Naine roolis, sõiduk kraavis ehk ma olen kõige kobam sõitja

Mu isa, ema ja vanem väikevend on rooli taga väga osavad. Mina? Mitte nii väga.

Olen oma elu jooksul kolm autot ära mõlkinud ja need kõik maa-alustes GARAAŽIDES. Ühe pisikese Chrysleri tagurdasin parkides venna motika otsa, ühe suure Volvo džiibi käkkisin garaažist välja sõites vastu tugiposti ning ühe keskmise suurusega Madzdaga panin (samuti garaažist väljudes) vastu õues seisnud autot.

Ja siis täna õhtul. Täiendasin oma statistikat ühe väikese Honda motikaga. Suundusin pärast trenni poodi ja panin parklas külje maha! Ma ei saa siiamaani aru, kuidas see juhtus!? Tempo oli olematu, hakkasin just koha pealt ära liikuma, kui ühtäkki ratas all viltu vedas ja mind vastu maad lükkas. Hiljem põrandapinda katsudes tundsin, et see oli libe ja liivane-tolmune. Jalad katki, parempoolne peegel puruks, mingi tundmatu plastiktükk põrandal vedelemas, jalgpidur viltu...

Poest tagasi jõudes nägin ma seinal gekot, kes oli nii suur, et meenutas väikest krokodilli! Uurisin teda pisut lähemalt ja guugeldades selgus, et tegemist on Tokay gekoga. Vähemalt oli ses õnnetus poeskäigus midagi põnevat ka.

Mul ei olnud ühtegi nutiseadet ega kaamerat kaasas ja seega varastasin pildi netist. Siin näeb see suur sisalik päris armas välja, aga leidub ka pilte, kus "minikrokodill" isukalt madu või hiirt õgib. Võehh.

Niimoodi siis. Korterisse jõudes püüdsin marrastusi nii hästi puhtaks kraamida ja paranemiseks ette valmistada, kui võimalik, möllasin antibakteriaalse seebi, jääkuubikute, viina, beebiõli ja antiseptilise vedelikuga. Duššivesi ajas valust nutma. Päriselt.

P.S. Pealkiri on iroonia, sugu nüüd küll kellegi sõiduoskusi ei määra. (Eesti keeles ja kultuuris leidub ikka päris totraid ütlusi, kui mõtlema hakata).

Read more...

Tõbise oleku 5 teooriat

Ja siin ma siis olen, selle palavusega.

Möödunud nädalal Julial külas olles kurtsin talle, et ma ei ole end hiljuti kuigi hästi tundnud ja ei saa aru, milles asi - magan piisavalt, teen trenni, toitun tervislikult ja ometi vaevab mind tuim peavalu ja kerge väsimus. Julia pakkus, et ehk on põhjuseks stress? Ma ise küll ei tunne, et ma millegi pärast väga stressaks, aga mine tea, eks! Teooria nr 1: stress.

Julia juurest koju jõudes täheldasin kerget kurguvalu ja tunnet, nagu oleks mul palavik. Kraadisin - ei olnud. Külma higiga kaetuna hakkasin mõtlema, et praeguse palavusega olen tavapärasest rohkem õhukonditsioneeri kasutanud. Mul ei tööta konditsioneer päevad läbi, aga mulle meeldib seda aeg-ajalt sisse lülitada, et see toaõhu maha jahutaks, siis välja lülitada ja jätta vaid ventilaatorid õhku ringi liigutama. Hiljuti olen aga seda va külmamasinast kasutanud omajagu.

Ja jõusaal! Seal on ju temperatuur reeglina kusagil +22 peal. Eelmise nädala ühel trennipäeval oli väljas näiteks +35 ja jõusaalis +20, päris korralik temperatuuride erinevus, tervisele kindlasti mitte kõige paremini mõjuv. Teooria nr 2: õhukonditsioneer.

Järgmisel hommikul tööle suundudes haarasin kaasa kerged terviseturgutajad: peavalutabletid ja... elektrolüüdi pulbri? Selle pulbriga segatud vesi aitab vedelikuvarusid taastada, sobib sportlastele, aga on aidanud mind ka tõbisena kiiremini terveks saada. Ülemus arvas, et kõige taga on hoopis vedelikupuudus. Ta rääkis, kuidas ükskord pikalt merel tööl olles sel põhjusel 5 kg kaotas. Ma imestasin, arvasin, et just rohke vee tarbimine aitab kaalukaotusele kaasa! "Ei," teatas tema. "Vedelikupuudusest tekivad ka igasugused muud hädad, nagu kõhulahtisus jne ja nii see kaal langeb."

Vot siis. Ja mina arvasin, et ma tarbin vedelikku piisavalt. Kodus töötades olen vaadanud, et poolteist liitrit päevas kulub kindlasti, isegi rohkem. Kontoris joon klaaside (mitte pudelite) kaupa, seega täpselt ei oska öelda, kas palju või vähe, aga tundub küll, et omajagu. Ju pean rohkem! Teooria nr 3: vedelikupuudus.

Sellised need pulbrid on, igas putkas ja apteegis müüakse (5-6 bahti pakk). Ja punases pakis Tylenoli tabletid. (Nagu ma aru olen saanud, siis juhul kui sporti ei tee ja/või enesetunne on hea, ei tasu nende pulbritega jännata).

Et ma olen viimasel ajal miskipärast mitmesuguste veganteemaliste postituste peale sattunud, olen mõelnud ka oma toitumise peale. Esiteks kipub mu menüü pisut ühekülgseks. Ja teiseks, ma ei mäletagi, millal viimati punast liha sõin. Ilmselt Eestis, kui ema tegi. Loomaliha untsu keeramiseks on lihtsalt nii palju võimalusi (mis sest "tallanahast" järada!) ja lisaks olen ma liha osas üpris peps - mulle ei meeldi ei pekk ega kondid, toit peab suus sulama! Igapäevaselt eelistan kana, kala, krevette ja mune ning sead, veised, lambad jne jäävad must puutumata. Nähes üht videot Soome tapamajades toimuvast, on mul viimase üle päris hea meel. Kuigi teada muidugi on, et ka kanad elavad kasvandustes kohutavas kitsikuses, roppuses ja piinas, väkk. Veganiks hakkamist ma sellegipoolest ei kaalu, küll aga olen mõelnud, et rauda saan oma söögist ilmselt liiga vähe! Guugeldades leidsin erinevaid nimekirju rauarikastest toitutest ja mis siis ikka - sõingi täna hommikul (muuhulgas) portsu ube. Njämm! Muidugi ei ole mõtet keskenduda vaid rauapuudusele ja seega olen guugeldanud ka igasugu muid aineid. Püüan oma menüüd mitmekesistada, võtan vitamiine jne. Teooria nr 4: mõne vajaliku toitaine puudus organismis.

Nägin nädalavahetusel Olgat, kellele samuti jutustasin, et tuim peavalu jne. Olga pakkus, et asi on lihtsalt täiskuus! Olen seda sätendavat ketast õhtuti jõusaali sammudes imetlenud küll, aga ei ole mõelnud, et sellel enesetundele mingi efekt võiks olla. Teooria nr 5: täiskuu.

Pealkirjaväliselt ka teooria nr 6: liiga palju mõtteid? Ehk ma lihtsalt mõtlen ebavajalikule natuke liiga palju ja ajan sellega hoopis oma pea tuikama? Ma arvan, et nii ongi.

Read more...

Kõrb

Meil oli Olgaga möödnunud laupäeval järgnev telefonivestlus:

- "Tsau, Maili, millega tegeled?"

- "Tead, ma leban lihtsalt voodis. Olen nii väsinud, sest... nii palav on!"

- "Oh, ma tean! Käisin just Phuket townis autokoolis ja mõtlesin sulle pärast seda helistada, et äkki oled läheduses ja saaks kokku. Aga nii palav on, ma ei suutnud, tulin koju ära."

- "Just! Ma mõtlesin, et lähen täna wakeparki varem, kui tavaliselt, et ehk ei kõrveta Päike veel nii hullusti, aga juba kell 9 oli väga kuum! Wakepark oli hooldustööde tõttu suletud ja sõitsin ka Phuket towni, et oma motikat parandada ja paberimajandusega tegeleda. Tahtsin hiljem ostlema minna, aga no ei suutnud! Läksin hoopis massaaži, mõtlesin, et tund aega lõõgastust-uinakut ehk aitab, aga ei midagi! Olengi nüüd kodus ja lihtsalt leban."

- "Jaa! Ma käisin just väljas oma rollerit pesemas, see võttis ehk 15 minutit, aga olen totaalselt läbi!"

Nii palav on, et...

• Ärkan hommikuti mõnikord enne äratuskella. Umbne on ja keha sügeleb. Tavapärasele tualetitiirule järgneb reeglina ka veetiir, joon köögis enne voodisse naasmist klaasikese vett.
• Meiki tehes pean vahepeal salvrätikuga näo pealt higi ära tupsutama.
• Olen paaril korral ENNE jõusaali minekut dušši all käinud (pärast jõusaali loomulikult ka), sest mööda higist kleepuvat ihu ei saa trenniriideid lihtsalt selga.
• Kui motikas mõnda aega Päikese käes pargib, on hiljem sellele istuda oi, kui valus!
• Ma saan esimest korda aru, mida tähendab "sellise palavusega ei tahagi süüa". Ma alati kadestasin inimesi, et tulevad sooja kliimasse ja boonusena kohe salenevad ka, sest lihtsalt ei tahagi süüa! Kui ma neil päevil toidule mõtlen, kuvavad mu silme ette enamasti värske kurgi viilud! Vedelikupuudus? Võimalik, kuigi üritan vett juua piisavalt. Tervislikuma elustiili vili? Võib ka olla, sest kui ikka korralikult trennis käia ja vaeva näha, ei tahagi seejärel end raske toiduga koormata. Lihtsalt ongi liiga palav? Mhmhh.
• Kasutan pesemiseks jääkuubikuid! Tihtipeale pesengi siin jaheda veega, nii jahedaga, kui parasjagu duššist tuleb. Nädalavahetuseti voolab aga miskipärast vaid soe vesi. Selliseks puhuks olen oma sügavkülma jääkuubikutega varustanud ja tõmban end pärast sooja dušši kuubikutega üle! (Näo turgutamiseks on jääd mõnusalt värskendav igal ajal kasutada).
• Igasugune "kuumavarustus" on vägagi omal kohal - korralikult kattev riietus, mütsid, päikesekreemid jne. Ja liigne veejoomine ei ole lihtsalt võimalik! Kogu aeg võiks igaks juhuks rohkem juua!
• Ma... (kujutan juba ette, et kui vihmahooaeg pärale jõuab, ei suuda end ära kiruda, aga...) ootan vihma! Selliseid mõnusalt tumedaid, pakse vihmapilvi lendab aeg-ajalt üle küll, aga ühtegi piiska ei tule!

Mis see temperatuur on siis? "+33, aga tundub nagu +40", teatab AccuWeather.com. (Tallinna kohta näitas täna, et "+3, aga tundub nagu -4". Jah, ei?).

Selline oli siin ükspäev ühe vähe pilvisema päeva temperatuur.

Selline on praegu. Öö juba käes, aga endiselt soe.

P.S. Ma üldse-üldse ei kurda! Armastan Päikest ja palavust ning minu pärast olgu alati pigem kuum, kui külm. Kirjeldasin lihtsalt praegust igapäevaolukorda.

Read more...

Songkran 2559

"Mul on küll vabad päevad, aga jään kindlasti koju!" teatas üks sõbranna.

"Mul on plaanis päeval kodus koristada ja toimetada ning õhtul palun kolleegil end auto peale korjata, et ta mind kuivalt tööle viiks," ütles teine.

"Ma olen just oma abikaasa ja emaga Coconuti saare poole teel. Me põgeneme selle Songkrani eest," rääkis kolmas.

Mina olin aga just teada saanud, et ma ei pea Songkrani ajal tööle sõitma, võin kodus töötada või hoopis Tai uut aastat tähistada, nii kuis soovin.

Et sõbrannad järjepanu teatasid, et nemad mingil juhul sellest hullust veesõjast osa ei võta, valmistusin koduseks Songkraniks. Otsin külmkapi toitu täis, paariks-kolmeks päevaks pidanuks jaguma küll.

Igaks-juhuks uurisin veel ühe sõbranna käest, kes üllatuslikult kohe teatas, et tema hea meelega tuleb ja tähistab! (See oli ta esimene Songkran ka, seega ta ei teadnud, mida karta, haha). 

Veel täitsa kuivad!

Möödunud aasta veepüstol ei läinud õnneks ei katki ega kaduma (nagu varasematel aastatel on juhtunud) ja sain seda taas kasutada. 

Sel aastal otsustasin Patongi asemel Kathul (oma kodupiirkonnas) püsida ja hästi, et nii tegin! Ma võin vist öelda küll, et tegemist oli mu kõige toredama Songkraniga! Veesõdijad olid peamiselt kohalikud, kes oma kodu/restorani/kaupluse esise tänavajupi veetünnide, kappade, veepüstolite ja puudriga olid varustanud. Nagu ikka, pritsiti möödasõitvaid rollereid ja autosid ning valati möödajalutavaid tegelasi veega üle ja tõmmati puudrit põsile, aga seda kõike sõbralikul ja viisakal moel, mitte nii, nagu Patongis kombeks (kus, nagu Olga tabavalt ütles, tundub nagu osaleksid inimesed päris sõjas). Mina ja sõbrants olime siis ühed neist jalutavatest tegelastest ja kohalikel oli farange "õnnistades" muidugi lõbu laialt. Ega meiegi oma veepüstolitega võlgu jäänud.

Läbiligunenud farangid.

Tähistajate hulgas oli hästi palju lapsi ja nad olid ülimalt armsad! Näiteks üks poisikeste kamp, kes vandeseltslaslikult teineteisele otsa vaadates veendusid, et kõigil oleks ikka kapad vett täis, kui farangid nendeni jõuavad. Või siis perekond restorani ees, kus me peatuda ja keha kinnitada otsustasime. Peretütar kaunistas meie käsivarred ja kaelad niidi otsa aetud orhideedega, pojad möllasid vee ja puudriga. Või siis kaks pisikest tai tüdrukut, kellel pidustuste puhul traditsioonilised, pidulikud kleidid üll. Nemad sõdimisega ei jännanud, vaatasid meile vaid oma suurte pruunide silmadega otsa, surusid peopesad vastamisi (nii nagu Tais viisaka teretamise ja tänamise puhul tehakse) ning andsid sõnatu peakummardusega oma uusaasta soovid meile edasi. Ilus ja südamlik hetk.

Restoranis ühinesid meiega mu ülemuse naine ja lapsed ning kui me ka nendega ühe tiiru ära tegime, oli paras aeg koju minna. Kell oli 17, väljas oli veel valge ja kuigi ma olin surmväsinud, oli tuju tõeliselt hea. Sawadee pee mai!

Minu kortermaja trepikojas. Väikese kapaga sai suuremast vett võtta ja Buddha kuju sellega üle valada. Selle tegevuse taga peituvat mõtet ma kahjuks (veel) ei tea, sest minu pühad (nagu mu blogistki johtub) on väga pealiskaudsed - jõul tähendab söömist, lihavõtted munade värvimist, Songkran veesõda, Loi Krathong kaunite ujukite vettesaatmist jne. Harima pean ennast!

Read more...

