Uinakutest

Ma olen üldiselt uinakute pooldaja olnud. Kui ikka väga suur väsimus peal ja uneaeg veel ei ole, aga ometi on võimalust kasvõi 20 minutiks tukastada, veel parem 30neks või pooleteiseks tunniks, siis ma seda ka teen. (See poolteist tuli sellest, et keegi kunagi selgitas mulle, kuidas unetsüklid muutuvad iga 90 minuti järel ja poolteist tundi on seega maksimaalne uinakuaeg, siis vajub keha juba sügavasse unne ära).

Niisiis - üldiselt olen pooldanud, üldiselt tunnen end pärast uinakut hästi. Aga mitte enam! Mul oli ühel pühapäeval pärast wakepargis käimist toss niii väljas = trenniväsimus + päikesepiste. Vajusin koju jõudes unne. Ärkasin pimedas! Kell oli ehk vaid 19:30, aga mu segadus oli suur - ei saanud aru, mis päev on, mis aeg on või üldse millestki. Jõudsin veel tollel õhtul koristada ja asjatada, aga pea käis ringi ja imelik oli olla.

Ja siis ühel reedel pärast tööd samamoodi. Silmad lihtsalt vajusid kinni! Aga et ma jällegi uinusin valges ja ärkasin pimedas, olin taas kui kaikaga pähe saanud.

Täna vajasin ma uinakut nii väga. Olen endiselt visa runist Malaisiasse täiesti läbi, visa runile eelnes ja järgnes samuti unenapp öö, seega suss, mis suss. Aga täna ma lihtsalt sundisin. Sundisin end üleval olema, et end normaalse inimesena tunda ja minna korralikult magama siis, kui on õige aeg. Ja et Internetis aega raisates kulub see märkamatult ka siis, kui uni kallal, ongi õige hetk märkamatult kohale jõudnud.

Head ööd!

Kodutänaval tervitab mind õhtuti loojangueelne Päike, nii ka täna. Sellises säras ju ometi magama minna ei saa!

Lisamärkus: kui valges korraks (näiteks lauspalavusest) väsinud silm looja lasta ja valges ka ärgata, saab pea üldiselt aru, mis aeg ja mis päev, seega totaalselt lootusetu nende unepausidega õnneks ei ole.

P.S. Avastasin, et olen varemgi peaaegu samasuguse pealkirjaga kirjutise postitanud, nagu viimane oli. Täiesti juhuslikult! Kipun end kordama. Ilmselgelt.