Blond munadevärvimislaboris

Eile õhtul muutus mu köök tõeliseks munadevärvimislaboriks: munad, sibulakoored ja marlid mööda kööki laiali, tuba kapsahaisu täis... Jah, mul õnnestus Phuketilgi lõpuks mune värvida! Ma ei ole ju siin kunagi poest valgeid, tooreid mune leidnud (ju pole piisavalt otsinud ka) ja sinna on see jäänud.

Kui aga Kristiine mulle teatas, et valgeid, tooreid pardimune saab poest küll ja mulle justkui oma sõnade kinnituseks ühe ilusa sibulakoortega värvitud muna kinkis, otsustasin, et tuleb asi käsile võtta.

Miks ma räägin just tooretest munadest? Sest valgeid mune leidub siin ikka, aga nad on reeglina needsamad "khai khem" ehk soolatud pardimunad, mida müüakse juba keedetud kujul.

Esimesest poest mul tooreid pardimune leida ei õnnestunud, teisest samuti mitte. Kolmandaga läks lõpuks õnneks! Suundusin köögiviljaleti juurde sibulakoorte jahile. Võtsin kilekoti ja kukkusin sinna sibulatelt maha pudenenud koori toppima. Saalitöötaja, kes oli parasjagu millegagi ametis, astus mu selja taha, et olla valmis mu valitud kraami kaaluma. Nähes, et mind näivat huvitavat ainult kasutud koored, sammus ta oma tegemiste juurde tagasi. Moe pärast pistsin lõpuks ka ühe sibula kotti, et millegi eest ikka maksta ka, kui toosama töötaja naeratades teatas: "Mai pen rai." Ehk "Ei ole midagi!" Ma oleks need koored tasuta saanud! Ütlesin, et mul on siiski üks sibul ka seal koorte vahel ja pärast seda kvalifitseerus mu kotitäis kaalumiseks küll. Selgitasin, et mul on neid koori vaja selleks, et mune värvida. Mees vaid muigas ükskõikselt. Ilmselt ta ikkagi ei saanud aru, mis mul täpselt plaanis on, aga ei soovinud üle küsida ka.

Haarasin kaasa veel ühe punase kapsa ja suundusin kassasse. Sibulakoori täis kotti kassast läbi lüües naeris kassiir kolleegile: "Ei tea, mis ta nendega küll teha kavatseb?" Ma siis selgitasin jälle lahkelt tai keeles, et värvin ja et munadepühad jne. Sain taaskord vastuseks jaheda muige.

Koju jõudes tõmbasin labori käima. Et olin varem guugeldades sattunud selle postituse peale, tahtsin hirmsasti punase kapsaga värvimist proovida. Keetsin poolest (eelnevalt hakitud) kapsast värvi välja, tõstsin kapsatükid potist, hoidsin saadud tumesinist vett riisikeetjas soojas, keetsin munad ja pistsin nad kapsavedelikku. Kartsin, et soojas vees küpsevad munad edasi ja saan endale ülekeedetud käkid, aga et nii ma olin lugenud, et "äsjakeedetult" ja "sooja vette", siis nii ka tegin. Ilusa, erksinise värvi nimel.

Vaikselt hakkasid munad värvi külge võtma, aga tõesti hääästi vaikselt. Siis meenus mulle, et lugesin postitusest ka äädika kohta - lisasin seda vedelikule ja vedelik tõmbus tumesinise asemel lillaks, mitu tooni heledamaks ja minu meelest muutusid ka munad heledamaks. Lugesin postitust uuesti - autor justkui ütleb, et törtsutas erinevate looduslike värvide kaussidesse äädikat ja kirjeldab siis, kuidas kassinaeri vedelik äädikaga reageerides värvi peaaegu täielikult ära kaotas. Punase kapsa vee ja äädika segamisest küll otseselt juttu ei ole, aga kartuses, et munad värvi sootuks kaotavad, valasin äädikaga segatud vedeliku minema, keetsin teisest kapsapoolikust värvi välja, tõstsin munad uude vedelikku ja jätsin ööseks likku.

