type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Sellest, et kõik on võimalik!

Friday, January 18, 2013

"Halloo Maili, palun saada mulle Z'i tiimist nii palju fotosid ja videosid, kui sa vähegi leiad! On võimalus, et nad saavad osaleda ühe väga tuntud hip-hop staari video võtetel, küll ilma (erilise) tasuta, aga promo on kindlasti seda väärt!" Helistajaks oli Sam, tohutult kihvt naisterahvas, kes on mulle organiseerinud kõik need filmimised ja pildistamised, milles ma siin Phuketil osalenud olen.
"Ahah, mul peaks olema küll...," alustasin lauset.
"Mul on neid pilte vaja ASAP, kohe!" ei lasknud Sam mul lõpetada.
"Ok, otsin internetikohviku ja saadan ära!" vastasin.

Tund aega hiljem olid Power Storm Crew (Z'i tiim) pildid-videod Sam'i postkastis.

Kõne leidis asest eelmisel reedel.

Olin mõned päevad varem uudistest lugenud, et Snoop Dogg tuleb Taisse kontserdi andma ning ma hakkasin oma peas ennatlikult pilti kokku panema. Kuklas kumisemas, et "see ei saa olla võimalik!"

"Tead, Z! Mul on üks mõte! Aga sa ei tohi sellest veel kellelegi rääkida, ma võin väga valesti arvata," teatasin Z'le järgmisel hetkel. "Mul on nimelt tunne, et see tuntud artist võib olla Snoop Dogg!"*

Selle nädala esmaspäeval sain järgmise kõne, kus Sam ütles, et üritab PSC'le privaatset casting'ut organiseerida. 
"Kas soovid teada, kes on see artist?" küsis Sam.
"Issand, muidugi!"
"Snoop Dogg koos Rita Ora'ga, nad filmivad Phuketil videot oma uuele singlile!"

Jooksin Z'le uudist teatama, ise samal ajal elevusest üles-alla hüpates.

Samal ööl esines PSC Snoop'i tiimile, kes ilmselgelt nähtuga väga rahule jäi, nagu juba järgmisel päeval selgus, sest nad kinnitati videos osalema.

Ma ei mõelnud hetkeksi, et kui nad selle töö saavad, kohtuvad nad isiklikult Snoop'iga. Mul oli miskipärast arusaam, et artist teeb oma asja stuudios ära ning hiljem lisatakse sellele tantsijad ja muu taust. Et niimoodi see suurte kuulsustega käib. Selgus, et eksisin.

Kõik pöörase kiirusega toimunu päädis sellega, et eile-täna osales Power Storm Crew Snoop Dogg'i ja Rita Ora video võtetel. Tantsides otse staaride kõrval! Olin ka kohal ning pressisin end Snoop'iga ühele pildile. (Ja ma ei ole seda tüüpi inimene, kes igatseks endale pilte seeriasse "Mina ja kuulsus", aga seekord oli tegemist pisut erilisema sündmusega ja ma soovisin seda jäädvustada).

Mis mulle kogu selle loo juures kõige rohkem meeldib, on see tunne, mis mul tekkis. Tunne, et kõik on võimalik! Vaid mõned päevad varem, esimese telefonikõne ajal, lõbustasid Power Storm Crew poisid Phuketi turiste oma tänavashow'ga. Mõned päevad hiljem tantsivad nad maailmakuulsate staaride videos, mis jõuab potentsiaalselt miljonite silmapaarideni! 

Mu peas keerleb juba mõnda aega mõte millegi oma algatamisest ("oma firma" kõlab kuidagi liiga ametlikult, kuigi see oleks korrektne termin). Mul on olemas idee ja ma olen välja töötamas kondikava selle teostamiseks. Ja mind on nüüd saatmas uskumatu mõte, et see võibki tõesti võimalikuks saada.







Töö- ja puhkehetked (PSC sai Snoop'i uue loo kätte videovõtetega samal päeval, vaid mõne tunniga komponeerisid poisid loole sobiva rutiini!) ning pildid rubriigist "Mina ja kuulsus".

*Jah, ma tean-tean, et ta on Snoop Lion nüüd.

Read more...

Igatsusest

Tuesday, January 8, 2013

Koduigatsus tahtis mind jalust niita juba siis, kui ma esimest korda saarel korraga 4,5 kuud järjest veetsin. Ma kohtasin iga päev uusi "sõpru", aga nad kõik lahkusid mingil hetkel uutele jahimaadele - kes mõnda uude riiki, kes koju tagasi. Olin juuniks kojusõidust väga erutunud ja kindel, et kodused tunnevad samamoodi! Ei osutunud tõeks. "Kuidas siis Tais oli kah? Ok? Selge, ma söön nüüd oma võileiva lõpuni ja lähen tööle" - nagu ma oleks nädal-paar kusagil naaberlinnas ära olnud ja tagasi tulnud! Tegelikult on ju neli kuud üsna lühike periood. Mulle endale tundus lihtsalt uue ja põneva kogemuse taustal, et mõne kuu jooksul nii palju muutunud ja nii palju huvitavat toimunud ja ma ei saanud kuidagi aru, kuidas kellelgi ei olnud mu ülevoolavatele muljetele samaga vastata.

Esimene kord ei olnudki nii hull igatseda, teadsin kindlalt, et lendan magistridiplomi üleandmise ajaks koju.

Teine kord ma ei teadnud. Mul oli jällegi ühe otsa pilet, aga ei ühtegi konkreetset daatumit, millal koju saab. Olin kindel, et suveks. Ei õnnestunud. Siis talveks. Ei õnnestunud seegi. Ja selleks ajaks, kui ma lõpuks teiseks suveks end läbi ilge punnitamise koju sättima hakkasin, oli koduigatsus sõna otseses mõttes hulluks ajanud. Z'lt võiks ju küsida, tal oleks lõputult muljetada sellest, kuidas ma pidevalt halasin, vingusin ja vihastasin.

Kõige talumatuks muutubki igatsus siis, kui ei tea, millal see lõpeb. Kõik ümberringi hakkab närvidele käima. Kohalikud on laisad, lohakad ja veidrad. Kõikjal vohab mustus ja keegi ei lase end sellest häirida. Korralikke kõnniteid ei ole. Igal sammul koheldakse kui esmaturisti ja seda isegi siis, kui müügimees on mind poolteist aastat pea iga päev oma müügiputkast möödumas näinud ja ta teab, et ma tulen homme tagasi ja ta teab, et ma tean, kus ta oma DVD-sid või käekotte või kleite müüb või massaaži- või taksoteenust pakub.

"Tead, meil Eestis on taara-automaadid!" teatasin Z'le demonstreerimaks kuivõrd palju ägedamast riigist mina ikka tulen. "Meil on puhas, keegi ei loobi prügi maha!" oli veel üks argumentidest. Ja loomulikult: "Meil käivad kõik korralikult koolis ja ülikoolis, õpivad keeli, teevad korralikult tööd ning ei rahuldu vaid sellega, et ports riisi on laual!"

Naeruväärne ju tegelikult, aga niimoodi juhtub, kui igatsus ei anna asu. Siis on kõik teised süüdi ja pudrumäed kõrguvad ja piimajõed voolavad ju ikka seal, kus mind parasjagu ei ole.

Ma ei suutnud mitte kuidagi teenida piisaval hulgal raha, et koju lennata. Lootusetu juhtum. Lõpuks pidi ikka ema abi kasutama.

Sel suvel ei jätnud aga mitte kedagi mitte miski ükskõikseks ja erutatud muljetamist jagus mõlemapoolselt. Mul oli tohutult hea ja mugav kodus olla, armastust ja hoolimist jagus lademetes.

Nii palju oli muutunud! Või siis unustusse vajunud. Ma ei tundnud näiteks oma tuba ära, vaatasin oma asju ja riideid nagu esimest korda näeks. Kõndisin ringi kohtades, kus ma ju teadsin, et olen varem käinud, aga selline tunne oli, nagu mõõdaks neid maju, ruume ja tänavaid oma silmade ja sammudega esmakordselt.