Uinakutest

Ma olen üldiselt uinakute pooldaja olnud. Kui ikka väga suur väsimus peal ja uneaeg veel ei ole, aga ometi on võimalust kasvõi 20 minutiks tukastada, veel parem 30neks või pooleteiseks tunniks, siis ma seda ka teen. (See poolteist tuli sellest, et keegi kunagi selgitas mulle, kuidas unetsüklid muutuvad iga 90 minuti järel ja poolteist tundi on seega maksimaalne uinakuaeg, siis vajub keha juba sügavasse unne ära).

Niisiis - üldiselt olen pooldanud, üldiselt tunnen end pärast uinakut hästi. Aga mitte enam! Mul oli ühel pühapäeval pärast wakepargis käimist toss niii väljas = trenniväsimus + päikesepiste. Vajusin koju jõudes unne. Ärkasin pimedas! Kell oli ehk vaid 19:30, aga mu segadus oli suur - ei saanud aru, mis päev on, mis aeg on või üldse millestki. Jõudsin veel tollel õhtul koristada ja asjatada, aga pea käis ringi ja imelik oli olla.

Ja siis ühel reedel pärast tööd samamoodi. Silmad lihtsalt vajusid kinni! Aga et ma jällegi uinusin valges ja ärkasin pimedas, olin taas kui kaikaga pähe saanud.

Täna vajasin ma uinakut nii väga. Olen endiselt visa runist Malaisiasse täiesti läbi, visa runile eelnes ja järgnes samuti unenapp öö, seega suss, mis suss. Aga täna ma lihtsalt sundisin. Sundisin end üleval olema, et end normaalse inimesena tunda ja minna korralikult magama siis, kui on õige aeg. Ja et Internetis aega raisates kulub see märkamatult ka siis, kui uni kallal, ongi õige hetk märkamatult kohale jõudnud.

Head ööd!

Kodutänaval tervitab mind õhtuti loojangueelne Päike, nii ka täna. Sellises säras ju ometi magama minna ei saa!

Lisamärkus: kui valges korraks (näiteks lauspalavusest) väsinud silm looja lasta ja valges ka ärgata, saab pea üldiselt aru, mis aeg ja mis päev, seega totaalselt lootusetu nende unepausidega õnneks ei ole.

P.S. Avastasin, et olen varemgi peaaegu samasuguse pealkirjaga kirjutise postitanud, nagu viimane oli. Täiesti juhuslikult! Kipun end kordama. Ilmselgelt.

Read more...

Kui millegi aeg saab otsa...

Suundusin kolmapäeval HiSo'sse lõunatama, mõtteis nende imeline kreveti-tom yumiga praetud riis (vaata ka siit!). Paaril varasemal korral mulle vabandati, et "krevette ei ole" ja miskipärast tundus, et nad soovivad oma menüüd lühendada ja vähendada kergesti riknevate toorainete sisseostmist. Nüüd sain oma teooriale kinnitust ja teada, miks.

Astusin motikalt maha, kõndisin restorani ukseni ja olin valmis juba paluma, et nad toda riisi kasvõi kanaga serveeriks, sest tom yumi vürtse on ju neil kindlasti... kui nägin uksel käsitsi kirjutatud silti, mis teatas, et HiSo Lowprice suletakse ja jälgigu ma Facebookist, kuhu nad kolivad. Restorani esine ja sisene olid kuhjades kaste täis ja ruumi keskel istus uksega selja poole söögikoha imepisike teenindaja,  keda ma olin hiljuti ühe australlasest kliendiga suhtlemisel aidanud. Väike naine pööras ringi, naeratas mulle äratundvalt ja teatas sama, mida juba ukselgi nägin: kolime ja jälgi Facebooki.

Sõitsin pisut nukralt minema ja hakkasin mõtlema nende heade kohtade peale, mille aeg on otsa saanud.

See suussulav tom yumi riis läks eelmisel hooajal üsna tihti kõhtu enne töö-öö algust. Ja kohvi oskasid nad ka teha! Nii kuumalt...

... kui külmalt.

Ja muid mõnusaid jääjooke ka.