Sibulakoortega värvisin muidugi ka, ja et ma olin lubanud mune ka ühele perele jagada, tekitasin osadele munadele pereliikmete eesnimede tähed. Kasutasin selleks tähestiku-kleepse, mis mul juba eelmisest hooajast olemas olid.

Hommikul tõstsin kapsavees ligunenud laari potist välja, tulemus jäi tagasihoidlikum, kui lootsin ja pigem ei ole see seda jama väärt, sibulakoored on ikka kindla peale minek, kiirem ka. Ning haisuvabam. Nüüd pean vaid välja mõtlema, mis ma selle sibulaga peale hakkan? Ma ju kodus väga süüa ei tee.

P.S. Sinised munad õnneks ei küpsenudki üle ja maitsesid hommikusöögiks väga hästi.

Read more...

Ebamugavad küsimused

"Üks lõik arbuusi, palun," pöördusin hommikul puuviljamüüja poole.

"Ta räägib tai keelt! Nii hästi, eksole?" pöördus mu kõrval seisev naisterahvas, kes just oma papaialõigu kätte oli saanud, samuti puuviljamüüja poole.

"Õppisid koolis?" küsis too naisterahvas siis minult.

"Jajah," vastasin.

"Võta ikka kaks lõiku, mis sest ühest saab!" teatas ta siis.

"Mul juba on siin kotis kana ja kleepuvat riisi, kaks viilu arbuusi ei mahu kõhtu ära," osutasin oma käe otsas kõlkuvale hommikusöögikotile.

"Ahah, dieet! Väga hea. Aga kus sa elad?"

"Kathul," vastasin.

"Hahaha! Siin on ju ka Kathu, aga kus täpsemalt?"

"Eeh, kondomiiniumis," mainisin kohmetult.

"Ahah, Kathu kondomiinium, selge!"

Hüppasin motika selga ja põristasin minema. Ise samal ajal mõeldes, et MIKS on küll võõral inimesel tarvis selliseid küsimusi esitada ja otsustades, et pean välja mõtlema turvalised stampvastused.

Näiteks keeleoskuse kohta ma enam ei ütle, et mu eks on tai ja sellepärast ma ka keelt räägin. Sellisele vastusele järgnes reeglina lihtsalt liiga palju uusi küsimusi, näiteks kas ma hetkel olen vallaline ja kas ma uuesti endale tai kutti sooviks? Et seda arutelu vältida, vastan hoopis, et õppisin kohalikelt sõpradelt või et olen siin lihtsalt nii pikalt elanud ja seepärast mõikan keelt. Mõlemad variandid vastavad kuigipalju ka tõele.

Samamoodi nagu ma täna hommikul imestasin, et miks on vaja võõral mu elukohta teada, olen alati imestanud, kui mult töö ja/või palga kohta küsitakse. Näiteks austraallased pärivad seda täiesti möödaminnes. Küsimust: "Kui palju sa siin teenid?" kuulsin Open Bari müües igapäevaselt. "Piisavalt, et siin ära elada," vastasime Juliaga koos pileteid parseldades alati. "Ja siin elades ei ole ju väga palju vaja," lisasime muiates juurde. Mõlemad samuti tõelähedased väited, küll aga rääkisime me ka sellest, et saame klubilt igakuist palka ja et põhjus, miks me nii agaralt oma piletitest lahti saada soovime, peitub selles, et nädala parimad müüjad saavad boonust. Boonuse osa tõesti tõsi, aga palga-osa mitte. Puhtalt tulemustasu, aga seda ei ole potentsiaalsel kliendil ju vaja teada, et tema makstav "ettemaks" otse promootori taskusse läheb. (Ajad on vahepeal muidugi muutunud ja praeguseks pole piletiraha jagunemine vist ühelegi turistile saladuseks).

Kunagi varem ei mõistnud ma ka seda "Kuhu lähed?" küsimust, kuniks ma sain aru, et see on taidele "Kuidas läheb?" eest. Samas - ma endiselt kohmetun iga kord, kui võõras seda pärib. Omad inimesed loomulikult, ma pärin neilt ise ka.

Seega - ma elan D kondos, töötan arvutis, teenin piisavalt ja lähen süüa ostma. Või Seven Elevenisse. Ja tai keelt õppisin koolis ja sõpradelt. Olemas! Kõik vastused! Peaaegu tõesed ka.

Read more...

Snäkki soovid? Aga palun, praetud putukad nüüd igas putkas!

Jah, snäkivalik on siin pisut teistsugune, kui Eestis. Lisaks tavalistele kartulikrõpsudele ja küpsistele pakutakse ka näiteks kalmaariribasid ja adrulehti, aga praetud putukaid näen ma kioskites küll esimest korda. Toiduturgudel ja erinevatel festivalidel/üritustel on neid ikka saada olnud, aga putkades korralikult pakendatuna senini mitte.

Nüüd siis on! Lase hea maitsta!

Pähkleid? Palun! Putukaid? Palun!

Praetud kilgid. Pildi järgi otsustades ilmselt mingis barbeque-kastmes.

Ja ka lihtsalt soolatult.

Ning praetud nukud/kookonis vastsed.

Võisin vabalt tõlkega mööda panna, aga need pildid, mis sõnu "acheta" ja "chrysalis" guugeldades avanesid, tekitasid küll külmavärinaid. Samas olen neid mutukaid varem maitsnud ning välja sülitama ei pidanud. Ja kui näiteks kihlveo korras peaks, siis maitseks veel. Vabatahtlikult? Pigem mitte. Aga ma ei söö vabatahtlikult neid kalmaariribasid ega adrulehti ka.

Read more...

Kaadreid

Nagu ma varemgi mainisin, pilte jõuab alati teha, ja mõned järjekordsed kaadrid on siin:

Veel üks väike pilguheit mu tööalastesse tegemistesse.

Kui ma voodis kõhutades kardinat paotan, avaneb mulle just selline vaade. Ja see aknast paistev majake on tühi, seega minu magamistuppa keegi ei piilu (v.a. linnud ja liblikad ja muud ringi lendavad tiivulised). Idüll!

Hoolimata sellest, et siinsed wakepark'id on kallid ja et me Olgaga veedame enamus aega kukkudes, on tegemist suurepärase trenniga. Paar päeva pärast ponnistusi saab vaevu riideid selga/seljast.

Minu kodubassein varahommikul.

Eile serveeriti mulle punase karri kana... jänesena! Ilus ja maitsev.

See tegelane ilmus hommikul mu teele nii ootamatult, et ehmatasin päris korralikult. Õhtul passis rahulikult heki ääres, lasi pilti teha ja puha.

Read more...

Kaugele kajavatest skaibikõnedest

Täna ma sain aru küll, miks mu Saksa naabrid oma skaibivestlusi nii valjuhäälselt peavad. Helistasin nimelt vanaemadele ja et internetiühendus oli ülimalt kehv, pidin esiteks üsna mitu kõnet võtma, et üldse "pärale jõuda", teiseks korduvalt "Hallo, hallo, kas kuuled, kas kuuled? Hallooo!?" karjuma ja kolmandaks (et vestlusest pool hakkiva ühenduse tõttu kaduma ei läheks) ka jutuajamise keskel ja lõpus häält tõstma.

Entschuldigen Sie bitte, kallid naabrid! Mõistan-mõistan.

Hahaha! Kui ma otsisin postituse juurde illustreerivat pilti, jõudsin SELLE postituseni! Milline kena kinnitus sellele, et ma ei ole ainus, kes Tai internetiga kimpus on/oli. (TEGELIKULT on Tais minu hinnangul internetiga kõik korras, lähimineviku reisidele (Saksamaa, New York, Sitsiilia) mõeldes kindlasti!).

Read more...