Nüüd käisin ma jälle kodus. Pärast üsna lühikest vaheaega. Vanaisal oli suur juubel ja ma ei tahtnud sellest kuidagimööda kõrvale jääda. Mõtted käisid peast läbi juba suvel, et KUI VAID SAAKS, siis käiks detsembris kodus! Ma ei uskunud iial, et saab. Mäletasin hästi seda lootusetust ja oskamatust piisavalt raha teenida. Aga seekord oli mul vaja endale midagi tõestada. Mul oli vaja tõestada, et kui ma TAHAN, siis ma saan. Et saan piltlikult öeldes kasvõi homne päev oma inimeste juurde tagasi lennata. Ja sedakorda aitasid mind suvel kodust üles korjatud töödistsipliin ja kangus niipalju, et sain, mis tahtsin. Hästi hea oli korraks kodus käia, lähedasi kallistada ja kopsud karget talveõhku täis tõmmata.

Ja ka nüüd on hästi hea. Sest ma tean, et ma saan, kui tahan. See ongi kõige tähtsam. Mu kodu on mulle kogu aeg lähedal ja seda nii kaudses kui nüüd õnneks ka otseses mõttes. Küll mitte kilomeetritelt, aga võimalustelt.

Hoopis vaikust igatsen nüüd.

Read more...

Kui vaid antaks rõõmus kannatada!

Tuesday, January 1, 2013

Mu uue aasta esimese päeva programmi kuulub alati "Tujurikkuja" sketšide vaatamine ja ma ei saa klippi "Olla eestlane on halb (Kannatame ära!)" mainimata jätta!

Olen ma ju ise täpselt see tüüpiline ilma üle vinguja (arvatagi ju, miks ma muidu siin Tais olen) ja ka tüüpiline ajaloolise tausta pärast "kannataja" - mind ajab näiteks ALATI närvi, kui mind Phuketil venelaseks peetakse ning veel enam häirib mind venelaste arusaam: "Sa oled ju eestlane! Tähendab mõistad vene keelt!", mispeale ma alati inglise keeles läbi hammaste surun, et ega ikka ei mõista küll.

Tegelikult saan ma ju omajagu sellest, millest venelased (omavahel) räägivad, aru - vastu, tõsi küll, midagi väga öelda ei oska, aga mul on see eestlaslik vimm, et "tulgu juba oma nõuka-ajast välja ja saagu aru, et maailm ei keerle (enam) nende ümber ja et me ei ole ühisest sõprus- ega perekonnast, nagu neile mõelda meeldib ja ei ole mitte ühtegi põhjust, miks ma nende keelt oskama peaks".*/**/***

Ülejäänud riikide kodanikele jäävad minu "kannatused" muidugi kaugeks, ei tea nad ju Eesti olemasolustki midagi, mis veel siin meie ajaloo tundmisest rääkida. Oh, kui nad vaid tunnustaks meie kannatusi, küll siis saaks rõõmus kannatada!


Lõppu üks tore seik ka - kohtasin paar päeva tagasi Open Bar pileteid müües kaht austraallast, kellest üks oli Eestiga üsna hästi kursis. Vähemalt teadis meie riigi suurust nii pindalalt, kui rahvaarvult. Jutt läks ühe teise Phuketi ööklubi peale (White Room), mis on mõõtmetelt Seductionist, kus ma töötan, kordades pisem. "See White Room on ju isegi väiksem, kui Eesti!" teatas teadjam austraallane. Väga terav ja tabav. Ma võtan selle oma müügijuttu sisse.

*Ma tegelikult olen alati arvanud, et ükskõik, millise keele oskus ei jookse eales mööda külgi maha, aga see siin ongi iroonianurk.

**Ja ega ma siis ei tule selle nõuka-aja unustamisega ju poole peale vastu ka, mis sest, et ma sellest ajast suurt midagi ei mäleta, patriotism lööb ikka välja. Aga see siin ongi iroonianurk, nagu ma juba mainisin.

***Venelased muidugi mõtlevad, et saagu meie ometigi üle oma uhkusest ja tunnistagu, et oleme endiselt suured sõbrad ja vennad ja tunnistagu mina ometigi, et ma nende keelt oskan! (Iroonianurk, eksole).

Read more...

Sawadee pee mai 2556!

Kustutatud.

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP