11.11 2020

Eilne 11.11 pakkus aastal 2020 järjekordse imelise numbrikombinatsiooni, aga mitte ainult number ei olnud eriline, ka päev oli seda! Mu esimene semester uues lasteaias on läbi saamas ja eile oli viimane päev, mil lapsed veel lasteada saabusid. Nüüd on neil vaheag.

Õpetajate vaheaeg algab homme õhtul, enne veel tarvis iga õpilase kohta rapordid koostada, kontrolltööde hinded sisestada jne. (Ja ma räägin siin 3-aastastest! Hullumaja, eksole! Kuidas "minu ajal" oli ikka lapse ainus töö lasteaias mängida, süüa, magada ja pättust teha).

Puhkuseks pageme kolleegist sõbrannaga Koh Phangan saarele. Ma ei ole seal veel kordagi käinud, sest... kaugel on! Aga et meil on 9 täiesti vaba päeva kulutada ja et sel aastal ju riigist välja ei saa, tegeleme siseturismiga.

Väga põnevil olen igatahes. Seda enam, et tagasi jõudes ootavad samuti väga erutavad nädalad ees ja seda heas mõttes! (Ja küll ma sellest ka veel jutustan kui õige aeg on).

Read more...

Elagu Eesti!

Isamaa pidas siin vahepeal jälle sünnipäeva ja mul tuleb (häbi nägu ees) tunnistada, et sel aastal jäi pidu täiesti pidamata, ei mingeid täidetud mune ega seapraadi, isegi mitte jääkülma pitsitäit viina!

Küll aga juhtusin ma mõned päevad enne 24. veebruari Malaisias viibima (käisin järjekordset viisat tegemas) ja kui Malaisia-Tai piiri peal ei olnud kohalikud neiud Eestist mitte kunagi kuulnud, siis Malaisia taksojuht suutis mu suu korralikult lahti ehmatada!

Viisa-tripp viis mu Penangi, kus ka Gillie oma jahiga hetkel viibib. Tellisin takso, et teda ja ta laevakasse vaatama minna ning sadamasse sõites päris taksojuht, kust ma pärit olen. "Eestist," vastasin ja selgitasin kiiruga harjumusest juurde, et see on hästi väike riik Euroopas (ilmselt pobisesin ka midagi stiilis "Soome kõrval"). Taksist teatas üllatunult, et ei olegi kunagi kedagi Eestist kohanud ja enamus turiste, kellega ta kokku puutub, on Venemaalt. Järgnes mõni hetk vaikust ja siis pöördus taksojuht minu poole öeldes: "Sini-must-valge, eks!?" No kuku pikali! Selline taksomees, veab muudkui vene turiste, aga teab ka täiesti juhuslikult Eestimaa lipuvärve.

Piiril aga, hoopis teine tera. Tai ametineiud vaatavad üksteisele segaduses nägudega otsa: "Eesti! Eesti? Mis see veel on? Kus see veel on?" Üks neist asub arvutisüsteemist otsima, et mis imeriigiga küll tegemist on ja kas nad võivad üldse mu passi kaks kuud kehtivat templit lüüa või annavad vaid 7 päeva või saadavad ehk üldse otsapidi kodumaale tagasi? "See on hästi väike riik Euroopas. Euroopa Liidus!", rõhutasin ma eriliselt, sest no seda nad ikka teavad ja euroliidul on (minu arusaamist mööda) igal pool maailmas ideaalsed viisatingimused. Sain oma 60 päeva passi kirja, ja vurasin Phuketile tagasi.

Sellised lood.

Elagu Eesti!

Üks Gillie imeilusatest laevakassidest

Nimeks Ziggy (David Bowie järgi muidugi, no vaata neid silmi!)

Read more...