Killud toovad õnne?

Astusin loetud päevad tagasi järjekorras kolmanda joogiklaasi puruks. Justnimelt a s t u s i n ! Sest meie elamine on selline, et magamistuba, kodukontor ja elutuba on vaid mõttelised osad ühest ja samast toast. Nurk, kus on voodi, on "magamistuba", arvutilauaga nurk "kontor" ja seal, kus on telekas, on "elutuba". "Söögitoa" jaoks said nurgad otsa, neljandas toanurgas on välisuks. Väike köök on täiesti olemas, aga seal mahub napilt süüa tegema, mitte sööma-jooma. Ühtegi einestamiseks sobivat lauda üheski mõttelises toas ei ole ja seega me sööme-joome põrandal. Ja asetame nõusid põrandale, mitte lauale. Ja kui ma end siis voodile arvuti taha lösutama sätin, olen järgmiseks hetkeks juba unustanud, et klaas põrandal on ja astun voodist tõustes sellele peale. Nii on juhtunud kolmel korral paarinädalase perioodi jooksul! Ja loomulikult ei süüdista ma selles enda kohmakust. Loomulikult ei osta ka väikest lauakest, millele saaks vajadusel joogiklaasi asetada. Hoopis ära tahan kolida! Ja tegelikult ju mitte puruks astutud klaaside pärast, vaid sellepärast, et tahaks elukohta, mis oleks avaram, puhtam ja vaiksem. (Mürast ma ka veel kirjutan).

P.S. Kust on küll tulnud väljend, et killud õnne toovad? Kukud end läbi klaasukse puruks ja sellele järgneb õnn? Või virutab keegi klaaspudeli pähe katki, jällegi õnn või?