Igatsusest

Koduigatsus tahtis mind jalust niita juba siis, kui ma esimest korda saarel korraga 4,5 kuud järjest veetsin. Ma kohtasin iga päev uusi "sõpru", aga nad kõik lahkusid mingil hetkel uutele jahimaadele - kes mõnda uude riiki, kes koju tagasi. Olin juuniks kojusõidust väga erutunud ja kindel, et kodused tunnevad samamoodi! Ei osutunud tõeks. "Kuidas siis Tais oli kah? Ok? Selge, ma söön nüüd oma võileiva lõpuni ja lähen tööle" - nagu ma oleks nädal-paar kusagil naaberlinnas ära olnud ja tagasi tulnud! Tegelikult on ju neli kuud üsna lühike periood. Mulle endale tundus lihtsalt uue ja põneva kogemuse taustal, et mõne kuu jooksul nii palju muutunud ja nii palju huvitavat toimunud ja ma ei saanud kuidagi aru, kuidas kellelgi ei olnud mu ülevoolavatele muljetele samaga vastata.

Esimene kord ei olnudki nii hull igatseda, teadsin kindlalt, et lendan magistridiplomi üleandmise ajaks koju.

Teine kord ma ei teadnud. Mul oli jällegi ühe otsa pilet, aga ei ühtegi konkreetset daatumit, millal koju saab. Olin kindel, et suveks. Ei õnnestunud. Siis talveks. Ei õnnestunud seegi. Ja selleks ajaks, kui ma lõpuks teiseks suveks end läbi ilge punnitamise koju sättima hakkasin, oli koduigatsus sõna otseses mõttes hulluks ajanud. Z'lt võiks ju küsida, tal oleks lõputult muljetada sellest, kuidas ma pidevalt halasin, vingusin ja vihastasin.

Kõige talumatuks muutubki igatsus siis, kui ei tea, millal see lõpeb. Kõik ümberringi hakkab närvidele käima. Kohalikud on laisad, lohakad ja veidrad. Kõikjal vohab mustus ja keegi ei lase end sellest häirida. Korralikke kõnniteid ei ole. Igal sammul koheldakse kui esmaturisti ja seda isegi siis, kui müügimees on mind poolteist aastat pea iga päev oma müügiputkast möödumas näinud ja ta teab, et ma tulen homme tagasi ja ta teab, et ma tean, kus ta oma DVD-sid või käekotte või kleite müüb või massaaži- või taksoteenust pakub.

"Tead, meil Eestis on taara-automaadid!" teatasin Z'le demonstreerimaks kuivõrd palju ägedamast riigist mina ikka tulen. "Meil on puhas, keegi ei loobi prügi maha!" oli veel üks argumentidest. Ja loomulikult: "Meil käivad kõik korralikult koolis ja ülikoolis, õpivad keeli, teevad korralikult tööd ning ei rahuldu vaid sellega, et ports riisi on laual!"

Naeruväärne ju tegelikult, aga niimoodi juhtub, kui igatsus ei anna asu. Siis on kõik teised süüdi ja pudrumäed kõrguvad ja piimajõed voolavad ju ikka seal, kus mind parasjagu ei ole.

Ma ei suutnud mitte kuidagi teenida piisaval hulgal raha, et koju lennata. Lootusetu juhtum. Lõpuks pidi ikka ema abi kasutama.

Sel suvel ei jätnud aga mitte kedagi mitte miski ükskõikseks ja erutatud muljetamist jagus mõlemapoolselt. Mul oli tohutult hea ja mugav kodus olla, armastust ja hoolimist jagus lademetes.

Nii palju oli muutunud! Või siis unustusse vajunud. Ma ei tundnud näiteks oma tuba ära, vaatasin oma asju ja riideid nagu esimest korda näeks. Kõndisin ringi kohtades, kus ma ju teadsin, et olen varem käinud, aga selline tunne oli, nagu mõõdaks neid maju, ruume ja tänavaid oma silmade ja sammudega esmakordselt.

Nüüd käisin ma jälle kodus. Pärast üsna lühikest vaheaega. Vanaisal oli suur juubel ja ma ei tahtnud sellest kuidagimööda kõrvale jääda. Mõtted käisid peast läbi juba suvel, et KUI VAID SAAKS, siis käiks detsembris kodus! Ma ei uskunud iial, et saab. Mäletasin hästi seda lootusetust ja oskamatust piisavalt raha teenida. Aga seekord oli mul vaja endale midagi tõestada. Mul oli vaja tõestada, et kui ma TAHAN, siis ma saan. Et saan piltlikult öeldes kasvõi homne päev oma inimeste juurde tagasi lennata. Ja sedakorda aitasid mind suvel kodust üles korjatud töödistsipliin ja kangus niipalju, et sain, mis tahtsin. Hästi hea oli korraks kodus käia, lähedasi kallistada ja kopsud karget talveõhku täis tõmmata.

Ja ka nüüd on hästi hea. Sest ma tean, et ma saan, kui tahan. See ongi kõige tähtsam. Mu kodu on mulle kogu aeg lähedal ja seda nii kaudses kui nüüd õnneks ka otseses mõttes. Küll mitte kilomeetritelt, aga võimalustelt.

Hoopis vaikust igatsen nüüd.