type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Elagu Eesti!

Tuesday, March 10, 2020

Isamaa pidas siin vahepeal jälle sünnipäeva ja mul tuleb (häbi nägu ees) tunnistada, et sel aastal jäi pidu täiesti pidamata, ei mingeid täidetud mune ega seapraadi, isegi mitte jääkülma pitsitäit viina!

Küll aga juhtusin ma mõned päevad enne 24. veebruari Malaisias viibima (käisin järjekordset viisat tegemas) ja kui Malaisia-Tai piiri peal ei olnud kohalikud neiud Eestist mitte kunagi kuulnud, siis Malaisia taksojuht suutis mu suu korralikult lahti ehmatada!

Viisa-tripp viis mu Penangi, kus ka Gillie oma jahiga hetkel viibib. Tellisin takso, et teda ja ta laevakasse vaatama minna ning sadamasse sõites päris taksojuht, kust ma pärit olen. "Eestist," vastasin ja selgitasin kiiruga harjumusest juurde, et see on hästi väike riik Euroopas (ilmselt pobisesin ka midagi stiilis "Soome kõrval"). Taksist teatas üllatunult, et ei olegi kunagi kedagi Eestist kohanud ja enamus turiste, kellega ta kokku puutub, on Venemaalt. Järgnes mõni hetk vaikust ja siis pöördus taksojuht minu poole öeldes: "Sini-must-valge, eks!?" No kuku pikali! Selline taksomees, veab muudkui vene turiste, aga teab ka täiesti juhuslikult Eestimaa lipuvärve.

Piiril aga, hoopis teine tera. Tai ametineiud vaatavad üksteisele segaduses nägudega otsa: "Eesti! Eesti? Mis see veel on? Kus see veel on?" Üks neist asub arvutisüsteemist otsima, et mis imeriigiga küll tegemist on ja kas nad võivad üldse mu passi kaks kuud kehtivat templit lüüa või annavad vaid 7 päeva või saadavad ehk üldse otsapidi kodumaale tagasi? "See on hästi väike riik Euroopas. Euroopa Liidus!", rõhutasin ma eriliselt, sest no seda nad ikka teavad ja euroliidul on (minu arusaamist mööda) igal pool maailmas ideaalsed viisatingimused. Sain oma 60 päeva passi kirja, ja vurasin Phuketile tagasi.

Sellised lood.

Elagu Eesti!

Üks Gillie imeilusatest laevakassidest

Nimeks Ziggy (David Bowie järgi muidugi, no vaata neid silmi!)

Read more...

Langkawi

Sunday, December 15, 2019

Kuus nädalat Langkawil on möödunud nagu niuhti!

- Minu kodubaasiks on olnud sõbranna imearmas purjejaht, aga lisaks sellele olen ööbinud veel kahe jahi peal ja külastanud mitut! 
- Ma olen õppinud, kuidas siduda paari meremehesõlme ja teinud erinevaid töid nii laevade peal, sees kui all! 
- Ma olen olnud ise tüüris ja seilanud merel kaks tundi jutti! 
- Ma olen jaganud eluaset kasside ja koertega, kelle (ajutiseks) elukohaks ongi kodu merevees! 
- Ma olen käinud koertega jalutamas, jooksmas, ujumas ning kobanud ka oma rulaga ringi.
- Ma olen end sadu kordi kuhugi ära löönud ja kirunud oma lõputuid sinikaid. 
- Ma olen tutvunud kümnete inimestega, kuulanud sadu lugusid ja õppinud tohutult nii teiste, kui (eelkõige) iseenda kohta. 
- Ma olen mänginud äsjakohatud uute tuttavatega piljardit ning istunud juhmi pealtvaatajana rannabaari pokkerilaua taga. 
- Ma olen laulnud täiest kõrist karaoket. 
- Ma olen joonud hommikul šampanjat ja pidutsenud sõbranna 60. juubeli puhul asustamata väikesaarel. 
- Ma olen nautinud Malaisia toitu, aga ka igasugu muid hõrgutisi, proovinud esmakordselt kalmaari ja kammkarpi ning kokkanud õõtsuvate veesõidukite pardal. 
- Ma olen avastanud Langkawi randu, ujunud karastavas kosevees ja külastanud kõrgeimat kohalikku mäetippu. 
- Ma olen imetlenud vabas looduses elavaid ahve, hiigelsuuri sisalikke, oravaid ja kõiksugu troopilisi linde! 
- Aga ka kalu, millimallikaid, krabisid ja saarmaid. 
- Ma olen osalenud kohalikul (ranna)koristusaktsioonil. 
- Ma olen õppinud, kuidas Malaisias "tere" öelda ning kuidas on kohalikus keeles "ohtlik", "väljapääs", "ettevaatust" ja "suitsetamine keelatud". 
- Ma olen jahunud kõigile Eestist ning õpetanud, kuidas öelda "terviseks!". 
- Ma olen tunnistanud imelisi päikesetõuse ja -loojanguid. 
- Ma olen palju naernud ja natuke nutnud.
- Ma olen otsinud tööd, osalenud kahel tööintervjuul ning mõelnud selgeks, mis suunas ma edasi liikuda tahan. 

