type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Väike New Orleans keset Phuketit

Monday, February 29, 2016

New Orleans oli üks mu lemmikumaid sihtkohti esimeselt USA-reisilt. See arhitektuur, see muusika, see fiiling...! Aga MITTE see toit! Ma ei olnud veel varem näinud, et absoluutselt KÕIKE on võimalik paneerida ja friteerida. Eriti markantseks näiteks Ülle mereannivalik, mida me kõik kujutasime ette värske ja suussulavana, aga lauale jõudis hoopis hunnik kollakas-beeže junne. Kuhja tipus võis aimata krabi, kuigi tegelikult näevad kõik paneeritud ja friteeritud mereannid ikka üsna ühesugused välja. Teise näitena veel minu kanapasta, sest ma olin kindel, et kanapasta puhul ei anna ju midagi taignas praadida. Aga ma eksisin! Sain hunniku makarone, mille tipus ilutses suur tükk... paneeritud ja friteeritud kana!

Aga nüüd siis selle "keset Phuketit" osa juurde. Käisin eelmisel nädalavahetusel Centralis massaažis (oi, kui kaua ma olin seda oodanud!) ja soovisin pärast seda midagi värsket ning tervislikku süüa. Mulle väga maitseb (ka Centralis asuva) Wine Connectioni Caesari salat, aga mulle meenus, et teel kaubanduskeskusesse nägin üht uut ja hubast kohalikku söögikohta ning otsustasin, et sõidan hoopis sinna ja naudin vürtsikat som tami. "Vabandage, meil ei ole veel inglise keelset menüüd," vabandas teenindaja. "Ahah, ei ole hullu! Kas teil som tami salatit on?", küsisin vastuseks. "On küll, aga meie som tam on teistsugune, me serveerime seda praetult!" "Praetud salat? Polegi varem midagi sellist kohanud! Aga olgu, ma tellin selle ja juurde palun Tai omletti ka!"

Selline hubane kohake, nimeks The Hipst'Garden.

Ja siis jõudis see väike New Orleans taldrikul minu lauale. Hunnik paneeritud-friteeritud... midagi. Lähemal vaatamisel avastasin, et serveeritud ports ei olnud mitte ainult praetud salat, vaid sinna oli lisatud ka mereande. Tundsin ära kalmaarirõngad, kaheksajalajupid ja mingid teolised. Kõik muidugi ühtlaselt pruunikas kestas. Ma ei söö ei kalmaari, kaheksajalga ega tigusid, seega rändas see kupatus kohe taldriku nurka. "Salatit" ise suutsin süüa umbes pool, õnneks vürtsikas kaste ja paar ampsu värskeid köögivilju pisut päästsid. Kõrvale veel rasvane omlett, millest samuti pool alles jätsin. Mul läks süda sellest õlist ja rasvasusest ikka päris pahaks, veel järgmisel päeval läikis.

Selline "salat" siis.

Kõrvale serveeritud vürtsikas kaste ja värsked köögiviljad leevendasid "õlipommi".

Järgmisel päeval tellisin som tami restoranist, kus seda valmistatakse traditsioonilisel moel, palusin serveerida koos soolase munaga (ongi selline nimi tai keeles: "khai (muna) khem (soolane)"), keele viis alla!

Read more...

Lahtise uksega Saksa schlager

Friday, February 26, 2016

Kui Jürarrac Kreisiraadiost oleks peaaegu kinnise suuga laulupeo joonistanud, siis minul toimub siin lahtise uksega Saksa schlager (jaja, nägin küll, et eesti keeles "šlaager" on).

HOIATUS! 

Alljärgnev on järjekordne naabrikirumispost!

Ühesõnaga - ühel ilusal laupäeval kolisin kogu oma kraami korterisse sisse, Päike paistis, kõik oli rahulik ja maitsekas. Käisin Centralis söömas, (üüri)raha vahetamas ja üle andmas ning koju jõudes avastasin, et kõrvalkorteri välisuks on lahti ja ukseavast kostub vali popmuusika.

Astusin rahulikult oma korterisse, tõmbasin ukse kinni. Ei, endiselt vali! Kõik kostub läbi. Mõtlesin - parem annan naabritele kohe esimesel päeval teada, et nende kõrvale on kolinud tige mõrd ja hoidku nad oma lärm vaka all. Sammusin naabrite ukse juurde. Silmasin laual asetsevaid peaaegu tühje õlleklaase ja rõdul seisvaid... ülepäevitunud vananevate meeste kehi, mis liignappidesse ujumispükstesse surutud. 

"Hello!", hõikasin. Sain "hello" vastu ja kolm meest astusid rõdult tuppa. "Vaadake, see muusika teil mängib liiga valjult...", alustasin. Mehed vaatasid mind hämminguga: "Aga kell on alles viis õhtul, oleks veel kümme, siis ma saaks aru!", teatati mulle tugeva saksa aktsendiga inglise keeles. "Nojah, aga kas see tähendab siis seda, et ma ei saagi oma korteris rahu ja vaikust?", küsisin. Mehed vaatasid endiselt hämminguga. Kogu oma ülepäevitunud ilus. Ühte neist veel lisaks õllekõht ja kollektsioon väikesi, kulunud tätoveeringuid kaunistamas. Palusin siis, et ehk saaksid nad vähemalt ukse kinni panna, ka see aitaks. "Ahah, jajah, seda küll! Vabandust!", teatas õllekõhumees. Uks läks kinni ja lärm... vaid suuremaks. Järgmisel hetkel võisin ma läbi seinte kuulda, kuidas meeste jutt üha tuure kogus ja kuidas ühel hetkel kõva häälega poollauldes lalisema kukuti. Eks ikka (hea)meelega.

"Selge," mõtlesin omaette. "Kui tahate SELLIST mängu mängida, siis palun väga!" Otsustasin, et kui edaspidi sõbrad külla tulevad, siis tagasi hoida pole vaja. Või kui tahan telekast laulupidu vaadata. Või arvutist sarju.

Ma küll esialgu lootsin, et mehed on siin vaid puhkusel ja peagi saab neist lahti. Praeguseks tundub, et see puhkus on pigem selline pikemat sorti. Ei imestaks, kui nad siin oma pensioni veedavad. Saksa kõrge pension + Tai odav paradiisisaare elu = pole just paha kombo.

Tagatipuks olen aru saanud, et üks meestest elab ühel pool mu korterit, teine teisel pool ja kolmas praktiliselt mu korteri vastas. Olen aru saanud, et valjut muusikat võib vabalt ka peale kella kümmet kuulata ja et skaibikõnesid tasub teha ikka nii, et terve trepikoda kajab. Ja kinnised uksed? Kellele? Lükkame aga juba hommikust saati lahti!

Aga rohkem ei ole ma kobisenud ja ei kavatse ka. Tervitame trepikojas viisakalt ja tegelikult on kõik väga hästi. Need mehed on kui tasuta koolitajad eneseabikursuselt "Kuidas olla kannatlik ja end ümbritsevast välja lülitada". Ja lõppude lõpuks - kui ei meeldi, siis mingu ma üksi metsa elama, onju! Hehe.

Read more...

EV98 / Köögilauafenomen

Sel aastal ei olnud ma päris kindel, kas soovin Vabariigi aastapäeva tähistamisega jännata. Tassi jälle poest neid raskeid toidukotte koju ja kokka end higiseks! (Sõna otseses mõttes). Rääkisin sellest Juliaga ja ta pakkus, et teeme hoopis nii, et igaüks toob omal valikul söögikraami kaasa. Mõeldud-tehtud. Julia tõi makaronisalatit ja panna cottat, Olga isetehtud brokkoli-tomati-munasalatit, heeringat kastmes (otse oma kodulinnast Venemaal!) ja röstsaia. 

