Koduigatsuslaulud

24.12:

Farangudest piletikassa kolleegidega ostsime tai kolleegidele jõulukingid; motikas sai lõpuks pestud ja vahatatud; pangas sain teada, et põhjuseks, miks mu pangakaart pangaautomaatides töötamast lakkas, oli üks "pahalasega" automaat, uue ja toimiva kaardi sain; jõulusöögist sõin end kurguni punni; töö-öö oli kohutavalt väsitav ja hullumeelne ja aeglane samaaegselt; koju sõites hakkas vihma sadama (loomulikult! sest mu kolepilv ei jõudnud ju ära oodata, et just siis välja hiilida, kui mu kaherattaline puhtaks sai!), aga nüüd on kodus soe ja hea. Selline jõululaupäev.

Ja kui ma eelmises postituses mainisin, et lund igatsen, siis jõulupühi igatsen ka! Et ei peaks jõululaupäeval, kõht siga ja kartulit täis, end tööle punnitama.

Aga mõnikord igatsen ka täiesti niisama, ja need laulud teevad asja ainult hullemaks. Või noh - kibemagus on.

View on YouTube

View on YouTube

View on YouTube

See Tätte oma on ühelt Eesti Ekspressi plaadilt, mille isa mulle saatis. Ja kui ma õigesti mäletan, siis jäi plaadi kuulamine sellesse aega, mil ma jubepikalt kuidagi Eestisse ei jõudnud. Just see ojalugu puudutas eriliselt. Too Lenna oma oleks justkui kelleltki, kes minusugust rändlindu koju igatseb. Ja Jareki lugu on... on lihtsalt. Lihtsalt kibemagus.

Sel suvel lisandusid nostalgikutesse Getteri ja Genka "Ebareaalne", mis on mu venna klubi peo-käima-tõmbamise-lugu ning Curly Strings'i "Kaugel külas", jällegi mu venna poolt tutvustatud laul, sest tema klassiõde seda laulab. No ja see bänd oli ju seal Avinurme laadal! No ja see pole ikka õige eestlane, kellele need krussis pillikeeled ei meeldi!

31.12:

Ma kirjutasin selle posti jõululaupäeval valmis, aga postitan hoopis vana aasta õhtul, sest otsisin iPad'ist Youtube'i videode koode, millega blogisse videoaknaid tekitada. Varem oli see mõne klikiga tehtav, enam mitte. Nüüd tuleb kasutada koodigeneraatorit, mis Youtube'i lingi koodiks muudab.

Paar päeva tagasi saadeti mulle aga selline pilt Viljandist, sobib hästi seda koduigatsuse posti lõpetama:

Read more...

Valgeid, pehmeid ja rahulikke!

Ma sain oma selle aasta esimese jõulukingi jõululaupäeva esimestel tundidel juba kätte! See oli mu Siberi karu poolt ühte salakohta mu korteris ära peidetud, et ma õigel päeval üles leiaks. Kaisukaru, eestikeelse jõulukaardiga! Väga sümboolne ;)

Tundub, et Eestis tulevad valged jõulud! Nii võib vähemalt viimaste kodumaalt laekunud fotode järgi ennustada. Siin kahjuks lumega kitsas, aga eks valge rannaliiv ja jääkülmad joogid asendavad. Üks on valge ja teine külm, kokku täitsa nagu lumi ju!

(Ma pean tõsiselt välja uurima need riigid, kus aastaringselt mägedes lund on ja suvel end sinna kohale vedama. Mul on tõsine lumeigatsus peal, aga mu praegune töö kahjuks talvepuhkust ei võimalda ja seega kodumaa arvesse ei lähe, tuleb muid variante vaagida).

Read more...

Ainult piparkook

Mu kunstkuusk ja aknaraamid on jõuluehteis ning kogu Phuket on sel aastal kuidagi eriti jõulune - nii palju tulukesi, ehteid ja jõulukuuski ma varasematest aastatest ei mäletagi!

Kolmapäeval saab jälle kolleegidega kõhtusid punni süüa, ma olen nii elevil! Aga nagu ma juba eelmisel aastal veendusin, sööme me soomlastega päris erinevat jõulusööki. Meie jõuluõhtusöök on sel korral ühes Patongile lähedalasuvas hubases restoranis, soomlaste poolt tellitud ja Rootsi koka poolt (ette)valmistatud, puhtalt skandinaaviapärane menüü. Kahe lehekülje pikkune buffet-nimekiri on kontoriseinal üleval ja ma lasin selle sinna ilmudes kiiresti silmadega üle. Ning avastasin, et seal on ainult piparkook! Ainult piparkook on see, mida KA MEIE jõuludeks sööme. Kõik muu on samuti väga kodune, väga rikkalik ja väga pidune (hästi palju liha, kartulit, kala, muna jne), aga eestlaste mõistes mitte just tingimata jõulupidune.

Hiljem avastasin veel, et tervitusjoogiks on hõõgvein, niiet vähemalt jõulujoogi osas oleme sommidega ühes paadis. 

Hõõgveiniga meenub ka lugu - ema saatis mulle eelmisel aastal kaks pakitäit hõõgveini segu, no mandariinikoored ja nelk ja kõik see klassikaline värk! Mul jäi aga paraku pidujook valmistamata, ladustada seda segu ei tahtnud, koju tagasi viia samuti mitte. Andsin Casey'le ja Porn'ile ning selgitasin, milleks see on. Kuni ühel suvepäeval rääkisin Casey'ga Skype vahendusel ning ta ei suutnud ära naerda, kuidas Porn selle segu käes piinles! Too arvas nimelt, et tegemist on mingit sorti maiustuste või snäkkidega ning valas endale ühe pakitäie otse kurku! Niipalju siis selgituste kasulikkusest ja pidujoogi nautimisest.

Nagu ma juba mainisin, Phuket särab  ning ma olen jõulusöögile mõeldes väga elevil. Olgu seal siis pealegi vaid piparkook, ka kogu ülejäänud menüü kõlab nii isuäratavalt, et tahaks need menüülehed seal kontoris nahka pista!

Jõulumenüü 2014

Selline kirju kuusepuu on mu maja respas! 

Ahjaaa! Teemast inspireerituna sattusin ma arutlema selle üle, miks meie jõululaud soomlaste omast niivõrd erineb (no ei ole neil verivorsti ega hapukapsast!) ja et kust see meie menüü siis pärit on?

"Ja huvitav, mida lätlased jõulupühadel söövad?", küsisin ma.

"Sprotte," kõlas kindlaks vastuseks.

Read more...

Kassi-hiire mäng vihmapilvega

"No see on nagu Tom'i ja Jerry multikas, et vihmapilv varitseb nurga taga ja nii, kui sa uksest välja astud, liugleb see sealt välja ja hakkab sadama!" öeldi mulle.

Ja täpselt nii on! Pidevalt, kui mul on tarvis kuhugi minna, hakkab vihma lahistama. Ma elan ju nüüd Kathu'l ja Patong jääb mägede taha. Vihmase ilmaga ma ise (tööle) ei sõida seega on transpordiküsimus olnud olulisim lahendamist vajav mure. Õnneks on mul lahedaid kolleege ja p'Tuk*, kes koos minuga piletikassas töötab, on mind lahkelt autoga tööle ja töölt koju vedanud. Mu maja jääb talle tee peale, seega ühtegi lisamanöövrit ta minu pärast tegema ei pea. P'Tuk'il on aga kord nädalas vaba päev ja ega vihm päeva ei küsi! Ütlesin ju, et ujub just siis välja, kui vaja pole! (Ja ma teen nalja, eksole, ka eelmisel aastal sadas oktoobris, novembris, detsembris, ega see mingi ilmaime pole). Hakkasin siis ühel neist päevadest, kui p'Tuk vaba õhtut nautis, läbi vihma Patongi jalutama, lootuses mõne takso peale sattuda. See oli kusjuures üks neist päevadest, kui olin just siinset taksomaffiat maa põhja kirunud! Need hinnad ja see ülbus ja see kättesaamatus (alati kohal - "Madam, tuktuk, tuktuk!" - kui neid vaja ei ole ja ei iial siis, kui neid vaja on). Ja just siis, kui ma lähedalasuvas bensukas üht tuktuk'i kiikasin, peatus mu kõrval autotakso!

- Kuhu soovid?

- Patongi, tööle. Kui palju?

- Kui palju maksad?

- 300 bahti!? (Ausõna, ma ei uskunud eales, et taksojuht sellega nõus on!)

- Ok!

"Ok? Ok!", mõtlesin omaette ja istusin taksosse. Juht ise osutus targaks, jutukaks ja sõbralikuks, ma olin üllatusest pahv. Nüüd on mul ta telefoninumber olemas ja olen ka hiljem tema taksoteenust kasutanud.

Kahjuks hiilis kuri padukapilv ühel päeval välja just siis, kui mitte ainult p'Tuk'il oli vaba päev, vaid ka mu sõbralik taksojuht oli Phuketilt ära. Tundide kaugusel siit, oma haiget ema külastamas. Ja mul oli vaja tööle jõuda. Tellisin takso oma maja respast ja maksin sõidu eest 500 bahti. Sellitel hetkedel tahaks hirmsasti isiklikku autot omada.

Täna jalutasin poodi hommikusööki ostma, päris sadama ei hakanud, aga tibutas, kui ma poest välja astusin. Mul on õhtul plaanis sõbrannadega kokku saada, ilmselt valmistub kuripilv nurga taga just selleks puhuks!

Hetk tänavuselt kollektiivpeolt, mu kõrval (paremalt vasakule) p'Tuk, Olga ja Irina.

*P' ehk "pii" tähendab vanemat ("nong" nooremat), niimoodi ma Tuk'i kõnetan, see on viisakas ja aupaklik.

Read more...