Koduigatsuslaulud

24.12:

Farangudest piletikassa kolleegidega ostsime tai kolleegidele jõulukingid; motikas sai lõpuks pestud ja vahatatud; pangas sain teada, et põhjuseks, miks mu pangakaart pangaautomaatides töötamast lakkas, oli üks "pahalasega" automaat, uue ja toimiva kaardi sain; jõulusöögist sõin end kurguni punni; töö-öö oli kohutavalt väsitav ja hullumeelne ja aeglane samaaegselt; koju sõites hakkas vihma sadama (loomulikult! sest mu kolepilv ei jõudnud ju ära oodata, et just siis välja hiilida, kui mu kaherattaline puhtaks sai!), aga nüüd on kodus soe ja hea. Selline jõululaupäev.

Ja kui ma eelmises postituses mainisin, et lund igatsen, siis jõulupühi igatsen ka! Et ei peaks jõululaupäeval, kõht siga ja kartulit täis, end tööle punnitama.

Aga mõnikord igatsen ka täiesti niisama, ja need laulud teevad asja ainult hullemaks. Või noh - kibemagus on.

View on YouTube

View on YouTube

View on YouTube

See Tätte oma on ühelt Eesti Ekspressi plaadilt, mille isa mulle saatis. Ja kui ma õigesti mäletan, siis jäi plaadi kuulamine sellesse aega, mil ma jubepikalt kuidagi Eestisse ei jõudnud. Just see ojalugu puudutas eriliselt. Too Lenna oma oleks justkui kelleltki, kes minusugust rändlindu koju igatseb. Ja Jareki lugu on... on lihtsalt. Lihtsalt kibemagus.

Sel suvel lisandusid nostalgikutesse Getteri ja Genka "Ebareaalne", mis on mu venna klubi peo-käima-tõmbamise-lugu ning Curly Strings'i "Kaugel külas", jällegi mu venna poolt tutvustatud laul, sest tema klassiõde seda laulab. No ja see bänd oli ju seal Avinurme laadal! No ja see pole ikka õige eestlane, kellele need krussis pillikeeled ei meeldi!

31.12:

Ma kirjutasin selle posti jõululaupäeval valmis, aga postitan hoopis vana aasta õhtul, sest otsisin iPad'ist Youtube'i videode koode, millega blogisse videoaknaid tekitada. Varem oli see mõne klikiga tehtav, enam mitte. Nüüd tuleb kasutada koodigeneraatorit, mis Youtube'i lingi koodiks muudab.

Paar päeva tagasi saadeti mulle aga selline pilt Viljandist, sobib hästi seda koduigatsuse posti lõpetama:

Read more...

Valgeid, pehmeid ja rahulikke!

Ma sain oma selle aasta esimese jõulukingi jõululaupäeva esimestel tundidel juba kätte! See oli mu Siberi karu poolt ühte salakohta mu korteris ära peidetud, et ma õigel päeval üles leiaks. Kaisukaru, eestikeelse jõulukaardiga! Väga sümboolne ;)

Tundub, et Eestis tulevad valged jõulud! Nii võib vähemalt viimaste kodumaalt laekunud fotode järgi ennustada. Siin kahjuks lumega kitsas, aga eks valge rannaliiv ja jääkülmad joogid asendavad. Üks on valge ja teine külm, kokku täitsa nagu lumi ju!

(Ma pean tõsiselt välja uurima need riigid, kus aastaringselt mägedes lund on ja suvel end sinna kohale vedama. Mul on tõsine lumeigatsus peal, aga mu praegune töö kahjuks talvepuhkust ei võimalda ja seega kodumaa arvesse ei lähe, tuleb muid variante vaagida).

Read more...

Ainult piparkook

Mu kunstkuusk ja aknaraamid on jõuluehteis ning kogu Phuket on sel aastal kuidagi eriti jõulune - nii palju tulukesi, ehteid ja jõulukuuski ma varasematest aastatest ei mäletagi!

Kolmapäeval saab jälle kolleegidega kõhtusid punni süüa, ma olen nii elevil! Aga nagu ma juba eelmisel aastal veendusin, sööme me soomlastega päris erinevat jõulusööki. Meie jõuluõhtusöök on sel korral ühes Patongile lähedalasuvas hubases restoranis, soomlaste poolt tellitud ja Rootsi koka poolt (ette)valmistatud, puhtalt skandinaaviapärane menüü. Kahe lehekülje pikkune buffet-nimekiri on kontoriseinal üleval ja ma lasin selle sinna ilmudes kiiresti silmadega üle. Ning avastasin, et seal on ainult piparkook! Ainult piparkook on see, mida KA MEIE jõuludeks sööme. Kõik muu on samuti väga kodune, väga rikkalik ja väga pidune (hästi palju liha, kartulit, kala, muna jne), aga eestlaste mõistes mitte just tingimata jõulupidune.

Hiljem avastasin veel, et tervitusjoogiks on hõõgvein, niiet vähemalt jõulujoogi osas oleme sommidega ühes paadis. 

Hõõgveiniga meenub ka lugu - ema saatis mulle eelmisel aastal kaks pakitäit hõõgveini segu, no mandariinikoored ja nelk ja kõik see klassikaline värk! Mul jäi aga paraku pidujook valmistamata, ladustada seda segu ei tahtnud, koju tagasi viia samuti mitte. Andsin Casey'le ja Porn'ile ning selgitasin, milleks see on. Kuni ühel suvepäeval rääkisin Casey'ga Skype vahendusel ning ta ei suutnud ära naerda, kuidas Porn selle segu käes piinles! Too arvas nimelt, et tegemist on mingit sorti maiustuste või snäkkidega ning valas endale ühe pakitäie otse kurku! Niipalju siis selgituste kasulikkusest ja pidujoogi nautimisest.

Nagu ma juba mainisin, Phuket särab  ning ma olen jõulusöögile mõeldes väga elevil. Olgu seal siis pealegi vaid piparkook, ka kogu ülejäänud menüü kõlab nii isuäratavalt, et tahaks need menüülehed seal kontoris nahka pista!

Jõulumenüü 2014

Selline kirju kuusepuu on mu maja respas! 

Ahjaaa! Teemast inspireerituna sattusin ma arutlema selle üle, miks meie jõululaud soomlaste omast niivõrd erineb (no ei ole neil verivorsti ega hapukapsast!) ja et kust see meie menüü siis pärit on?

"Ja huvitav, mida lätlased jõulupühadel söövad?", küsisin ma.

"Sprotte," kõlas kindlaks vastuseks.

Read more...

Kassi-hiire mäng vihmapilvega

"No see on nagu Tom'i ja Jerry multikas, et vihmapilv varitseb nurga taga ja nii, kui sa uksest välja astud, liugleb see sealt välja ja hakkab sadama!" öeldi mulle.

Ja täpselt nii on! Pidevalt, kui mul on tarvis kuhugi minna, hakkab vihma lahistama. Ma elan ju nüüd Kathu'l ja Patong jääb mägede taha. Vihmase ilmaga ma ise (tööle) ei sõida seega on transpordiküsimus olnud olulisim lahendamist vajav mure. Õnneks on mul lahedaid kolleege ja p'Tuk*, kes koos minuga piletikassas töötab, on mind lahkelt autoga tööle ja töölt koju vedanud. Mu maja jääb talle tee peale, seega ühtegi lisamanöövrit ta minu pärast tegema ei pea. P'Tuk'il on aga kord nädalas vaba päev ja ega vihm päeva ei küsi! Ütlesin ju, et ujub just siis välja, kui vaja pole! (Ja ma teen nalja, eksole, ka eelmisel aastal sadas oktoobris, novembris, detsembris, ega see mingi ilmaime pole). Hakkasin siis ühel neist päevadest, kui p'Tuk vaba õhtut nautis, läbi vihma Patongi jalutama, lootuses mõne takso peale sattuda. See oli kusjuures üks neist päevadest, kui olin just siinset taksomaffiat maa põhja kirunud! Need hinnad ja see ülbus ja see kättesaamatus (alati kohal - "Madam, tuktuk, tuktuk!" - kui neid vaja ei ole ja ei iial siis, kui neid vaja on). Ja just siis, kui ma lähedalasuvas bensukas üht tuktuk'i kiikasin, peatus mu kõrval autotakso!

- Kuhu soovid?

- Patongi, tööle. Kui palju?

- Kui palju maksad?

- 300 bahti!? (Ausõna, ma ei uskunud eales, et taksojuht sellega nõus on!)

- Ok!

"Ok? Ok!", mõtlesin omaette ja istusin taksosse. Juht ise osutus targaks, jutukaks ja sõbralikuks, ma olin üllatusest pahv. Nüüd on mul ta telefoninumber olemas ja olen ka hiljem tema taksoteenust kasutanud.

Kahjuks hiilis kuri padukapilv ühel päeval välja just siis, kui mitte ainult p'Tuk'il oli vaba päev, vaid ka mu sõbralik taksojuht oli Phuketilt ära. Tundide kaugusel siit, oma haiget ema külastamas. Ja mul oli vaja tööle jõuda. Tellisin takso oma maja respast ja maksin sõidu eest 500 bahti. Sellitel hetkedel tahaks hirmsasti isiklikku autot omada.

Täna jalutasin poodi hommikusööki ostma, päris sadama ei hakanud, aga tibutas, kui ma poest välja astusin. Mul on õhtul plaanis sõbrannadega kokku saada, ilmselt valmistub kuripilv nurga taga just selleks puhuks!

Hetk tänavuselt kollektiivpeolt, mu kõrval (paremalt vasakule) p'Tuk, Olga ja Irina.

*P' ehk "pii" tähendab vanemat ("nong" nooremat), niimoodi ma Tuk'i kõnetan, see on viisakas ja aupaklik.

Read more...

Abist

Mul on siin igasugu mõtteid ja teemasid kogunenud, aga otsustasin, et kirjutan justnimelt sellest. Abist ühe hiljutise õnnetuse näitel.

Mina sain Argo Aderi poja Phuketil juhtunud õnnetusest* teada nii, et mu sõber, kes on ühtlasi ajakirjanik, kirjutas mulle Facebook'is, et kas ma olen sellest midagi kuulnud. Ei olnud, sest ma polnud lihtsalt paar päeva uudiseid lugenud, igasugu muid tegemisi oli. Pärimise peale viisin end muidugi kurssi. (Õnneks ei palunud ajakirjanikust sõber mult sel teemal kommentaari, ma ei oleks seda ka andnud, v.a. juhul, kui see oleks puudutanud üldist infot ja/või isiklikult kogetut - olgu see siis siinsete haiglatega, liiklusega vms seotud).

Minu esimene reaktsioon oli mõte, et jumala eest kõik reisivad inimesed endale kindlustuse teeks! Ja teine mõte (ning seda juba pärast seda, kui nägin Argo abipalvet) - ma pean aitama! Sest mõelda vaid, kui minuga (ptüi-ptüi-ptüi!) midagi juhtuks ja mu vanematel oleks abi vaja! See oleks ju kohutav, kui keegi ei aitaks! Seega tegin sümboolse ülekande ning kirjutasin Aderi Facebook'i, et kui tal on tarvis kedagi, kes mõikab nii eesti kui tai keelt, siis ma olen olemas.

Samal perioodil käisin ka oma siinsetel eesti sõpradel külas ning nendelgi oli plaanis nii rahaliselt kui moraalselt aidata. Ei oska aga öelda, kas nad seda ka tegid, sest just siis tuli ilmsiks, et Aderi pojal on siiski tervisekindlustus olemas...

Ja sealt seda sappi pritsima hakkas! Mitte mu eesti sõpradelt, ei-ei!, aga neilt kaasmaalastelt, kes istuvad netis, loevad, mõtlevad (üle) ja muudkui pritsivad. Kui veel selgus, et haiglaarve jääb kõvasti alla selle, mis kindlustus välja käis + annetused, siis oligi tegemist ühe kohtava skeemitamise, inimeste petmise ja ma-ei-tea-mille-kõigega-veel! Et kandku raha annetajatele tagasi jne... 

Ma ei teagi kohe. Mina oma raha igaljuhul tagasi ei oota. Sest ma tean, et see läks õige tagamõtte ajel ja õige eesmärgi nimel. Kui ka valesse kohta, siis mis teha! Ma nutaks seda taga hoopis siis, kui ma ostnuks sama raha eest kleidi, mida ma eales ei kanna...

Kui aga tõsisemalt mõelda, kuhu oma abiraha tõesti mitte panna, siis Phuketi kerjustele ma seda ei jäta. Sest niipalju, kui mina tean, on tegemist organiseeritud kuritegevusega ja kõik need tänaval istuvad kerjused kuuluvad selle alla. Nad tuuakse hommikuti kohale, pannaks teatud punktidesse istuma ja korjatakse õhtul üles. Raha võetakse käest ja vastutasuks pakutakse ilmselt elukohta vms. Vigastatud, lapsed jms emotsionaalne värk läheb hästi kaubaks ja ma olen kohalikelt kuulnud, kuidas nad koolipõlves kartsid üksi koju minna, sest tõenäosus, et keegi nad teelt ära napsab ning mõne kerjaja "lapseks" tänavale sätib, oli täiesti olemas.

...

Pole paremat tunnet, kui puhas südametunnistus. Neil, kellel on, need teavad. Neil, kellel pole, noh... eks nad siis vastavalt kas kannatavad (pehmod) või naudivad (tugevad, sadistid, hoolimatud). Mulle isiklikult kannatada ei meeldi ja naudinguid leian ma mujalt.

*Ma ei hakka siia teemakohaseid uudiseid linkima, need peaksid küllaltki lihtsalt netilehtedelt leitavad olema.

Read more...

Geto Kohver Lucky

Homme olen nädal aega Phuketil tagasi olnud. Kohvrit pole veel lahti pakkinud, sest homme tõmban selle luku uuesti kinni ja kolin Kathu'le. Esialgu Lucky't hoidma ja siis oma pessa. Sest see siin, kus ma praegu olen, on tõeline geto.

Korras. Pealkiri ära seletatud, nagu niuhti!

Aga kui pikemalt, siis minu korteriotsimise saaga lõppes eelmisel hooajal nii edutult, et Eestisse jõudes mul selleks kõrghooajaks elukohta ei olnudki. Ajasin kortereid mööda Intenetti taga, kasutasin sõprade ja kolleegide abivalmidust ja nõu. Leidsin korteri, mis piltide järgi tundus väga ok. Ka asukoht ok (v.a. järsk tõus otse mäkke, aga selle olengi ma lahendanud nii, nagu arvasin - motikas jääb alla ja ma lihtsalt kõnnin korterini ja tagasi), hind ok jne.