Ja ma olen aru saanud, et ma ei pea tingimata asuma Phuketil, et elada oma unistuste elu.


Ometigi asun ma just täna Phuketi poole teele ja teen seda mööda merd, happy days!!

Read more...

Kuu aega vaiksel Eestimaal

Saturday, October 5, 2019

Ma olen nüüd pisut üle kuu aja Eestis olnud ja... vaikne on.

Kodumaale tagasilend oli üsna viimase hetke otsus ja selle taga peitus mitu põhjust (mh tervislikud ja majanduslikud põhjused). Aga siin ma olen!

Põrutasin maandudes otse Tartusse ja esimesena jäi kohe silma see, et tänaval ei liikunud praktiliselt mitte ühtegi inimest. Vaikne on. 

Järgnevatel päevadel ja nädalatel olen imetlenud seda, kuivõrd puhas, ilus ja organiseeritud Eestis on, nagu mingi joonistatud maailm! Aga ikkagi - vaikne on igal pool. Ärgu saadagu must valesti aru - looduses (metsas ja järve ääres) naudin ma seda vaikust väga, aga linnades võiks natuke rohkem elu ja kära olla! Nii "taistunud" olengi, haha!

Tegelikult on mul oma käikudega väga vedanud ja ilmadega väga vedanud ja kodumaa on ikka nii ilus, midagi ei ole öelda...

Suussulavad ploomid vanaema aiast

Bella!

Sügisannid




Antioksüdandid otse allikast

Selli-Sillaotsa matkarajal





Sooloseilava sõbranna nauditav luulekogu

Rahe ehk lumekruubid (haha)

Read more...

Päevaraiskur/prokastineerija*

Friday, July 5, 2019

Eelmise nädala neljapäeval sain ma teada, et mu niigi vähene töökoormus väheneb veelgi, sest perekond, kellele ma viimased kuud töötanud olen, leidis potentsiaalse täiskohaga lapsehoidja-õpetaja ja seega ei ole mul nende juures enam midagi teha! Väikese erandiga siiski - treeningperioodil olen iga kolmapäeva hommikul platsis, et veeta perega (eelkõige väikese keeleõpilasest pojaga siis) terve päev. Iseenesest ei ole see halb variant, sest selle päeva eest teenin ma üsna hästi ja mulle jääb teistel päevadel rohkem vaba aega, et... endale uut tööd otsida.

Aga justnimelt sellega ma väga ei tegele, sest ma olen totaalne päevaraiskur/prokastineerija.

Reedel molutasin pool päeva lihtsalt maha kuni lõuna paiku võtsin end kokku ja asusin... koristama ja organiseerima muidugi. Kraamisin aias, küürisin põrandaid, aga ühtlasi saatsin ka mõned sõnumid uurimaks võimalikke täiskohaga töötamise variante. Möllasin koertega, kokkasin endale õhtusöögi, tegin pool maniküüri (tervet ei jõudnud, haha!) ja nii see päev läks. 

Selline õhtusöök: Soolatud vegan-kala**, värske salat ja praekartul

Esmaspäeval saatsin Craigi arsti juurde (tal oli õnnestunud endale jube dengue palavik külge hankida ja pidi käima verd kontrollimas) ning asusin juhust kasutades koristama ja organiseerima loomulikult. Craig jõudis tagasi teatega, et veri endiselt korrast ära ning halvimal juhul võib tal tekkida sisemine verejooks. Tegin väikese jäätisekokteili-tiiru, sest see oli ainus, mis Craigile sisse läks ning sättisin end päikeseloojanguks randa jalutama. Mõtlesin, MIKS ma ei otsi aktiivselt uut tööd? Miks ma ei saada neid lõputuid e-maile "nii nagu peaks"? Ja välja mõtlesin! Ma ei soovi nimelt korrata oma viimast töökogemust ning ma kardan, et uus täiskohaga töö saab olema sama õnnetu, kui eelmine. Teel rannast koju haarasin Craigile veel ühe jäätisekokteili ja nii see järjekordne kasutu päev läbi sai.

Päikeseloojang Layan rannas

Teisipäeva esimesse poolde mahtus poetiir, (ülikallis) juuksuriskäik, voodipesu keemilisse viimine, kulmude värvimine ja kui Craig õhtul kodust välja sättis, kasutasin ma jälle juhust ning koristasin/organiseersin toas ja õues, lisades kõvasti tempot pärast seda, kui Craig helistas ja koos ühiste sõpradega õhtusöögile kutsus. Ei saanud ju kraamimist ometigi pooleli jätta! Hiljem, kui kõht makirulli ja miso suppi täis, veeres toogi päev õhtusse.

Kui igapäevasest küürimisest väheks jääb, hoolitsevad koerad selle eest, et tegevust jätkuks - pildil teisipäeva hommikul avastatud "lumesadu" ehk öö jooksul lõhki kistud koeravoodi

Rahulolevad paharetid ise. Järgmisel ööl oksendas Alfie meie voodisse, et... oleks ikka rohkem musta pesu, mida pesta!

Need kolm kirjeldatud päeva olid täidetud pidevate süümepiinadega, et miks ma ometi midagi asjalikku ei tee? Miks ma selline päevaraiskur olen? Ja miks ma KOGU AEG kraamin nagu segane? Noh, sest...
- Ma ei suuda/oska mitte koristada/organiseerida
- Organiseeritud elamine tekitab tunde nagu ma oleks midagi saavutanud, sest tulemus on ju kohe silmaga näha
- Koristamine aitab kõige muuga viivitada: "Pesen need põrandad ära ja SIIS otsin tööd/lähen jooksma/teen midaiganes muud" (mida reeglina ei juhtu)

Ehe prokastineerija, ma ütlen!

Teisest küljest aga, ma ei istu ju hommikust õhtuni diivanil tagumikku laiaks - hoian kodu korras, tegelen koertega, põetan haiget Craigi nii palju kui oskan ning need mõned sõnumid, mille ma kogu selle korrastamise vahepeal saatsin, on mulle praeguseks juba paar tööotsa garanteerinud pluss potentsiaalse täiskohaga töö! Ehk ei peaks ma enda vastu nii karm olema?

* Laenasin jälle inglise keelest, sest emakeelsed "viivitaja" ega "edasilükkaja" ei ole justkui päris sama, mis "procastinator". Leidsin netist ka järgneva kirjelduse, ei oskaks ise paremini sõnastadagi! "Lack of motivation is a commonly given reason for not attending to an unpleasant task. Most procrastinators believe that something is wrong with them if they do not feel motivated to begin a task."
** Tai keeles "pla khem jay", mis otsetõlkes tähendab "soolane (khem) vegan (jay) kala (pla)", inglise keeles kutsun ma neid ka "protein patties", aga jällegi ei suuda ma leida eestikeelset vastet! Kuidas  tõlkida sõna "patty"?

Hilisem täiendus: Päts!! "Päts" on väga paslik vaste sõnale "patty". 

Read more...

Piipõl pliiseri* pihtimus: 2 lõunat ühe päevaga

Thursday, June 20, 2019

Lõpetasin hiljuti lasteaia tööhommiku varem, kui tavaliselt ning avastasin, et Craigi lõunapausini on täpselt tund aega, perfekte! Tund on just paras, et lasteaiast koju jõuda, dušši alla käia ning Craigi töökoha-kanti sõita. Pakkusingi talle, et lõunatame koos. Teel lasteaiast koju avastasin telefonist sõnumi, millest võis justkui välja lugeda, et ka Craigi kolleegid ühinevad lõunaks. Küsisin igaks juhuks üle, kas ma sain õigesti aru, ning tuhisesin vastust ootamata kodukülast välja.

