Aeg sai otsa
Monday, April 22, 2013
Enne, kui ma eelmisel suvel Eestisse maandusin, kummitas mind üksiminemise paranoia. Nägin korduvalt unes, et olen Eestis ja Z jäi maha. Need olid painavad unenäod, kus ma mõistnud, kuidas ma ühtäkki koju sattusin ja kuhu Z jäi. Helistada ei saanud ega ka muud moodi ühenduda, sest kõik oli kuidagi... kivis. Et ma ei olnud võimeline numbri valimiseks toru tõstma, näiteks. Ärkasin, olin veel Tais ja Z oli ka ja kõik oli hea. Põhjendasin oma unenägusid kojusõidu pideva edasilükkamisega, et sellest tekkiski ängistus, et kuidagi (kahekesi) mindud ei saa. Aga sai. Ja kõik oli hea.
Ja nüüd painas mind jälle. Ma tahtsin miskipärast hirmus kiiresti Z'i emale tagasi maksta raha, mis me sõiduks laenasime. Kuklas painamas, et aeg saab otsa. Ma ostsin kohati hüsteeriliselt korterisse mingit nänni, kartes, et aeg saab otsa. Printisin köögiseinale pildid meist, alateadlikult endale ja talle tõestades, et kõik on veel hea. Ja meie ühiste perepiltide jaoks ootasid raamid laual, et isa vanavanematest ühe pildi saadaks, mis kollektsiooni ilusasti täiustanud oleks. Et kõnealune pilt vajab digitaliseerimist, kartsin ma jälle, et aeg saab otsa ja küsisin vennalt, kas tal on mingeid alternatiive.
Põhjendasin raha kiiret tagastamist sellega, et uus kojusõit on ees ootamas ja tahan enne vanadest võlgadest vabaks. Korterinänni ja fotosid sellega, et uuel hooajal kolime uude korterisse ja tahaks vana enne ilusas kuues ka nautida. Kõigele oli loogiline põhjendus, just nagu siis, kui fantoomrott end me korteris peitis. Et ei mingit rotti, ise lükkame asju ümber jne. Rott oli. Nagu ka nüüd oli üks hoopis suurem elukas end meie elus peitmas.
Ma mõtlesin kirjutada postitust teemal "Välismaa mees", sellest, kuidas ma ei ole ise end iial pidanud stereotüüpseks blondiks, kes Egiptusest või Türgist tõmmut meest ihaldaks. Kaugel sellest, mulle ei ole lõunamaa mehed kunagi maitse järgi olnud. Ja Z'i ei vaadanud ma, kui välismaa meest, vaid kui inimest, lihtsalt. Reaalsusenihked külastasid mõnikord küll. Istusin näiteks Z'i ja ta kohalike sõpradega ühise laua taga ning sain KÕIGEST, millest nad rääkisid, aru! Leidsin end mõtteis hüüdvat: "Ma mõistan tai keelt!?" ja "Z on tai!?", aga need olid tõesti vaid episoodid. Pealkirja all "Välismaa mees" tahtsin veel kirjutada, et Z on mu esimene ja viimane tai. Sest taid on alatult ebatruud. Ja ma nägin seda iga päev. Rumalalt arvates, et Z on teistsugune. Selgus, et ei ole.
Elukas puges lõpuks nurgast välja ja enam ei pea ma muretsema, et aeg saab otsa ega ka ühelegi ängistusele loogilist põhjendust otsima. See aeg ongi otsas ja ma saingi sellest kildudega korterist välja kolitud. Müra palju vähem!
Nii korteris, kui peas.
Ja varsti on jälle hea. Kindlasti.