Kohale jõudes selgus aga, et ainuke "ok" on korter ise. See on tõesti kena ja ruumikas, natuke koristamist ja organiseerimist ja tip top! Kõik muu on aga... Ma elan getos! Rõdu all elavad (Birma) pered onnides, kuivatavad ja klopivad pesu puude vahele riputatud nööridel, kõik ümbritsev on must ja räpane. (Pool)paljad lapsed jooksevad ringi ja lärmavad, neile sekundeerivad tongipadrunitega mängivad teismelised. Oma asju ajavad siinsamas rõdu all ka vabalt ringi uitavad kanad, kuked, haned, koerad. Lesin seda kirjatükki kirjutades magamistoas voodil, kirjeldatu jääb minust vasakule.

Otse üle voodipäise, teiselpool seina, on naabrinaine, kes on äärmiselt sõbralik ja armas, aga kahjuks ei ole see tema süü, et siin on seinad papist (ausõna!) ja ma kuulen absoluutselt KÕIKE. Mikrouuni kõlli, lusika liikumist taldrikul, vetsuskäimisi ja ka seda, kui naabrinaise peigmees midagi seletab. Kogu jutu sisu kuulen ka ära. 

Mu selja taha jääb puidutöökoda, kus saemasinad varavalgest usinasti unnates tööle hakkavad. 

Minust paremale, korteri neljandasse külge, jääb välisuks. Selle taga märkimisväärselt lärmakaid tegevusi ei toimu, aga seal asuvad ülejäänud siinse piirkonna majakestest, kus elavad AINULT kohalikud. Nad vahivad ja kommenteerivad IGA KORD, kui ma neist möödun ja ma tunnen end tõeliselt ebamugavalt. Ma olen nende jaoks erinev, teistsugune ja sellist tunnet ei ole ma oma elus just väga tihti kogenud, aga ma võin öelda, et see ei ole meeldiv. Siin on üks mõttekoht neile, kes oma kõikvõimaliku sallimatuse üle uhked on. Palun!

Homsest saan siit ära. Casey ja Porn kolivad 10 päevaks oma pulma- ja mesinädalate hotelli, hotelli territooriumil toimub pulmatseremoonia ja sealsamas peatuvad ka pruudi ja peigmehe Austraaliast ja Põhja-Taist kohale tulnud sugulased.

Ja mina siis 10 päevaks nende korterisse, kus saan jälle ülesandeks Lucky'ga tegeleda, aga ühtlasi on see suurepärane lahendus getost minema saamisel ja Kathu'ga (taas)harjumisel. Sest Casey ja Porn elavad Kathu'l ning seal saab olema ka minu järgmine elukoht uue kuu algusest, kui nüüd omaniku kinnituse ja paberid vormistatud saan (pöidlad pihus!!!). Tööd alustan 1. novembrist, selleks ajaks on loodetavasti kõik olmemured lahendatud (otsin näiteks oma motikale alternatiive, kuidas Kathu-Patongi vahel liikuda, kui vihmased ilmad on - kust väljuvad taksod, kust buss, millistel Kathu'l elavatel kolleegidel on autod jne), aga hea tunne on sees miskipärast. Ma olen ju sellest lärmakast Patongist eemale tahtnud küll ja veel.

Killuke getost üle mu rõdu ääre.

Ja see siin on mu kõrvarõngas. Mu seina sees! Ütlesin ju, et papist on!

Read more...

Vali mölin (pisut ka värskest olukorrast riigis ja sinise silma tõenäosusest)

Nüüd on siis selge - töövälisel ajal on mul vaja viibida vaid seal, kus on puhas zen. Selline võimatu missioon.

Samuti on selge, et mu selle hooaja märksõnadeks ongi "tõre toriseja" ehket kui oled juba lugenud postitusi "Vana toriseja" ja "Tõre mõrd", siis see siin on põhimõtteliselt sama jada kolmas osa. "Same shit, different day," kui end võõrkeeles väljendada. Kui vingumist ei kannata, siis lugema ei pea. Ausõna.

Täna hommikul on mul nimelt tunne, et ükskõik, kus ma ka oma vabal ajal ei viibiks, saadab mind vali mölin. Eile, kui end tööle sättisin, ajasid magamistoatagused naabrid terrassil nii kõva häälega juttu, et see kostus kõigisse tubadesse. Neid tube on viis - kaks magamistuba ja vannituba ning kööginurgaga elutuba. Ja tõre mõrd, nagu ma olen, pistsin oma pea naabrite poolele terrassi ning teatasin neile, mis ma olukorrast arvan. Äärmiselt viisakalt, kusjuures, sest mul on juba enda pärast piinlik, et ma muudkui torisen. Ütlesingi, et nende jutt on nii vali, et see kostub kõigisse mu tubadesse. Ja ma olen selle naabrimehega end varem varmalt tagasi hoidnud (see on uus mees, mitte see, kelle peale ma juba kunagi varem kaeblemas käisin, haha!), ühel õhtul kuulas ta lolli järjepidevusega Limp Bizkit'it ja teisi toredaid artiste, hästi valjult muidugi ja ma ei öelnud mitte midagi!

Tänase öö veetsin külas, Casey ja Porn'i juures, ja ma olen sellest ööst maganud umbes-täpselt 2 tundi! Sest nende naabrimees otsustas varahommikul ukse lahti lüüa ja oma Tai prouaga (väidetavalt on tema kohalike prouade valik äärmiselt mitmekesine) kõva häälega seletama hakata. Ja nüüd, kui see oli juba üle kahe tunni kestnud ja ma mitte kuidagi uuesti magama jääda ei suutnud, käisin ka ütlemas, et nende jutt on vali ja uks on lahti (ehket see jutt rändab lahtisest uksest nende korterist välja). Nüüd vist pandi uks kinni, vaiksem on. 

Mul ei ole enam aega magada, pean end koju sättima ja täna, nagu ka eile, teeme kella 17-st klubiuksed lahti. Jällegi teadmata, kas peame kella 22-ks kinni panema või on keelutundidel lõpp. Õhtu jooksul selgub, kas töötame kuni keelutunni alguseni või hommikuni nagu tavaliselt. Viimane tähendaks 12-tunnist töö-ööd.

Kujutle, 2 tundi und ja 12 tundi tööd, hetkel on asi zen'ist küll väga kaugel!

Eile sulgesime uksed kell 23.

P.S. On olemas variant, et ma lendan koju sinise silmaga. Ühel mu siinsel sõbral on ka tüütu naabrimees. Ainult selle vahega, et sõbrale meeldib valjult muusikat kuulata ja naabrimehele kaeblevaid kirjakesi ukse taha jätta! Ühel õhtupoolikul koputas see naabrimees sõbra uksele, et järjekordselt vinguda. Sõber sulges ukse. Naabrimees ei jätnud, koputas uuesti. Sõber uuris: "Kas sina oled see, kes mulle neid sõnumeid jätab?" Naabrimees vastas jaatavalt ja sõber saatis talle rusika näkku ning lõi ukse kinni! Sündmuskohalt põgenedes haaras naabrimees kättemaksuks kaasa ühe (justnimelt ühe!) sõbra plätu, sest üksikut jalanõud ju kanda ei saa!

Votsiis. Ma ju ütlesin, et sinine silm mind ilmselt ootamas on.

Read more...

Olukorrast riigis

Eile õhtul läks söögitegemisele taustaks mängival telekal pilt eest. "Noh, vihmase ilma viga," mõtlesin, sest tõepoolest, kui sajab ja müristab, mõjutab see ka telepilti! Mõni hetk hiljem hõikas Casey Facebook'is: "Maili, Maili, sõjavägi võttis riigijuhtimise üle, kõik erakanalid on välja lülitatud ja alates kella 22-st kuni kella 05-ni kehtib üle kogu riigi keelutund!" Uurisin uudiseid, samal ajal vahendas Casey mulle seda, mida Porn talle taikeelsetest uudistest tõlkis ning enne kella 22 sättisin end poodi, et konserve ja tikke varuda! Olgu, tegelikult ostsin lihtsalt õhtuks ja tänaseks söögikraami ja vett, teades, et hiljem enam poodi ei saa. Ka kõik naabrid sättisid end samal ajal viimase minuti ostudele. Nagu kõik muud öised asutused, oli ka Seduction eile suletud, mul aga vaba õhtu, seega minu plaanidesse see muudatusi ei toonud.

Täna ärgates teadsin vaid seda, et poodides kehtivad endiselt varasemad sulgemiskellaajad, et kõik kella 22-ks koju jõuaks. "Keelutund kehtib," kinnitas Casey värskete uudiste põhjal. Seduction'is oodati viimase minutini imet, kogu töötajaskond (k.a. mina) läks kohale nagu ikka, ainult tavaliste ettevalmistuste asemel me lihtsalt passisime. Ootasime Tai managerilt infot, kes siis lõpuks teatas, et ka täna oleme suletud.

Eks ole näha, mis homme saab.

ERR küsis mu kommentaari ja selle leiab siit:

http://uudised.err.ee/v/valismaa/b07ce1b8-f8f4-41cf-be12-03f223984e85

Read more...

+/- Teistmoodi vannitoad

Ma ei olegi oma "plussmiinus" rubriiki ammu täiendanud, Tai vannitoad on ideaalseks materjaliks. Nimelt on nende vannitoad teistmoodi, nii heas, kui halvas mõttes. Alustan heaga.

+ Väikesed duššid

Pea kõik Taimaa wc'd on varustatud väikeste duššidega (vt eelmist postitust, seal on ka foto), mis ripuvad wc-poti kõrval seinal. Ideaalsed vidinad juhuks, kui tualettpaber otsas on või kui on vaja potti puhastada, aga harja ei ole. Taid tegelikult reeglina wc-paberit ei kasutagi, nende meelest on see ebahügieeniline. Selle asemel kasutatakse wc-paberit tihtipeale hoopis restoranides salvrätikuna!

+/- Sissepoole avanevad uksed

Miskipärast avanevad kõik (vannitoa) uksed Tais sissepoole, mis tähendab seda, et ukse taha ühtegi riiulit vms paigutada ei saa. Muudes tubades häirib see vähem, kui vannitoas, sest reeglina on vannitoad juba niigi pisikesed, "vales suunas" avanevad uksed vähendavad (hoiu)ruumi veelgi.

- Märjad põrandad (ja seinad ja laed ja...!)

Mingil kummalisel põhjusel paigutatakse Tais duššisegisti alati selliselt, et kogu vannituba kindlasti pesemise käigus läbimärjaks saaks! Olgu, ruumipuudusel on ok, kui dušši all käimine otse wc-poti kõrval toimub, aga olen näinud ka väga ruumikat vannituba, mis oli lahendatud selliselt, et kõige alguses oli kraanikauss, siis kõige keskel dušš ning vannitoa kõige tagumises otsas wc-pott, ehket kui keegi dušši all käis, oli kogu elamine märg, sest vesi pritsis vasakule kraani peale ja põrandale ning paremale poti peale ja põrandale. Selle asemel et toa kõige tagumisse otsa kardina taha dušš paigutada, eksole. Duššikardinaid siin ka üldiselt ei tunta. Küll aga neid vidinaid, millega pesemisjärgselt põrandaid kuivatada:

Ülivajalik abinõu, sest mul oli ükskord wc'sse minnes nii kiire, et unustasin märja põranda ning kukkusin peaga vastu seina. Praeguses elamises on õnneks see luksus, et kui ühes vannitoas on duššijärgselt põrandad märjad, saab rahuliku südamega teises (kuivas) vannitoas käia.

Read more...

Elukad

Ma olen varemgi kirjutanud elust elukatega ehk kõigi nende kutsumata külalistega, kellega ma aeg-ajalt elamist jagan. Pean siinkohal silmas gekosid ja mutukaid. Elades džungli kõrval (terrassilt võiks otse džunglisse hüpata), on elukate valik aga eriliselt kirju. Näiteks ootasid mind vannitoas ühel õhtul ees suured teod! Üks põrandal ja teine väikese dušši küljes. Viskasin nad džunglisse. Siis roomavad siin väikesed ussid, kellega on ka õnneks lihtne, kui nende pihta müksata, tõmbuvad nad kerra ja see kera rändab jällegi džunglisse. Sääsed lendavad igal õhtul sisse, kui uksed lahti unustan, kusagil kella 16-st tuleb uksed kinni suruda, muidu on vereimejad platsis. Aeglased pinisejad lömastan ise, kiirematega, keda minu käed kinni püüda ei suuda, tegelevad gekod. Veidike keerulisem on aga nende tegelastega, keda ma kardan. Näiteks ükspäev loivas vannitoas ringi hiiglaslik ämblik. Ja mõned päevad poosetas suur tarakan mu magamistoa seinal, magasin neil päevadel väikeses magamistoas, kus Casey ja Porn varem pesitesid. Nendel hirmutavatel hetkedel mõtlen, et üks mehine elukaaslane kuluks marjaks küll.

Teod vannitoas!

Aga muidu on džunglis ilus! Nii tõuseb Päike mu terrassilt vaadatuna...

... ja nii loojub.

Navitrolla pilvi on ka!

Read more...

Songkran 2557 pildis

On kaks asja, millega tuleb varakult tegeleda ja ei tohi viimasele minutile jätta. Esiteks - Schillingu festivaliks hotellitoa broneerimine, sest Kilingi-Nõmme ei kubise just majutuskohtadest ja kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Teiseks - Songkrani jaoks veekindla fotoaparaadi ostmine. Sest muidu jällegi, kes hiljaks jääb, see... Nii minuga ka juhtus, oli küll saadaval ülikallis veekindel profikaamera, aga vanakooli ühekordseks kasutamiseks mõeldud aparaadid olid kõik otsas, kui ma poodi jõudsin. Seega toppisin oma iPad'i kilekotti, tegin objektiivi kohale väikese augu... ja mõned hekted Songkran'ist õnnestus jäädvustada ka.

Kas pole see tulerõrjevoolikust tulev juga mitte võimas!?

P.S. Hotellituba on siiani broneerimata, peabki uurima, kas festivali toimumisaeg on juba teada!

Read more...

Songkran 2557

Kui isa mulle mu blogi aeg-ajalt meelde ei tuletaks, siis vist ei kirjutakski! Ma olen lihtsalt niii laisk blogija! Kui vaid oleks mingi masin, mis mu mõtted automaatselt blogisse genereeriks, siis kirjutaks iga päev, aga et sellist masinat ei ole, siis võtab mul enese kokkuvõtmine alati aega: mõtted peas ritta, arvuti lahti, ekraanil kõik ritta, üle kontrollida, veelkord kontrollida ja veelkord, parandada ja postitada. Ma olen seda ka varem maininud, aga kõik läheb alati mu OCD nahka! Ma olen väga aeglane kõiges, mida teen. Mõtlen alati läbi, kontrollin alati üle... Oeh. (Õnneks suudan vajadusel end kokku võtta ja kiiresti liigutada ka, näiteks tööl! Muidu ootaks jaanuari kliendid veel siiamaani uksetaga!).

Vahepeal tähistati siis Tai uusaastat. 13. aprillil, kui ma ei eksi. Kui päris aus olla, siis esialgu ei soovinud ma sellest üritusest sel aastal osa võtta. Ja seda sellepärast, et... Minu hinnangul on kahte sorti huumorit, on hea huumor ja halb huumor. Hea huumor on terav, nutikas, huvitav. Midagi sellist, millest arusaamiseks tuleb mingit tausta teada, mingeid seoseid luua, midagi sellist, millest kõik aru ei saagi ja ei peagi saama. Halb huumor on jalaga tagumikku ja tordiga näkku huumor. Ja paraku kuulub taide Songkran pahatihti justnimelt halva huumori valdkonda. KÕIK, mis sel päeval toimub ja selle lõbusaks muutma peaks, keeratakse nii üle võlli, et... ei ole enam lõbus. Mul vähemalt mitte.

Et Seduction otsustas terrassil aga oma ürituse korraldada, mille osaks olid tuletõrjevoolikust vee pritsimine ja plaate keerutavad managerid, siis mõtlesin, et patt oleks kohale mitte ilmuda.

Halva huumori esimene näide ootas mind taksos. Ma otsustasin nimelt tuk-tuk'iga klubi lähedusse sõita ja sealt terrassile hiilida, sest kui ma oma motikaga läinuks, olnuks mind sada korda kinni peetud, veega ja puudriga üle valatud, ma oleks terrassile jõudmise ajaks juba närvid kaotanud. Libe tee on pealegi ohtlik ka.

Miks siis halb huumor? Taksojuht nägi, et mul oli seljakott seljas ja vihmakeep üll, võiks ju arvata, et ehk ei soovi ma üritusest osa võtta? Ehk on mul kotis midagi, mis peaks kuivaks jääma? (Oligi, õhtused tööriided). Aga ei! Tüüp peatus IGA pritsija juures, et nad mulle taksosse pangede viisi vett kaela saata saaks, ise samal ajal kabiinis istudes ja irvitades.

Üritus ise oli täitsa ok, ilm ilus, kolleegid heas tujus. Kõigest "ok" sellepärast, et ma pidin õhtul tööl olema ja seega jälgima, et ma pikalt läbimärjaks ei jääks, vastasel juhul on haigused kohe platsis! Samal põhjusel ei olnud võimalik alkoholi tarbida, aga kainelt on Songkranist osavõtmine üks paras närvide mäng.

Paar tundi enne töö-öö algust käisime Pirke'ga "suures kontoris" dušši all, kontor asub Seduction'i kõrvalmajas, kahe maja vahel õnneks veesõdureid ei olnud. KUNI! Ja siit tuleb tänavuse Songkrani halva huumori teine näide: kuni selle ajani, mil me puhtalt ja kuivalt, tööriided üll, kontorist välja astusime. Üks idioot arvas, et on väga humoorikas meid märjaks kasta! Ja eriti veel peale seda, kui ma talle röökisin, et ta seda ei teeks, sest me peame tööle minema (ja meie riietusest võinuks ju jällegi näha, et me ei võta enam/hetkel üritusest osa!). Pärast seda oli tüübil veel ERITI tore meid pritsida.

Õnneks kuivasid riided enne töö-öö algust enam-vähem ära, piletikassa tõsteti tänavalt treppidele, et keegi meid tänavalt märjaks ei pritsiks ja töölt koju kulgedes oli hullus juba läbi. Tänavad olid veel lompides, valge puudri jälgi leidus autoakendel ja mujalgi, kindlasti vedeles kusagil põõsas ka mõni veepüss.

Järgmisel aastal jään ilmselt koju, kui Songkran just mu vaba päeva peale ei satu.

***

Halb huumorit otsustas teha ka mu laptop! Kirjutasin selle postituse kaks päeva tagasi oma nutiseadmes valmis, aga siis kiilus see miskipärast kinni! Ka piltide lisamine on nutikaga väga tüütu ettevõtmine ja seetõttu vajutasin oma sülearvuti avamisnuppu, et seal asi ära vormistada ja saata... aga tuleb välja, et mu laptop on mu peale ilmselt pahane, et ta nii unarusse jãtnud olen ja ta keeldub pilti ette võtmast! Ka veel täna! Seega pilditu post, kuidagi sain nutikas kirjatüki valmis vormistatud vähemalt...

Read more...

Kaasmaalased

Käisin ühel õhtupoolikul kohalikust toidukohast karbiga sööki kaasa ostmas ning Family Mart'is joogikraami ja snäkkide järel. Tai restorani lähedal pöördus minu poole üks prantsuse mees ning päris: "Kak tebja savut?" Teatasin talle, et ma ei ole venelane, küsija naeris selle peale ja läks oma teed. See ei olnud esimene sellelaadne juhtum. Alati, kui ma ringi jalutan, saadetakse mulle mööduvatelt motikatelt prantsuse aktsendiga venekeelseid tervitusi ja komplimente. Mõtlesin seal restorani juures oma sööki oodates, et viimasel ajal tundubki, et siinne turist ongi kas prantsuse mees või vene naine, muud nagu polekski. (Ja "prantsuse mehe" all pean ma silmas prantsuse araablasi, nad on enamasti moslemid, nimedeks Karim, Kader või Nadir, ühtegi Philippe'i ega Louis'd siin naljalt ei kohta).

Family Mart'i sisenedes tervitas mind aga hoopis... eesti keel! Kaks eesti meest üritasid taist teenindajale oma soove selgitada ja see ei olnud keelbarjääri tõttu just eriti edukas. Kui poisid oma kraami lõpuks siiski kätte said ja kotti laduma hakkasid, astusin letti mina ja teatasin oma soovidest tai keeles. Kaasmaalased olid shokeeritud: "Puhtas tai keeles! Mida pekki!" ahhetasid nad poest välja astudes kõva häälega. Poe ukse ees küsisid nad mu rahvust. Võib pakkuda, millistesse kõrgustesse nende imestuse tase vastust kuuldes nüüd veel tõusis!

Kaasmaalasi kohtasin hiljuti veel, klubisse sisenes grupp eesti poisse. Nägid välja nagu venelased. Nad pärisid mu rahvust ning kui ma olin vastamise järel valmis teatama, et vene keelt ma ei räägi (sest venelaste valem on ju selline, et endine nõukogude riik = vene keelt rääkivad kodanikud), suheldi minuga üllatuseks hoopis puhtas eesti keeles.

Tore, kui prantslaste ja venelaste sekka aeg-ajalt ka mõni eestlane eksib (haha, mulle meenus just "eestlane, venelane, sakslane" anekdootide sari!). Minu kõige lemmikumad kaasmaalased (loe: minu pere) saatsid mulle aga kevade saabumise puhul roosat nänni täis paki:

Millal need munadepühad ongi? Ehk õnnestub sel aastal mõned valged munad leida ja ära värvida!

Read more...

Tõre mõrd

Ühel varahommikul möödunud nädalal sain pangast kõne. Olin töölt koju tulles pangaautomaadist rendi maksmiseks raha välja võtnud ning just sel põhjusel helistatigi. Et uurida, kas väljavõtjaks olin ikka mina. Ühtlasi informeeriti mind, et kaardilimiidi suurendamiseks pean eelnevalt panka helistama.

Kõne ajal tärkas mus aga "tõre mõrd", olin kohe automaatselt skeptiline, et kas see kõne ikka justnimelt pangast tuleb ja üleüldse - mis see nende asi on, mida ma oma kaardiga teen.

Seega, "tõreda mõrra" sündroomist:

Asjolud on nimelt sellised, et mul on päris palju neid hetki, kus ma olen üksi. Elan üksi, käin tihtipeale üksi söömas, paar nädalat tagasi käisin üksi saaretripil (NB! See kõik on mu valik, mul on ju siin sõpru, kolleege küll, aga üksi on lihtsalt hea, vaikne ja rahulik). Selline elukorraldus annab mulle aega ja võimalust end kõrvalt näha. Ja mõnikord ei ole see, mida ma näen, just eriti meeldiv. Näiteks alati, kui ma eksin või aru ei saa, või kui keegi või miski mind ärritab, väsitab või masendab, tärkab minus tõre mõrd, kes kohe automaatselt kaitsepositsioonile asub. Ma reageerin enne, kui mõelda jõuan ja väljendan oma reaktsiooni kohe ja ilma igasuguse filtrita. Näiteks mainitud tripil jäin õigest paadist maha. Liikusime kõik karjakesi kiirpaatide poole ning rahvas jagati käepaelte värvide järgi erinevatesse paatidesse. Mul õnnestus kuidagi oma paat maha magada, aga õnneks pööras see minut aega hiljem ringi, et mind peale võtta. "Aga mitte keegi ei teavitanud, et "roosad käepaelad" lähevad paati NÜÜD!" nähvasin sõidukisse astudes ning kohe järgmisel hetkel mõistsin, et vabandus oma hajameelsuse pärast ning viisakas tänuavaldus selle eest, et mulle kohe siiski järgi tuldi, olnuks palju kohasem reaktsioon.

Järgmisel päeval pärast seda, kui ma pangast kõne sain, oligi mul tarvis pangakaardi limiite muuta. Panga kontakt oli mul saabunud kõnest telefonimälus olemas ja helistades selgus, et tegemist ikkagi oligi justnimelt panga telefoninumbriga, mitte mingi suvalise petisega. Minuga räägiti tai keeles ja kui ma näost-näkku saan keelest ilusasti aru, ei meeldi mulle telefonitsi võõrkeeles rääkida (ka inglise keeles ei meeldi), sest osa infost läheb miskipärast alati kaduma. Olgu siis põhjuseks lärmakas ümbrus, halb levi või mõni sõna, mida ma ei mõista. Pangatädi küsis järjest küsimusi ja palus mul siis oma pin-kood telefoni sisestada. Robotionu teatas fono pealt, et "nüüd, pärast märguannet tipi number sisse!" ja ma tegingi seda. Midagi läks aga nihu ja järgmisel hetkel teatas pangatädi, et vale pin. Ja tõre mõrd minus hakkas kohe seletama, et tai keel ei ole mu emakeel ja ma ei saanud robotionust aru! Tädi lülitas rahulikult uuesti roboti peale, ma kuulasin pisut süvenenumalt, kõik oli tegelikult arusaadav, õige pin sai sisestaud ning limiidid muudetud.

Kurb lugu selle mõrrandusega. Nüüd oleks päris vahva, kui ma vahelduseks eneses mõne positiivse tegelase ka leiaks.

Read more...

Elu ilma elektrita...

... on võimatu. Vähemalt märtsikuus Tais kindlasti. Mu tuuluti vajus eile öösel kinni just sel hetkel, kui ma magamiseks tekki peale tõmbasin. Kontrollisin lambilülitiga, selge - elekter läinud! Ja oli läinud kuni hetkeni, mil ma end hommikul lõpuks higisest sängist välja ajasin. Näpud-varbad vedelikupuudusest paistes ning peavalu ajju peksmas. Ärkasin ja elekter tuli tagasi! Milline ajastus!

Täna sadas esimest korda üle pika aja korralikku õhtust paduvihma. Äikesega ja puha. Kossid kolisid õuest tuppa ja vihmavari nurgast välja. Motikas jäi parklasse, taksoteenus tuli jälle moodi ning tänavad ujutasid. Ehe vihmahooaja argipäev. Ma loodan, et see niipea igapäevaseks ei muutu, mul veel kaks kuud siin olla.

Read more...

Khao Sok

Murdsin enne emme ja Helleka siiajõudmist pead, millisesse looduskaunisse kohta koos nendega tuterdama minna. Sõbranna ja tema ema (kes samuti Phuketil puhkamas oli) olid ka reisikaaslasteks kokku lepitud. Õnneks leidsin ma just oma peamurdmise ajal selle postituse: http://phuket-photos.blogspot.com/2011/03/khao-sok-national-park-bungalow.html

Ja oligi otsustatud! Milline suurepärane valik! Khao Sok on nii ilus, vaikne ja rahulik. Ning nendes bangalotes, kus me ööbisime, võiksin ma kuude kaupa öid mööda saata (nagu Koh Lantalgi). Meie ekskursiooniprogrammi kuulus ka jõetripp ning elevandisõit. Ja ka öine tähistaevas oli meile organiseeritud! (Patongis tähti väga ei näe, valgusreostus on liiga suur).

Read more...

Kapinuppudest, koristamismaniaklusest ja kolimisest (jälle!)

Nagu ma seal hotellis elades ennustasin, soovisingi ma ühel hetkel oma kappinuppude juurde tagasi. Sest hotellitoa voodi oli pehme, padi suur ja õhuline ning ventilaatorit seal ka ei olnud (leidsin Google'i tõlkest sõna "tuuluti"!), oli vaid õhukonditsioneer. Liigpehme voodi ja padi tekitavad mulle kaela- ja seljavalusid, õhukonditsioneer kurguvalu ja nahakuivust. Kodus on seevastu kõva voodi, madal padi ja tuulutid.

Emme lendas koju ja mina kobisin oma pessa tagasi. Lubades, et vähemalt esimesel päeval ma koristamisega ei tegele, sest vaba päeva võiks ju ometi millegi mõistlikumaga sisustada. Aga tuleb välja, et mu OCD (obsessiiv-kompulsiivne häire) on minust tugevam ning ärgates ei suutnud ma kuidagi viltusest vaibast, tolmurullidest jms mööda vaadata. Koristasin ja kraamisin, raiskasin oma vaba päeva. Samal ajal paistis õues Päike (nagu ikka!) ja gekod laulsid. See on kindlasti üks põhjustest, miks ma end järgmisel hooajal taas väiksemale pinnale sättima pean - et kraamimisele, sättimisele ja organiseerimisele mitte nii palju aega kulutada. Sest lõppkokkuvõttes ei võida ju see, kellel on surres kõige organiseeritum tuba.

Ja teist põhjust olen varemgi maininud - ka koristamata on kaks magamis- ja vannituba mulle liig. Casey ja Porn kolivad nimelt teisipäeval välja ja ma jään siia mammutkorterisse jälle üksi. (Kolivad just nüüd sellepärast, et mina lähen juunis niikuinii koju, aga korter, mis neile meeldib, on saadaval just praegu, juunis ei pruugi enam olla). Lucky läheb ka.