Mina soetasin (nagu ikka) erinevaid värskeid köögivilju, jogurtikastme jaoks vajaminevat kraami, hapukurki ja väikese viina. Esimesena kohale jõudnud Olga arvas siiski, et viinast ja veest ei piisa ja seega tellisime Julialt veini ka. Ja jogurtit! Sest see, mida taid mulle kahes erinevas poes maitsestamata jogurti pähe määrisid, seda muidugi ei olnud. Täiesti magus jogurt! Eks ma kahtlustasin, sest tegelikult tean hästi, millised need siinsed maitsestamata jogurtid välja näevad, aga et poodides, kus ma käisin, neid ei pakutud, siis lootsin, et ehk läheb õnneks! Ei läinud - "original" ei tähenda seda, et jogurt oleks maitsestamata.

Mul on hea meel, et sõbrannad ikkagi külla kutsusin, meil oli väga tore, ja ma avastasin midagi, mida olen juba varemgi vaikselt täheldanud ja mida ma kutsun köögilauafenomeniks.

Näiteks Tallinnas Angerja tänaval sättisin ma elutoa diivani ette raske puitkasti, mida saab edukalt snäkilauana kasutada ja selle ümber istumispadjad - tundus ideaalne nurk, kus Sassi sünnipäeva pidada. Aga ei - külalised istusid kohe ja ainult köögilaua taha. Või siis seisid, sest toole kõigile ei jagunud.

Ja siis Tallinnas Kolde puiesteel - sättisin suupisted diivanilauale ja kujutasin ette, kui mõnus on diivanil ja laua ümber vaibal istuda. Aga jällegi ei - kõige populaarsemad kohad, kuhu soolaleivalised end istutasid, olid just ümber köögilaua.

Ja nii seegi kord - kohe, kui Olga pärale jõudis, prantsatas ta köögilaua taha. Ja ometi on mu elutuba palju hubasem ning jahedam, sest seal on ventilaator ja sinna valgub vaikselt ka magamistoa õhukonditsioneeri õhk. Köögis ei ole see-eest midagi, mis jahutaks.

Kui päris aus olla, siis kusagilt meenub, et üks sõbranna mind kunagi ka valgustas, et selline fenomen eksisteerib. Nüüd olen sellele lihtsalt korduvalt kinnitust saanud.

Aga esialgse teema juurde tagasi tulles - Eestile igaljuhul palju õnne ja pikka iga!



Read more...

Kiire-kiire, aga pilte jõuab ikka teha

Saturday, February 20, 2016

Kaks nädalat on tõepoolest lennanud kui linnutiivul ja alles täna oli selline päev, kus võisin rahuga mitte midagi teha (aga eks ma ikka tegin: pesin pesu ja käisin esimest korda oma maja bassus ujumas, näiteks).

Aga ükskõik, kui kiire ka poleks, pilte jõuab ikka klõpsida. Nutiseadmed ju koguaeg käepärast. Mõni jäädvustatud hetk alljärgnevalt:

Kristiine ja Jensi juures õnneks päris üksi uinuma ei pidanud, Chloe pakkus seltsi.

See oli üks kõige ilusamini sisustatud kortereid, mida ma vaatamas käisin. 

Seesama. Aga ma ikkagi otsustasin teise kasuks, täiesti teise condo ja natuke teise kandi kasuks. Erinevatel põhjustel. Ja kuigi pildilolev korter tundus sisseastudes tõesti imekaunis, siis lähemalt vaadates võis märgata, et kohati oli see odavalt/rutuga/hooletult tehtud.

Meie nimetame ameeriklaste pühaks ja kommertspühaks ja üleüldse, miks peaks selleks spetsiaalne päev olema, et endale kalleid inimesi meeles pidada!? (Et võiks ju iga päev). Aga taidele näib valentinipäeva tähistamine meeldivat.

Ja miks ei peakski? Minul küll ei ole ühelgi päeval midagi romantilise õhtusöögi, lillede, šokolaadi ega kaisukarude vastu! Ja valentinipäev ei ole ses osas erand. (Pildid Centrali kaubanduskeskusest).


Kodu ise asub nimelt kohviku kõrval (seesama maja siin paremal). Jänesekohviku kujundus on imeline ja söögid maitsvad. Hinnaklass on ka täiesti ok, aga igapäevaseks einestamiseks leiab ka palju odavamaid alternatiive.

HiSo Lowprice oli mu kodukohvik eelmisel hooajal ja seal pakutavat tom yumiga praetud riisi võin ma süüa lõputult. Sel nädalal õnnestus sinna jälle sisse astuda, ja kindlasti õnnestub tulevikus veelgi, asub ka mu praegusele elukohale päris lähedal.

Loch Palmi golfiväljakul ei käinud ma mitte mängimas, vaid hoopis sealses kohvikus tööalast juttu ajamas. Millest täpsemalt, näeb juba õige pea!

Julia nunnu kutsika Hugoga on mul õnnestunud nüüdseks kohtuda paaril korral, on ju Julia praktiliselt mu naaber. Hugo on kõige näljasem koer, keda ma eales näinud olen! Esiteks, ta sööb kõike (ka tapeeti) ja teiseks ei suuda ta kuidagi lunimist jätta, kui keegi parasjagu einestab või süüa teeb. Ja seda muidugi ka siis, kui tal vaid hetk tagasi kõht täis söödeti.

Read more...

123

Wednesday, February 17, 2016

1. Nutt ja hala

Istusin köögilaua taga ja silmitsesin kergelt närbuvaid roose, mis laual vesipiibu vaasis ilutsesid. Sass oli need mõned päevad varem kinkinud. Väljas oli talvine, laual Sassi tehtud hommikusöök. Sõin ja mõtlesin, et mis mul ometi viga on! Siin on ju hea, kuhu mul ometi vaja minna!? 

Tund-poolteist tagasi olin ärganud kerge paanikaga. Kui muidu tekitas mõte Phuketile tagasi lendamisest peamiselt vaid elevust, siis lennupäeval tabas mind hirm ja segadus.

"Rahune maha, mõtle, kui see oleks üks täiesti tavaline päev ja sa peaksid lennujaama minemise asemel hoopis tööle sumpama!", ütlesin ma iseendale. Ja mõistsin sel samal hetkel, et jah - ma saan väga hästi aru, miks ma lähen.

Telefon helises - teisel pool toru oli vanaema, kes reipal häälel teatas, et kui lennuk õhku tõuseb, siis vaadaku ma aknast välja. Vaadaku ma tagasi ja lehvitagu. "Ja mina lehvitan sulle siit vastu!". Mul vajusid pisarad kurku. Ennast kogudes teatasin, et muidugi lehvitan...

Sassiga oli meil vaat et kokkulepe, et nutma kumbki ei hakka, sest ma tulen äkki juba väga varsti tagasi ja ei ole mõtet. Lennujaama tulid ka isa, Alari ja Sirelin ning see lisas asjale nagu mingit kurba pidulikkust või nii.

Kui lennuk lõpuks õhku tõusis ja ma aknast tagasi vaadates kodumaa poole lehvitasin, vajusid needsamad pisarad kurgust silmadesse ja silmist põsile. Neid hetki, mil ma pisaraid tagasi hoida ei suutnud, juhtus selle teekonna jooksul veelgi (lende oli kolm: Tallinn-Kiiev-Bangkok-Phuket).

2. Lepase reega, peaaegu

Kiievi lend läks kiirelt, lennujaamas sai Bangkoki piletid sujuvalt kätte, kohvikus pakuti häid roogasid, tasuta WiFi töötas viperusteta ja nutiseadmete jaoks jagus ka laadimispunkte.

Bangkoki jõudes kartsin pisut, et mulle ei anta turistiviisat (on ju mu passis neid nn tööviisasid omajagu) ja igaks juhuks olin kaasa võtnud tagasilendude broneeringu. Ametnik uuris mu passi, sirvis kehtetuid viisasid ja küsis siis: "Aga praegu sul ju ei ole viisat?" "Ei ole tõesti," teatasin viisakalt tai keeles. Mees naeratas, võttis templi ja lõi passi 30 päeva, tere tulemast!

Pidin Bangkokis lennujaama vahetama, ja kuigi ma teadsin, et kahe jaama vahel käib tasuta buss, ei olnud ma seda teenust kunagi varem kasutanud. Imekombel sujus kõik kui lepase reega - infopunktist sain teada, millisest uksest väljuda, buss oligi parasjagu ees ja ainus, mis ma tegema pidin, oli Bangkokist väljuva lennupileti ettenäitamine ja bussi istumine.

Phuketi lennujaama jõudes ei saanud ma kuidagi oma Tai telefoninumbrit tööle, tasuta WiFit ei olnud seal samuti. Lõpuks andsin Eesti numbrit kasutades sõpradele teada, et olen nende poole teel ja läksin taksot jahtima. Väljas sadas paduvihma. Sumpasime taksojuhiga auto poole ja peakohal kõlkuvast vihmavarjust hoolimata saime me päris korralikult märjaks. Sättisin end takso tagaistmele ja asusin usinalt oma asju kuivatama - seljakotti, käekotti, jalanõusid jne. Vihmasadu oli nii tihe, et ma ei saa siiani aru, kuidas juht üldse sõita mõistis, nähtavus oli olematu. Õnneks muutus sadu kilomeeter-kilomeetrilt järjest hõredamaks. Keerasin jalad tagumiku alla ja vaatasin aknast välja. Jah, kõik on endiselt nii, nagu peab. Nagu ma poleks ära olnudki.

3. Kräpid uudised

Kristiine ja Jensi juurde jõudes tabas jällegi mõnusalt kodune tunne, nad pakkusid veini, viinamarju ja juustu, rääkisime juttu. Mõnusalt eesti keeles. Kui poleks olnud nii palav, võinuks vabalt ette kujutada, et olemegi Eestis.

Samas selgusid mõned kräpid uudised. Näiteks, et oma telefoninumbri oleks ma pidanud teeninduses passiga juba enne septembrit ära registreerima ja just sellepärast mu SIM lennujaamas tööle ei läinudki. Varem oli lihtne - tulin Taisse, vahetasin kaardi telefonis ära ja kõik toimis! Nüüd siis ilmselgelt mitte... Mõtlesin, et päris jama, kui numbrit vahetama pean, olen ju sama kasutanud 2009. aastast peale.

Siis valgustati mind sellest, kuidas kindlasti peab nüüd mootoriga kaherattalise seljas rahvusvahelist või Tai juhiluba omama ja et B-kategooriast ei piisa. Ja et kui varem sai Tai load kätte päevaga, siis nüüd on ainuüksi järjekord eksamile kolme kuu pikkune!

Lisaks selgus, et viisanõudeid on tunduvalt karmistatud ja palju muudki.

Nagu ma aru sain, peitub kõigi nende muutuste taga toosama sõjaväeline võim, millest ma kunagi varem ka pisut kirjutasin.

Oeh! See esimene emotsioon, et kõik on ikka vanaviisi, oli kui peoga pühitud.

P.S. Järgmisel päeval sain endale teenindusest passi alusel küll uue SIM-kaardi, aga vana number jäi endiselt alles ja isegi kõik kontaktid kopeeriti ümber! Politseiga pole siiamaani tulnud tegemist teha (ptüi-ptüi- ptüi!) ja küll selle viisaga ka saab.

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP