, et ma tahaks k6iki soojamaa elust unistajaid korraks raputada. Sest vaata - unistustes on nii, et saad palmid ja sinise mere ja igap2evase p2ikesepaiste, aga samas veedad j6uluaja t2idetud ahjukana, verivorste ja hapukapsast sisse ajades, aastavahetuse Kalevi t2nava katusel ilutulestikku nautides, jaanid metsas roheliselt helendavate usside seltsis ja Schillingu Ingaga Kilingi-N6mmel. Ja loomulikult on k6ik l2hedased l2hedal ning s6pradega saab iga kell syya teha ja Aliast m2ngida. Ja loomulikult seda k6ike korraga! Et m6ttej6ul lendad yhest kohast teise. Viuh! - Phuketi randa raamatut lugema! Ja viuh! - jaanitulele!

Tegelikult see k6ik (ylla, ylla!) p2ris nii ei ole. Tegelikult on vaja raha ja aega ja - nagu ma nyyd vaikselt aru hakkan saama, ka v2heke l2bim6tlemist ja planeerimist. Et ei olegi viuh! ja viuh!*

See sai mulle kiiresti selgeks, et suveks ma koju ei j6ua. J2rgmine plaan oli, et lendan lumeks kohale. Veebruar tundus m6tte tekkimise hetkel piisavalt kaugel, et planeerida ja raha koguda, aga v6ta n2pust!

Ja nyyd ma kirjutangi t88st, nagu pealkirjas lubatud. Ma olin nimelt kindel, et saan detsembrist-aprillini lisat88d Seductionis, mis oleks mulle iga kuu korraliku rahatagavaru taganud. Kahjuks langes see variant 2ra, sest minu asemel v6eti t88le klubimanageri s6branna ja rahvuskaaslane, kes mingite ootamatuste t6ttu oli t88tuna ula peal.

Siis - jaanuari tripi ajal helistas s6branna ning teatas, et mul oleks v6imalus t88tada Joe Conradi mustkunstishowle. Teadsin varem kuuldust, et Joe n2ol ei ole tegemist just k6ige usaldusv22rsema tegelasega (probleemid palkade v2ljamaksmisega) ning seet6ttu n6ustusin tingimusel, et saan oma palga k2tte n2dalakaupa. Alguses l2ks k6ik lepase reega - ilmusin igal 6htul imekombel kastidesse ja puuridesse ning sain selle eest korralikku palka. Kuni p2evani, mil Joe 30 miljonit investeerijate raha taskusse pistis ja kadus! Keegi ei tea, kuhu! T6eline mustkunst! Mina 6nneks paljust ilma ei j22nud, vaid paari show eest oli maksmata, aga kahjuks kaotasin sellega j2rjekordse lisaraha teenimise v6imaluse.

Olen teinud promot88d ka yhele restoranile ning osalenud m6ningates Phuketil filmitud reklaamides ja filmides, saanud selle eest samuti korralikku tasu, aga tegemist on olnud v2ga ajutiste ja planeerimatute sissetulekutega.

Ja viimaks siis muidugi see va Open Bar, mis mu igap2evase leiva lauale toob. Olin aasta alguses positiivne, et n2ed - tulen puhkuselt ja olen energiat t2is ning myyn, kus myriseb, aga ei! V2ga kehvade myygitulemustega algas aasta. Nyyd on 6nneks tunduvalt paremaks l2inud ja olen endale l6puks tekitanud reaalse plaani ja s22stmise skeemi.

Ma sellest praegu pikemalt ei kirjutaks, tahan k6igepealt n2ha, kas see t88tab. (Ei taha 2ra s6nuda, noh!). Seda v6in kyll 8elda, et oleme Zadiga n2iteks igap2vaselt K6IK kulutused kirja pannud ja see on ootamatu, kui palju raha meil IGA P2EV kulub! Pikemaks kokkuv6tteks on veel vara, aga ma olen juba avastanud kaks lihtsat s22stmisnippi:

* Esiteks - kallimates s88gikohtades ei tasu jooke tellida. Juurdehindlus on tohutu. Palju m6istlikum on eine 2ra syya ning hiljem oma vesi v6i j22kohv hoopis Seven Elevenist v6i Family Martist (natuke nagu R Kiosk Eestis, ainult tunduvalt parema kaubavalikuga, avatud 24/7 ja suhteliselt odav pealekauba) soetada. Neid on siin iga nurga peal, niiet janusse kindlasti ei sure! (Variant on alati ka enne s88ki juua).

* Teiseks - kui ei ole just tohutuid allergiaid v6i v2ga peps ilutoodete soetamisel, siis odavama toote kasuks otsustades s22stab h2sti. Viimati dushshigeeli** ostes valisin 50 ja 200 bahtise vahelt esimese variandi. Puhtaks peseb samamoodi, kui varasemad tooted.

Meil Zadiga on kummalgi ka yks n6rkus, mis raha s88b. Minul kodu (tahan osta k6ike alates kylmkapimagnetitest kuni riidekapini) ja Zadil mootorratas (tahab k6ik originaaljupid v2lja vahetada). Hetkel on keeld peal - neile n6rkustele raha ei kuluta.

Veelkord pealkirja juurde tagasi tulles - loomulikult pean ma k6iges syydi t88d ja t88alaseid segadusi (no et t2na mustkunst ja homme ei midagi), aga mitte oma kulutamishullust! See oli iroonia, eks! Tegelikult tuleb nii yhes kui teises vallas muudatusi teha...

*See ei t2henda, et ma oma otsust siia tulla kahetseks! Kindlasti mitte! Kui saaks aja tagasi kerida, teeks samamoodi.

**Lisaks t2pit2htedele puuduvad mul ka susisevad t2hed, sellest ka sellline kirjapilt!

Read more...

Issand, kui lahe!

Just niimoodi ma eile 6htul m6tteis (ja ilmselt ka valjuh22lselt) kiljatasin! Sain nimelt v2ga ootamatult v2ga laheda kingituse omanikuks. J2tan hetkel saladuseks, millega tegu, sest tahan enne paar ilusat pilti teha. Igaljuhul - ait2h Ardo! Sydame tegid soojaks!

Read more...

T2pit2hetu

J2lle! Mu l2pakas andis j2lle otsad. J2i pidevalt aeglasemaks, aeglasemaks, kuni l6puks j6udis arvuti avanemise ajal n2iteks tuba koristada, syya, n6usid pesta ja mida k6ike veel. Poole tunni-tunni p2rast saigi arvutit kasutada! Kui sai... Nyyd enam ei saa. Parandusest 8eldi (nagu korra varemgi), et k6vaketas tuleb v2lja vahetada. Mul ongi selline tunne, et eelmisel korral arvuti puhastamise ja programmi uuendamisega lihtsalt lykati tegeliku probleemiga tegelemist edasi. Eks tuleb nyyd sellega tegelema hakata. Seniks pean s6bra arvuti ja internetikohvikutega hakkama saama. Loomulikult ei eksisteeri neis Eesti t2hestikku ja et ma t6esti ei viitsi k6iki t2pit2hti pidevalt kopeeri-kleebi meetodil oma blogisse tekitada, siis kasutan nyyd m6neks ajaks j2rgnevat koodi:

õ - 6
ä - 2
ö - 8
ü - y

Tegemist ei ole minu v2ljam6eldud systeemiga ja kes v2hegi suhtlusprogramme v2isanud, v2lismaal elavate eestlastega suhelnud v6i ka n2iteks Chalice'i plaadikaante vahelt laulus6nu lugenud, on sellega igati tuttav! J6udu t88le!

Read more...

Eesti asi

Kui emme külas käis, varustas ta mind suure hunniku Kroonikatega. Lugesin ja vaatasin pilte ning avastasin ägedaid Eesti asju: Marge Iilase kübarad (www.iilane.com), Tallinn Dollsi kohvrid (www.tallinndolls.com) jne. Mulle hirmsasti meeldib Eesti disain. Ja mulle meeldib, kui Eesti puhvetitele-klubidele eestikeelseid nimesid pannakse. Näiteks geiklubi Kapp!

Kui ma eile netis luusisin, sattusin üle tuhande aasta kalli Penny Lane'i blogisse (http://penny-l.blogspot.com). Lugesin, vaatasin pilte ning avastasin, et vahepeal on ägedaid Eesti plaate välja antud. Mulle hirmsasti meeldib Badass Yuki "Black Apple Trip" plaadikujundus:

Plaati ennast veel ilmselgelt kuulanud ei ole, aga neti tutvustusklippide põhjal tundus ammukuuldud "Changeling" ikkagi kõige kõrvapärasem.

Penny Lane'i blogist klikkisin end veel edasi Faktory lehele (http://faktoryfaktory.wordpress.com), sealt Misu lehele (http://misu.ee) ja veendusin, et mulle endiselt hirmsasti meeldivad eestlaste tehtud kõrvarõngad. No vaadake kasvõi seda Anne Veskit! Või neid käpikuid!

Faktoryst klikkisin ka Liisi Joalale (http://liisijoala.blogspot.com). Kas ma juba mainisin, et mulle hirmsasti meeldib Eesti disain? Need (Tallinna) kiludega köögirätid tassiks endale kohe koju, kui neid vaid Tais müüdaks:

Enne kui ma oma aasta alguse ringreisi alustasin, laadisin telefoni Eesti muusikat. Muuhulgas HU? uue plaadi "Läbi Öö". Nimilugu sobib ööpimeduses vuravasse autosse ülihästi:

Ega emme ainult Kroonikaid ei toonud! Issi saadetud Mari Pokineni "22" oli samuti reisikohvris. Et mu pisikesse läpakasse CD-plaadid ei käi ning DVD-mängija otsustas otsad anda, olen plaati kuulanud vaid põgusalt Zadi autos. Täna kuulasin netist veel ja mulle väga meeldib "No näed". Leidsin ka ühe loo, mida plaadil ei ole ja mis meeldib mulle lausa hirmasti. Tegemist on lavastuse "Vaata, ma kukun" nimilooga:

Olen ägedate Eesti asjade üle hirmus uhke. Ja hirmus kahju on, et keegi teine neist midagi ei tea.

Read more...