Kahju on muidugi, aga heameel on ka. Sest nüüd saan aeg-ajalt nende koobas-tüüpi magamistuppa peituda. Meil on siin hetkel nimelt nii palav, et isegi magada ei kannata. Mu magamistoa aknad ulatuvad maast laeni ning kuum hommikupäike sirab neist sisse (ka läbi pimendavate kardinate). Casey ja Porn'i magamistuba on seevastu korteri pimedas otsas. Mõne päeva pärast tatsangi karuna pimedasse magama, aga mitte külma, vaid sooja eest peitu.

Read more...

Kiivrivargad

Ma ei liialda, kui ütlen, et pea kõik mu (rolleri)kiivrid on siin varaste ohvriks langenud. Välja arvatud see "munakoor", mida ma kandsin enne seda, kui viimane kord Eestisse lendasin. Tegemist oli Z'i tädi vana, mahajäetud, kriimulise kiivriga. See rippus mu motika lenksu küljes ka pärast kodumaalt naasemist. Nii kole ja vana oli, et keegi ei tahtnud. Ostsin uue ja ilusa, sest ma ei söendanud ka ise oma pead enam sellesse vanasse nässi pista. Pealegi tundus jubeturvaline ja äge "munakoore" asemel hoopis sellist kiivrit kanda:

Tassisin oma kiivrit igale poole nagu mingi loll*, sest minu minimotika külge ei ole seda (tavalise rolleriga võrreldes) võimalik lukustada ja ma kartsin vargaid.

Kuni eelmise laupäevani. Tais olid järjekordsed (eel)valimised (eelmised kukkusid läbi, sest hääleandjaid ei olnud piisavalt) ja nagu ikka, alkoholikeeld ja klubi(de)l uksed suletud. Seduction korraldas selleks puhuks farangidest töötajatele (pluss kaks taid - üks manageridest ning turvameeste päälik) õhtusöögi. Tänutäheks eduka kõrghooaja eest. Et mul olid ilusad riided üll ja kõrged kontsad all, otsustasin sel korral oma kiivri motika külge rippuma jätta. Koos madalate kingadega, mida ma sõites kandsin.

Õhtujook. Söögid pole veel saabunud. (See pilt on mu kolleegi tehtud, ma ise võtsin vaid tühja akuga fotoaparaadi kaasa...).

Hoolimata keelust voolas restoranis, kus me einestasime, shampust, veini ja muid jooke ojadena ning ma otsustasin ise koju mitte sõita ja võtsin takso. Oma mootorratta juurde jõudsin seega alles järgmisel päeval, pärast töö-öö lõppu. Ja LOOMULIKULT oli kiiver läinud! Kuidas siis muidu! Kingad seevastu täiesti puutumata, hoolimata faktist, et tegemist oli uhiuue paariga.

Nüüd on mul siis uus kiiver. Samasugune nagu tollel fotol seal ülal, aga punase asemel on lilla. Punased olid otsas. Ja nüüd ma jalutan jälle oma kiivriga ringi. Igal pool. Nagu mingi loll.

*See fraas on dakiblogist varastatud ja Daki naabrinaise suust pärit.

Read more...

Nuti-bluti

No emme tõi mulle ju selle va iPad Mini ära ja kui alguses ei saanud ma kuidagi vedama, siis nüüd ei saa pidama, ehket oma läpakat ei ole ma juba teab mis ajast lahti teinud ning osaliselt seetõttu pole ka blogi pidanud. Sest kuigi nutikas on nii mugav ja moodne jne ja ma kasutan teda IGA PÄEV ja IGAL POOL, on temas trükkimine endiselt "ilge pein". Sest klaviatuur on liiga väike! Ja "nühitav ekraan"* on liiga ebamugav normaalsete nuppudega klaviatuuriga võrreldes.

Aga issi juba Skype's pahandas, et blogi ma üldse ei pea ja sellepärast pühkisin oma läpakalt tolmu ning asusin klõbistama...

Tuleb-tuleb...

Keegi pühendas mulle sellise loo. Ja etteruttavalt - ei, mul ei ole ühtegi uut peigmeest. (Ega ka ühtegi vana ei ole). Keegi lihtsalt pühendas loo. Ja kui nüüd veel keegi ütleks, millsest TEISEST loost selle loo esimene käik pärit on, saaks ma rahulikult magada!

*See on mu kalli venna geniaalne sõnaleiutis.

Read more...

Humoorikas poolakas

Olen siin blogis varemgi ladyboy'de teemat puudutanud, nüüd tuleb lisa.

Täna sisenes klubisse viieliikmeline kamp mehi-naisi, üks poola mees eesotsas (tema rahvusele viitas "Poland" - tekstiga punavalge käepael, tegemist võis aga vabalt muidugi ka näiteks prantslase või lõuna-aafriklasega olla, kes teab). 

Piletikassas seisev Olga päris: "Mitu inimest?" (No et teaks hinda arvutada, me ei tea ju iial kes kellega käib ja kas makstakse üksi-kaksi või kambakesi).

Ja poolakas vastas: "Viis meest ning üks naine!"

See on humoorikaim vastus, mida ükski meessoost farang meile andnud on. Sest pealtnäha koosnes kamp kahest mehest ning neljast naisest (puust ja punaseks: kaks meest, üks naine ja kolm ladyboy'd). Asjaolu, et poolakas kolme tegelase sugu/sootust nii sundimatult kommenteeris, oli meile kõigile ootamatu. Ja ühtlasi nii naljakas.

Read more...

Elu hotellis

Ma rääkisin Z'le omal ajal korduvalt, et võiks mõneks ööks siinsamas Phuketil hotellitoa rentida. Sest hotellides on basseinid, bassuääres pakutakse värvilisi kokteile ja tuba ei pea ise koristama! Mulle tundus see nii lihtsa ja geniaalse variandina, et vahelduseks argipäevaelust välja murda. Seda enam, et kõik need ilusad hotellid on ju kodusaarel kiviviske kaugusel ning püsielanikuga saab sooduspakkumistest kohe kinni haarata! Tema aga mu ideest iial niimoodi ei vaimustunud, kui mina... ja issand, kuidas ma saaks selle lause praegu õudselt tabavalt ja õelalt lõpetada, aga ma ei tee seda, sest ma tahan kirjutada hoopis sellest, et hetkel ma elangi hotellis!

Mu emme on ju siin ja olen end tema hotelli vaikselt sisse sättinud. Bassein on mul küll nüüd ka kodus olemas, aga siin on veel lisaks jõusaal, toateenindus ja buffet hommikusöök! (Värvilistest kokteilidest hoian esialgu eemale, sest mingi tüütu tõbi on kallal). Mis mulle tegelikult kõige rohkem meeldib (lisaks sellele loomulikult, et saan emaga aega veeta) on see tunne, nagu oleks isegi puhkusel! Ma kohe ei oska seletada, aga oma (üüri)kodus ja hotellis elamisel lihtsalt ON vahe sees. Vahelduseks on hotellielu mõnus ja kohustustevaba. Kuigi eks lõpuks tahab igaüks ikka oma koju, oma kappinuppude juurde...

Siin me oleme!

Uue ja moodsa hotelli ühte otsa jäävad vanad ja mahajäetud majad, mis hotellitaimede taustal basseinivaatega võrreldes hoopis teistsuguse pildi loovad.

Read more...

Veel yks toidupilt

Eesti toidu pilt, loomulikult, sest emme tuli kylla! Niisiis valmistasin endale hommikus88giks Karjala pirukaid munav6iga ja singi- juustu v6ikusid mustal leival. P2ris h2sti maitsesid, aga miskip2rast maitsevad kodus hoopis paremini. Olen seda varemgi m2rganud, et nii m6nigi kodumaine h6rgutis kaotab siin oma maitse v6i maitseb teistmoodi...

Omaette symboolne on see v6ikupilt aga ka sellep2rast, et lugesin emme kaasatoodud eestikeelsest ajakirjast m6tlemapanevat artiklit gluteiini kohta. Ma olen varemgi saias88misest periooditi loobunud, sest igap2evaselt saia 6gides paisun ma kui 6hupall. Leiba olen seevastu syytukeseks pidanud. Selgub, et asjata, sest ka leivateol kasutatakse nisujahu. Ma olen kyll viimane viimane inimene, kes toiduga pirtsutamisest aru saab ja ma pean gluteiini-, laktoosi-, proteiini- jms talumatuid p6hjanaabreid veidrikeks. Aga alates t2nasest vaatan ma saia- ja leivatooteid teise pilguga. Sest miks on nii, et kui ma varem s6in kolm korda p2evas riisi, pysis kaal endiselt seal, kus ma tahtsin, et ta pysiks, aga nyyd, kui riisi on mu toidulaual v2hem ja saia rohkem, teeb kehakaal seda, mis tahab? (Enamasti vastuolus sellega, mida MINA tahan). Ja miks olen ma pidevalt v2sinud ja stressis? Ja miks t6useb kodus k2ies alati kehakaal, kuigi ma s88n ju K6IGEST leiba? Jne. Ma arvan, et vastus v6ibki peituda gluteiinis. 6igemini sellest loobumises.

Sellep2rast ongi see pilt siin symboolne. Ma l2hen teistsuguste (hommiku)s88kide peale yle ja vaatan, mis saab. Kui ei miskit, 6gin saia edasi. Kui aga olemine tuntavalt paraneb, ytlen saiale ta-daa!!! Makarone s88n aga ikka. Ja pelmeene. Sest need gluteiiniroad ei satu mu menyysse just tihti.

P.S. Ma olen nyyd samuti 6unaperekonna liige! Ja hetkel ei r22gi ma toidust. Apple'ist r22gin. Mul on nyyd p2ris oma iPad Mini ja sellega ma praegust postitust ka tipin. Ainult t2pit2hti pole ma siia veel tekitada suutnud.

28.02.1014:
P.P.S. Pildi üleslaadimisega õunapoiss hakkama ei saanud, selleks pidin ikkagi tavaarvutisse tulema. Ja tänases (emme hotelli) hommikusöögilauas ei puutunudki ma saia-leiba (ega ka viinereid), kuigi kiusatus oli suur!

Read more...

Torumured

Mul oli täna suurepärane plaan magada terve päev maha, et mul oleks jaksu pärast tööd terve homne päev üleval olla, sest mu emme jõuab 6:30 hommikul (just siis, kui ma töö lõpetan ja tavaliselt magama kobin). Aga ei! Ärkasin vulksuva vee hääle peale. Vannituppa minnes selgus, et tualetipotis voolab vesi katkematult lihtsalt heast tahtest! Veenäidiku mõõdik pöörles samal ajal meeletu kiirusega, mis tähendab, et see katkematu voolamine kajastub selle kuu üüriarves!

Hea, et ma kodus olin ja probleemile kiiresti jälile sain, hetkel üritavad torumehed viga parandada. Kurb on aga see, et see ei ole sugugi esimene kord siin korteris. Küll lekivad siin torud, küll on vee äravoolud umbes, pidevalt on mingi jama.

Ilus ja suur korter küll, basseiniga ja puha, aga ma juba ootan, et saaks uuel hooajal uude pesasse kolida. Jälle! 11-nes kord siis!

Phuketi igapäevaelu...

(Torud pole loomulikult ainus põhjus kodu vahetamiseks, Casey ja Porn kolivad järgmisel hooajal Austraaliasse elama ja ühele inimesele on seda kahe magamistoaga korterit selgelt liiga palju).

Read more...

Palju õnne, kallis kodumaa!

Praekartul, sealiha, singirullid, täidetud munad, jääkülmad viinashotid hapukurgiviiludega - need olid tänase päeva märksõnad.

Kutsusin külla oma venelannast kolleegi, tema sri lankalasest kihlatu (kah mu kolleeg), veel ühe austraallasest kolleegi ning Casey't ja Porn'i ei peagi ma otseselt kutsuma, nad ju elavad minuga samas korteris (esitasin viisakusest kutse siiski). Tähistasin kodumaa sünnipäeva inimestega, kellest keegi pole Eesti rahvusest, aga kes ometi näisid mu korraldatud üritust väga nautivat.

Mul on nii hea meel! Head vabariigi aastapäeva!

Eesti peolaua klassika. Küllakutsutute jaoks tõeline pildistamismagnet!

Terviseks!

Sinimustvalge.

Read more...

Lihtsa elu dilemmad (ehk miks ma enam üldse randa ei jõua...)

Sellepärast et:

See on minu kodubassein.

Kui kaalukausil on rand või bassein, otsustan enamasti basseini kasuks. Sellepärast et:

1. Ei pea end riidesse ajama ega sättima - bikiinid üll ja basseini!

2. Ei pea kuhugi sõitma - kümme sammu ja kohal!

3. Basseinivesi ei kleebi ega kipita nagu soolane merevesi seda teeb.

4. Basseini ääres ei ole liiva, mis higise või soolaveese keha külge kleebiks.

5. Bassuringide ujumine on trenni eest ja selg saab samal ajal päikesepruuniks.

6. Pärast bassuringe ja päevitamist on kodune dušš vaid kümne sammu kaugusel.

Vot nii.

Tervitades,

Lihtsa Elu Maili

P.S. Ma tegin need pildid eile pärastlõunal. Ja kuidas teil seal ilm kah? Ha-hah, ha-hah.

Read more...

Koh Lanta

Ma kolin sinna elama! Ausõna. See saar on nii vaikne ja rahulik ja peaaegu... ajast maha jäänud, aga seda ainult heas mõttes! Sain kõike seda, mida Pirke lubas - randa ja kreeka roogi. Ja rahu ja vaikust. Bangalo (mis asus otse rannas) oli väike ja hubane ning sisaldas vaid kahte kokkulükatud voodit, riide- ja peegelkappi ning vannituba, aga ometi tundus, et seal on kõik olemas! Ma kujutan end täielikult ette seal suure kuhja raamatutega elamas. Loen ja lebotan. Peesitan rannas ja loen. Ujun. Söön. Lebotan. Loen. Mmm... Ma kolin sinna elama!

Teel Lanta saarele. See oligi tripi ainuke puudus, et jubepikalt tuli Phuketilt kohale jõudmiseks sõita.

Kodurand Lanta saarel.

Lantas Lodge - kodu kaheks ööks.

Kassiema...

Õhtusöök Kreeka tavernas.

... ja kassipojad.

Lantas Lodge restoranipidajate poeg, jubearmas sell, viskas meile ninja-liigutusi pidevalt.

Rannakohviku menüüs pakuti ka õnnelikku kokteili.

Siin ma lebaks ja loeks.

Vaade kodubangalo terrassilt.

Kodubangalo.

Read more...