type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Jaapanlastest

Monday, October 28, 2013

"Kas sulle jääkohv meeldib?" küsis Nariki täna hommikul end uksest välja sättides.
"Jah, muidugi! Palun too mulle ka üks," ütlesin ja suundusin oma tuppa raha järele.
"Veel midagi?"
"Midagi söödavat ka."
"?"
"Ise vaata, ma söön kõike." (Pole tõsi. Koriandrit ei söö. Aga ei viitsinud ka seletada).

Nariki naasis musta jääkohviga (ei mingit (kondends)piima ega suhkurt!) ja võileivaga.

Mõtlesin omaette, et jaapanlased ei ole sellised, nagu taid. Tai oleks toonud mulle ülimagusa cha jen'i ja riisi. Munaga. Lihaga. Millega iganes riisi süüa kannatab.

Paar õhtut tagasi küsis Miyabi mult Eesti spordi kohta. Et milline spordiala meil populaarne on.
"Murdmasuusatamine," vastasin.
"Aga lumelauatamine?"
"Mitte nii väga, meil ei ole mägesid... Aga! Meil on üks sumomaadleja, kes varem Jaapanis elas!"
"Tõesti?" küsis Miyabi ning sisestas google'i otsingusse "Eesti sumomaadleja" (ma vähemalt arvan, et sisestas need sõnad, sest korra vilksatas ekraanil Eesti kaart ja lipp). "Baruto Kai-doo?" küsis ta siis.
"Jah."
"Mhmh, ma olen teda maadlemas näinud. Ta on Jaapanis kuulus, väga tugev mees."

Onju uhke tunne.

Read more...

Kõik oma kossid...

... olen ma siin kaotanud vihmaveele. Kingad ja plätud, kõrged ja madalad - kõik on surnud vihmasurma. Nad lihtsalt ligunevad voolavatel tänavatel kõndimisest tükkideks.

Eile käisin kahe sõbrannaga saunatamas, sõin 4 EUR eest mõnusat Tai toitu (ja jääkohvi) ning sain õhtul kokku Ira ja Mihretiga, kelle juures ma siin viimati paar kuud peatusin.

Mõlemale trehvamisele sõitsin rollertaksoga, oma motikat polnud veel kätte saanud. Ja mõlemal korral maksis sõit rohkem (88 ja 80 THB), kui tavaliselt (kuni 60 THB) ning mõlemal korral mõtlesin, et ma ei jõua ära oodata, kuni oma valge iluduse kätte saan (pargitud Ira naabermaja ette). 

Iludus oli kahjuks viie kuu jooksul koleduseks muutunud (palju mustust ja natuke roostet) ja käivitada mul teda ei õnnestunudki! Ja koju minna ka mitte, sest paduvihm ei andnud kuidagi järele. Lõpuks jätsin motika parklasse ja hakkasin vihmaga kodu poole astuma. Ei saa öelda, et mõnus olnuks.

Sain jälle rollertakso peale ning peaaegu maja ette. "Peaaegu" sellepärast, et taksojuht ei suvatsenud mäkke sõita (mis oli ilmselt lõppkokkuvõttes hea lahendus, mõelda, kui ta roller tõusule ja libedusele vastu ei oleks pidanud!). Küsisin hinda.
"150 THB."
"Ahah!" Teadsin, et saan totaalselt tüssata.
Taksojuht teadis seda ka.
Samas teadsin, et takso oli vihmaga parim ja kiireim variant, ma oleks sinna vihmamärjale tänavale sumpama jäänudki. Ja järjekordsest kingapaarist ilma jäänud!
Taksojuht teadis sedagi, vähemalt seda osa, mis kingi ei puuduta. Ja sellest ka selline hind.

Mu motikas passib endiselt parklas, sest ka täna sajab:

Read more...

24.10 - 25.10 TLL-HEL-AMS-KUL-HKT

Saturday, October 26, 2013

Olengi kohal!

Kartsin, et ei jõua pooleteist tunniga Helsingis ühe lennu pealt teise peale (erinevad bronnifirmad, pikka check in'i teha ei saanud) ja kartsin, et ei saa oma Tai viisat kasutada, sest tegin uue passi, viisa on vanas (ja kehtetus).

Aga...

Helsingis läks kõik ilusasti, hoolimata sellest, et ma ei leidnud esimese hooga pagasikogumise kohta üles! Buss viis lennuki pealt otse transiittsooni ukse ette ja sealt edasi pidi ise nii tark olema, et teada, et pagasit tuleb otsida erinevate EXIT-märkide alt. Lõpuks leidsin üles, suundusin check in'i leti juurde, andsin pagasi, sain piletid ja range Soome mees pärima:
"Üheotsa pilet?"
Mina: "Jah!"
"?" (Vaatab väga rangelt ja küsivalt otsa).
"No... mul on olemas viisa ja tööluba..."
"Näita ette!"
Näitasin. Soome onu leebus. Ime, et ta aru sai sellest viisast! See on lihtsalt mõned üksteise all asetsevad arusaamatud templid, kus küll õnneks arusaadavaim osa ütleb "27.01.2014".

Amsterdami lennujaamas olid ka onud. Passikontrollis. Üks pooleldi magas, kui ma talle oma passi ulatasin. 
"Kuala Lumpur, on see su viimane peatus?"
"Ei, Phuket on."
"Ahah, Taimaa! Puhkus?"
"Ei, ma jään sinna pikemaks, siin on liiga külm!"
Onud naersid ja teatasid arusaavalt, et selles on mul VÄGAGI õigus.

Taisse jõudes vaatas viisaonu mulle korraks otsa, uuris üht ja teist passi, templeid, viisasid. Lõi saabumistemplid ja -kaardi mu uude passi ja... olengi kohal!

Elan koos Nariki ja Miyabiga, kes on väga viisakad ja väga omaette kogu aeg. Mul on eraldi magamistuba, eradi vannituba ning omaette pääs rõdule-õue.

Ilm on pilves, aga mõnusalt soe ja niiske!

Täna jõin oma hommikuse (pigem küll lõunase, magasin... 14 tundi!) jääkohvi (koos piparkookidega, aitäh Kerstin!), käisin ujumas, tegin pediküüri ja nüüd sätin end massaaži.

Ei saa öelda, et kehv oleks.

Selline oli tänalõunane ilm.

P.S. Jaapani keeles "meeldima" on "suki" ja see Jaapani kiirsupp, mida mulle eile pakuti, kannab nimetust "kitsune udon soba".

P.P.S. Ma ei olegi täna veel riisi söönud! (Ega veini joonud ;) ).

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP