Ikka siin

Mulle meeldib Tais kuulata Eesti muusikat, see on tükike kodust. Ja see on minu kodumaa salakeeles, minu väike maailm. Selgub, et Eestis meeldib mulle kuulata Tai muusikat, see on tükike minu teisest kodust. 

Ripun endiselt kahe maailma vahel, füüsiliselt kodumaal, mõtteis Phuketi tänavail kõlkumas. Ühest küljest on see kurb, tahaks alati olla 100% kohal seal, kus ma olen. Teisest küljest on selles riukalikku rahulolu. Ma küll märkan pimedust, vihmaseid tänavaid, halli. Aga mind ei häiri. Sest ma tean, et need soojad ja mõnusalt niisked tänavad on lennupileti kaugusel. Ei, ma ei lenda kuhugi. Vähemalt täna mitte. Aga mulle meeldib mõelda, et kui ma tahan, siis ma saan.

Read more...

Paremal õlal ja vasakul õlal

Ja olengi taas kodumaal.

Sel korral on kõik teistmoodi, sest ehk ei lendagi ma suve lõpus Phuketile tagasi.

Osa minust on elevil, ma olen uuteks väljakutseteks valmis. Teine osa aga protesteerib ja teeb seda valjuhäälselt. 

"Külm on ja kuiv on ja praegu on ju ometi suvi!", karjub pessimist vasakul õlal.

"Aga õhk on värske, päevad on pikad ning higistama ei aja! Magada ja tube koristada saab isegi õhukonditsioneerita!", ajab optimist paremal õlal oma rida.

"Jah, aga...," alustab pessimist, "aga siin on kuidagi nii aeglane ja vaikne. Ja hall."

"Aga kraanist tuleb joogivett!", teatab optimist, "ja vein on odav ning kodujuustu valik on lõputu!"

"No vein võib ju praegu odav olla, aga ma juba uudistes nägin, et aktsiisitõus viib sellegi hinna varsti lakke! Pealegi, igal pool on nii palju joodikuid ja aeg-ajalt ei kannata trammis sõitagi, kord pidi oksehais ära lämmatama!"

"Aga vähemalt on siin ühistransport! Ei mingit vihmaga motikaga sõitmist, ei mingeid hirmkalleid taksosid! Just! Taksod on ju siin odavad!"

Pessimist pobiseb veel midagi sellest, et kõige külmem ja pimedam aeg on alles ees ja see on ju tõsimeeli kõhedust tekitav, mispeale optimist ülistab sooja teed, küünlaid, villaseid sokke, tekke, patju ja vaipu. Pessimist märkab sedagi, et vannitubades puuduvad väikesed duššid, millega juba ära harjutud ja mis on nii multifunktsionaalselt praktilised, optimist uurib samal ajal vannitoas oravapiltidega vetsupaberit ja ei suuda ära imestada, millises mustrivalikus siin tualettpaberit pakutakse! 

"Miks meil küll endiselt rullnokad eksisteerviad ning miks armastavad eesti naised ikka veel riietuda nagu venelannad?", ei saa vasaku õla elanik aru. Parema oma märgib samas, et noored näevad ju järjest lahedamad välja ning neidudel on kihvt, boheemlaslik stiilitunnetus ja noormehed ei häbene enam juukseid sättida ega dändilikke riideid selga ajada.

Hiljuti lõhuksin pediküüri tehes ühe varba ära ja muidugi tekkis sinna põletik. Sassil oli Phuketil kaasas imepulber, mis põletike vastu imehästi aitas. Läksime apteeki, küsisime pulbri kohta. Selgus, et seda müüakse vaid retseptiga, sest see sisaldab antibiootikumi! Ma tunnistan, et kuigi digiretseptid on elu pisut lihtsamaks muutnud, ei saa ma siiani aru, miks on iga asja jaoks retsepti vaja! (Tais ei ole). Seda enam, et perearst ei võta toru sugugi mitte igal ajal, nädalavahetustel üldse mitte, oota siis esmaspäevani oma pulbrit!

Teisipäeval helistasin aga kosmeetikule, et oma kulmud korda teha. Tegemist on mu lemmiksalongiga, õigupoolest pole ma teistes väga käinudki. Aega pakuti järgmisesse nädalasse, esmaspäevaks! Oeh, kuidas ma igatsen oma Phuketi "kulmuonu", kelle väike salong oli just Seduction'i kõrval ja kust sai vajadusel enne tööd kiiresti läbi lipata. Ei mingit ooteaega ja teenus maksis vaid 50 bahti.

Lihtsa eluga on lihtne harjuda ja keeruline on end sellest taas välja tirida. Hetkel igaljuhul pessimist võidab.

Vähemalt paistab väljas täna Päike...

Read more...

Armsad hetked (ehk positiivselt Songkranist)

Vinguviiulit ma juba mängisin, aga tegelikult jäi seekordsest Songkranist meelde ka paar armsat vahejuhtumit.

Esiteks üks (tai?) tüdruk, kes kõrvalisel tänaval mulle poolettevaatlikult veepüssiga lähenes ning tuld andes "Sorrryy!" kiljus. Ja siis üks tai noormees, kes samuti vabandas, kui ta mu põskedele traditsiooni kohaselt puudrit määris. Teatas veel: "Sorry, miss!" ja mitte: "Sorry madam!", nagu siin tihti kombeks. Ma tean, et taid peavad seda ülimaks viisakuseks, aga mulle see madaamitamine väga ei istu. Ei ole veel selles eas, heh.

Teiseks päris teenindaja FamilyMart'is Sassilt, kas on ikka ok, kui ta märja raha tagasi annab. Oli küll ok, teenindajate käest ei küsi ilmselt keegi, kas on ok, kui veesõdalased läbimärgade riietega poodi voorivad ja veest nõretavate rahatähtedega maksavad.

Ja kolmandaks üks pisike poiss rohelises maikas, Bangla tänaval. Seisis suure veetünni ees, mis oli temaga pea ühepikkune, ning paiskas endale vett näkku. Ümberringi oli suur kaos ja pidu, aga poisike ei lasknud oma näopesu protseduuri sellest häirida. Ilmselt ta arvaski, et tegemist on ühe suure ühispesupäevaga ja võib-olla ei olegi see väga vale. Ma arvan, et ehk oli veepritsimise algupärane eesmärk lisaks õnnistamisele ka just puhastamine (puhtalt uude aastasse).

Sass pritsis poisiklutti veepüstolist, mispeale kõrvalseisev ema õpetas, kuidas vastu pritsida. Poiss vaatas Sassi, lehvitas talle, naeratas häbelikult ja lehvitas veel ning suundus siis häirimatult oma näopesu juurde tagasi.

Miks mulle need hetked eriliselt meelde jäid? Aga sellepärast, et Songkrani iseloomustab pahatihti rumal ja agressiivne käitumine (pangega külmetavale lõdisejale jäist vett kaela, möödasõitvale rollerijuhile jääkuubikuga vastu kiivrit ja kohvritega hotelli või tööriietes tööle suundujatele märjad lärakad kraevahele, kuigi viimased ilmselgelt üritusest osa ei võta!) ning ma olen varemgi maininud, et terve mõistus ja mõningad reeglid ei teeks üritusele paha. Ma ei arva sugugi, et kõik peaksid muudkui ette-taha vabandama, aga nii südantsoojendav on kohata lihtsat inimlikkust.

Sawadee pee mai!

2555

2558

Minu armastus Doraemoni veepüstolite vastu on püsinud muutumatuna, küll aga on muutunud robotkassi ilme: palju rõõmsamaks, nagu näha!

Read more...

Songkran 2558

Õnneliku juhuse läbi ei pidanud ma sel aastal Songkrani ajal tööl olema. Mõtlesin hetkeks, et põgenen. Kuhugi, kus on vaikne ja rahulik, näiteks Khao Sok'i rahvusparki. Et loen raamatuid ja naudin seda, et kogu aastavahetuse hullus jääb minust kilomeetrite kaugusele.

Sassile oli see aga esimene Songkran ja ma arvasin, et ta tahab sellest osa võtta (tahtiski, väites veel, et Venemaal tähistatakse 7. juulil midagi sarnast). Sass sai vabaks vaid esmaspäeva ja seega ei tekkinudki sellist varianti, et saanuks kahekesi kuhugi kaugele ära sõita. Sõitsime hoopis hullusele lähemale ja broneerisime kaheks ööks hotelli Patongi. Et Sass saaks pühapäeval (esimesel veesõja päeval) tööle jalutada ja ei peaks rolleriga libedail tänavail seiklema. Ning et me saaks koos esmaspäeval tiiru Banglale ja tagasi jalutada. Kathu'l oleks me põhimõtteliselt lõksus olnud, sest Patongi viiv mägine tee oli kindlasti veega pritsijaid täis ja taksojuhid kasseerisid neil päevil ringiliikujailt kindlasti hiigelsummasid.

Laupäeva ööl vastu pühapäeva sõitsime töölt koju, sõime kõhud putru täis, pakkisime asjad ning suundusime Patongi, et varahommikune check in teha. Ostsime püstolid, söögid ja joogid ning sellega olid vajalikud ettevalmistused tehtud. Oli aega puhata teadmises, et mina ei pea esimesel päeval oma nina märja hulluse sisse pistma ja et Sass saab tööle lihtsalt kõndida, Songkraniks vajalik varustus üll. Pärast Sassi töö-öö lõppu sõime, jõime ja vahtisime telesarja, nagu ikka, ning saime magama varahommikul.

Esmaspäeval avasime silmad alles kella 14-st. Kuivade ja soojade linade vahel väljast kostuvaid veesõdijate kilkeid ja karjeid kuuldes mõtlesin, et üldse ei taha õue minna, üldse ei taha märjaks saada! Kardinate vahelt võis aimata, et ilm on pisut pilves. Magasime veel tunnikese ning kui me lõpuks üles ja valmis saime, oli ilm väga pilves. Hakkas sadama, laia ja tuulist paduvihma. Võeh! Passisime toas, päev tiksus õhtusse. Kahetsesin, et me end varem üles ei peksnud, aga eelmisel ööl tundus kuidagi, et aega on palju ja aega on kõigeks.

Lõpuks vihmasadu vaibus ning õnneks ei olnudki väljas veel pime! Haarasime püstolid ja suundusime oma jalutuskäigule. "Mis sa arvad, kui mitu minutit läheb, enne kui ma enesevalitsuse kaotan?", küsisin Sassilt. Ta ei osanud midagi kosta. Kaotasin siis, kui Banglal esimese jääkülma läraka kõrva sain. Ja korra ka siis, kui järjest kõikidest püstolitest ja kopsikutest ainult külma vett tuli. Õnneks piirdus enesest väljumine vaid omaette kirumisega, kuidas ma kõrva pritsijaid ja külma vett vihkan. Väljas oli vahepeal pimenenud ning jahe oli. Jalutasime tagasi hotelli.

Mul on kahju, et me varem õue ei läinud, aga mind lohutab pisut, et enamus päevast oli pilves ja mitte ideaalne, päikeseline Songkrani ilm. Päike annab kogu selle märja elamuse juures sooja, kuivatab riideid ning fotod on ilusad ja värvikirevad. Päikeseta Songkran on lihtsalt hall.

Teisalt on mul hea meel, et oma tiiru just õhtupoolikul tegime, paljud sõdijad olid kas juba väsinud ja ei viitsinud enam nii agressiivselt iga möödujat veega üle valada või purjus ja nautisid rohkem baaris istumist, kui midagi muud. Pealegi ei olnud ma üksi, mind saatis parim seltskond.

Passisime hotellis jälle poole hommikuni üleval, sõime, jõime ja vaatasime filme ja telesarja. (Öine tööaeg muudab vampiirideks, ausõna). Täitsa puhkuse tunne oli!

Täna ajasin end 13-st üles, et enne hilist check out'i basseini veerel lebada ja bassus mõned tiirud teha. Mu kodukompleksi juurde kuulub ka bassein, aga seal ei veeda ma ju puhkust, eks. Päevitamistoolil lebades ja Päikest nautides mõtlesin, et täna olnuks Songkraniks ideaalne ilm!

Ja siis täitus taevas pilvedega.

Read more...

2014/2557 kokkuvõte

Päris piinlik on alles veebruari teises pooles blogi uut aastat alustada, aga Hiina kalendri järgi olen ma ajast isegi ees! (Hiina uusaasta on 19. veebruaril).

Mu lemmikblogija Daki on juba neli aastat järjest täitnud aasta alguses küsimustikku, mis võtab kokku eelnenud aasta. Ma teen nüüd esimest korda sama.

P.S. Otsisin netist ka teisi kokkuvõtteid, et endale sobiv kombineerida, aga selgus, et enamus blogijaid kasutavad just seda, mida Daki'gi. Siit see mu minikokkuvõte tuleb, jätsin 36-st küsimusest alles 15, ülejäänud jäid välja puht subjektiivsetel põhjustel (olles kas liiga isiklikud, liiga igavad või kordanuks neile vastamine juba antud vastuseid).

1. Mida sa tegid aastal 2014, mida sa varem polnud teinud?

Proovisin wakeboard'i peal püsida (isegi õnnestus!), käisin tüdrukutega road trip'il, ujusin varahommikul partide seltskonnas Kubija spa järvekeses, avastasin uusi kohti Phuketil ja selle ümbruses (Koh Lanta, Khao Sok, Similani saared, kolimisega seoses ka Kathu piirkonna taasavastamine) jne.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma vist pigem annan lubadusi aastaringselt, mitte konkreetselt uue aasta alguses. Ma olen pikalt lubanud, et hakkan vanavanematele regulaarselt fotopostkaarte saatma. Nüüd olen seda lõpuks kahel korral teinud, mida on samas häbiväärselt vähe, peangi uue kaardi teele panema!

3. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Sääste, et saaks reisida ja/või pikalt puhata.

4. Mis riike külastasid?

Itaaliat, Soomet, Lätit.

5. Mis on aasta suurim kordaminek?

Mõtlesin pikalt, et mis see küll olla võiks. Ja välja mõtlesin - laenudest vabanemine! Tegin augusti lõpus õppelaenu viimase tagasimakse, motikaliising sai juba varem läbi. Ja oma praegust eluaset pean ka kordaminekuks, sest mul on siin nii mõistliku hinna eest kõik olemas ja rohkemgi veel, see on raudselt mu kõige lemmikum korter, kus ma Phuketil elanud olen!

6. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Kui ma eelmises vastuses hõiskasin, et laenud otsas, siis on mul endiselt hingel need korrad, kus ma olen (näiteks vanematelt) raha laenanud ja raiunud, et ma kindlasti maksan tagasi, aga ei ole seda siiamaani teinud. On variant, et nad ei mäletagi enam neid kordi (nimetet laenud on võetud kroonides!), aga ma kavatsen endiselt tagasi maksta, kui mitte rahas, siis milleski sümboolses kindlasti. Head õppetunnid: ära võta laenu ja ära anna lubadusi, mida sa pidada ei suuda! Pole küll otseselt eelmise aastanumbriga seotud, kaudselt siiski.

7. Möödunud aasta parim ost.

Ma ostsin eelmisel aastal kohutavalt igasugu nänni kokku tolle korteri jaoks, kus ma siis elasin. Hiljem, suveks asju ladustades, laorenti makstes ja sügisel jälle uude kohta kolides, mõtlesin küll, et milleks kõik see mammona! Aga imekombel mahtus ja sobitus kogu kraam mu uude kodusse nagu valatult! Nii mugav ja mõnus on, sest kõik tarvilik on olemas! Olen siia teinud veel paar hädapärast ostu (no näiteks keedupotti ei olnud siin, aga keedumuna ju pannil ega riiskeetjas ei tee), aga põhimõtteliselt ei ole enam mitte midagi vaja! See on sama vabastav tunne nagu laenudest lahti saamine. Seega - kogu too kupatus osutuski aasta parimaks ostuks!

8. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

See nimekiri läheks väga pikaks, aga ma alati südames aplodeerin, kui lähedased millegi ägedaga hakkama saavad. Olgu selleks siis (järjekordse) maratoni läbimine, kooli lõpetamine, perelisa või tööalased kordaminekud.

9. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Peamiselt iseenda, hehe. Mul on see "kogu maailm on minu vastu" sündroom ja ma reageerin tugevalt süütutele naljadele, inimeste rumalusele, lärmile jms. Hiljem on alati paha olla, et oleks võinud vähemalt sisse-välja hingata ja kümneni lugeda! Ja ma alati mõtlen, et ma olen ju ometi targem, kui mu rumal reaktsioon, et kuidas seda küll endast lahutada!? Siiani pole vastust veel leidnud. Oh, ühe siiski! Topin nimelt magama minnes tropid kõrva, see on tõsiselt hea abimees liigse lärmi vastu, muidu käiks siiamaani naabreid sõimamas ja kiruks voodis väherdes õues askeldavaid ehitusmehi (jajah, ka siin mul akna all saetakse ja möllatakse, Phuketil pole vist kohta, kus pidevalt midagi ei ehitataks). On muidugi ka mõned teised konkreetsed isikud, kes (endiselt) südant pahaks ajavad, aga las see jääda.

10. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Raamatuid lugenud, filme vaadanud, õues viibinud, rõõmustanud, salatit söönud ja trenni teinud.

11. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Facebook'is istunud, sisutühje sarju vaadanud (telekas pidevalt lahti ja ma vaatan veel nende sisutute üllitiste kordusi ka!), toas passinud, vihastanud ja kurvastanud, jampsi söönud ja laiselnud.

12. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Ärkasin spa's, kus ma eelmisel õhtul lösutasin, käisin kallitega sünnipäevalõunal, millele järgnes väike sünnipäevaoleng kodus. Tegelikult oli see pisut kurb sünnipäev - tundsin puudust suurest peost ja rohkemast tähelepanust. Aga! Ma ISE otsustasin raha säästmise nimel pidu mitte korraldada ja samamoodi ISE ootasin ma ühelt tegelaselt lilli, mida ma ei saanud, aga ma tean sellegi põhjust väga hästi - seega ei midagi isiklikku mitte kellegi teise, kui vaid iseenda, aadressil! Sain 30 ja kuigi ma pole kunagi vanust millekski rohkemaks, kui numbriks pidanud, vajutas seekordne number kuidagi raskelt õlgadele.

13. Keda igatsesid?

Nagu ikka - Phuketil kodu ja koduseid ning kodus Phuketit ja phuketlasi.

14. Kes oli parim uus tutvus?

Ma arvan, et kõik uued tutvused on parimad - ka need, keda me hiljem võib-olla oma ellu ei soovi. See võib kõlada natuke samasuguse utoopiana nagu mõne jaoks saatusesse uskumine, aga ma tõesti usun, et inimesed satuvad me teele alati mingi põhjusega.

15. Üks elu õppetund, mida 2014 sulle õpetas.

Vastust sellele küsimusele vaagisin õige pikalt ja leidsin, et paljud uued õppetunnid on kas taasleitud vana, lähtuvad rahvatarkustest või on keegi targem need kusagil juba välja öelnud või kirja pannud, aga endal läks sama arusaamani jõudmiseks lihtsalt aega. Ühe õppetunni toon ma välja küll:

Kuula oma ema nõu, ta teab, millest ta räägib.

Read more...