See oli vist möödunud hooajal, kui ma sõitsin oma lemmikusse DVD-poodi, kust ma alati kõik filmid-sarjad soetasin. Pood asus ühe riidekaupluse tagaruumis ja oli maast laeni võltsitud DVD-sid täis. Koopiate plussiks on teadupärast odav hind (siin vist originaale kusagil ei müüdagi!), aga miinuseks kvaliteedi kõikuvus. Võid sattuda ka näiteks sellise filmi otsa, mille keegi kinokülastaja on saalis salaja linti püüdnud. Sellise käki heli ja pildi olematut kvaliteeti on ilmselt lihtne ette kujutada, aga mõnikord satub "boonusena" kaadrisse ka saalist tõusev ja wc-sse suunduv kuju! Minu lemmikpoes oli aga telekas ja DVD-mängija ja seega sain alati enne ostu sooritamist kvaliteeti kontrollida.

Kerin tagasi: möödunud hooajal, sõitsin poodi... ja avastasin, et seda enam ei ole! Ja kuigi ma otsisin, ei leidnud ma kusagilt mujalt ka ühtegi alternatiivset kauplust. See oli kui ühe ajastu lõpp: kas keegi ei vaatagi enam DVD-sid, kõik laetakse arvutisse või vaadatakse online? Pean tunnistama, et ma natuke leinasin. Nüüd olen neid DVD-sid lettidel ikka näinud, aga sellist "kvaliteedikontrolliga" (teleka ja mängijaga) kohta pole veel leidnud.

Siin on valik DVD-sid, mille Julia mulle ära andis, sest tal ei mahtunud need enam sahtlitesse-kappidesse ära. Julia ja tema abikaasa p'Not on suured filmisõbrad, aga "kvaliteedikontrolliga" poodi ei tea ilmselt nemadki, sest nii mõnigi saadud filmidest ei kannata vaatamist (olematu kvaliteet ei häiri kusjuures sugugi mitte kõiki, minu teada on enamus inimesi valmis vaatama filme ka väga kehva kvaliteediga, kui paremat (hetkel) saada ei ole. Mina ei ole valmis).

Ja siis näiteks, nagu ma siin ühes blogipostiski kunagi õhkasin, et kui Eestist tagasi Phuketile jõuan, lähen lemmikbaari lemmikmargariitasid jooma. Pole vist keeruline arvata, mis nüüd järgneb? Jah, tagasi saarele jõudes avastasin, et seda baari enam pole. Ja sellest oli päris kahju, sest üldiselt siin häid margariitasid väga teha ei osata. "Hea" all pean ma silmas parajalt hapukat ja parajalt kanget jooki. Selle vastandina valmistatakse enamus baarides mingit imelikku magusat läga. Kombineeri see magusus klaasi servale tõmmatud soolariba soolasusega ja... võehh!

Need margariitad serveeriti mulle ja mu sõbrannale mitte selles baaris, millest siin eelnevalt juttu, vaid Raya saarel ühes rannabaaris...

... mida samuti enam ei ole! Vaade on küll endiselt hunnitu, nagu näha.

Aga baar ise on kadunud minevikku (armeekorra teene, nagu ma aru olen saanud).

Kui millegi aeg saab otsa, muutub see looks.

"Siin käisin ma kunagi enne tööd maailma parimat tom yumiga praetud riisi söömas."

"Siin oli kunagi pood, kust sai parima kvaliteediga võltsitud DVD-sid. Jah, filme vaadati DVD-delt!"

"Sellel tänaval oli kunagi baar, kus teati, kuidas maitsvaid margariitasid valmistada."

Kui inimeste aeg saab ühel või teisel põhjusel otsa, muutuvad nemadki looks. Ja asjad muutuvad samuti.

Seega: nüüd iga kord, kui ma mõnda oma lemmikkohta sööma lähen (ja õnneks mul neid lemmikuid jagub), naudin iga ampsu. Nautisin varemgi, aga nüüd veel rohkem. Sest mine tea, homseks võib  ka see koht kadunud olla.

Sedasama mõtet saab (ja peabki!) ka inimeste peale aretada ning ka asjade peale (mida muidugi väga ei pea).

Read more...