Mul oli nimelt kõht nii tühi, ja ma mõtlesin, et kui Craigil niikuinii kolleegid seltsiks, siis ma võin ju ka üksi ühe kiire lõuna teha. Istusin lähimasse "tsee"-restorani** maha, torkasin lusika oma riisiportsu ning nägin Craigi vastust, mis teatas, et üks kolleegidest on tõepoolest ühinemas, aga ilmselt koos oma naisega. "Oi, raudselt Craig mainis, et mina tulen ka ja kolleeg kutsus nüüd oma naise kaasa ja kui ma ei lähegi, on see kõigile ikka eriliselt kentsakas olukord," mõtlesin ma, lõpetasin oma lõuna ning sõitsin... teist lõunat sööma! Riideid ma muidugi enam vahetada ei jõudnud, ka hakkas poole sõidu pealt vihma sadama, ja siis! Ja siis jõudsin ma restorani, kus mind ootasid mulle juba ettetellitud lõuna, Craig ja ta kolleeg David ning... ei kellegi naist! Ju oli meelt muutnud, midagi tuli vahele või... ei ole ta selline piipõl pliiser nagu mina, kellele on teiste arvamus ja heaolu olulisem, kui enda oma, olgu kasvõi ülesöömise hinnaga. 

Suundusime Craigiga pärast söömist kohvi ostma ja ma selgitasin talle, miks ma pool oma riisist tema taldrikule suskasin.
- "Sa oleks ju võinud öelda!" imestas Craig.
- "Aga ma ju ise tegin ettepaneku, et ühinen ja kui sa ütlesid, et ta naine tuleb ka, olnuks ju imelik teatada, et mul ei olegi enam kõht tühi, sest ma käisin juba üksi söömas," vabandasin.
- "Teinekord ikka ütle, ma oleks su lõuna pealt 100 bahti kohviraha säästnud," naeris ta vastuseks. 


* Piipõl pliiser ehk people pleaser ehk inimene, kes soovib nui neljaks kõigile meeldida ja meele järgi olla. Ma tõesti ei tea, mis eestikeelne vaste on, Google Translate annab "inimesed meeldivad", haha!
** "Tsee" ehk ใจ on lähim taikeelne vaste sõnale "vegan".

Read more...

Nädalavahetused

Saturday, March 9, 2019

Craig putitab parasjagu Lizzy't, et sõprade juurde grillima suunduda. Mõtlesin juhust kasutada ja ühe kiire postituse visata, et ei jätkuks eelmise aasta "Mitte midagi ei kirjutanud" saaga.

Ja nagu varemgi maininud, kui midagi muud teha ei jõua, siis pilte alati, haha!

Alljärgnevalt, tadaa! Eelmine pühapäev (seilasime sõpradega Yao Yai saarele ja tagasi) ja tänane päev (Lizzy vajas väheke poputamist):

Hiline hommikusöök jahil

Koh Yao Yai

Endel

Lõuna jahil

Kapten





Päikeseloojanguks tagasi Phuketile



Piknik töötoa taga



Insener-koer


Elizabeth ehk Lizzy!


Väljas on kõrbekuumus, Alfie kaanis mineraalvett ja viskas kivipõrandale jahenema

Read more...

Uusaastasoovid

Saturday, January 5, 2019

Ma andsin endale möödunud aastal päris mitu uusaastalubadust, muuhulgas "blogi joonele!". Noh jah, 2018 blogiajaloos vaatab vastu 1 (ÜKS!) postitus! Piinlik lugu. Millised olid mu teised lubadused ja mis nendest sai... see on teise korra teema.

Seekord tahan ma mitte ainult lubada aastaks 2019, vaid need ka kirja panna ja reaalselt ära teha (Eks siis detsembris näha ole, kes viimasena naerab, hehe).

Aasta esimesed viis päeva on kulgenud TÄPSELT samasuguses rutiinis nagu kogu 2018: "Ärkan hommikul vara ja lähen randa raamatut lugema", "lähen pärast tööd trenni", "lähen ENNE tööd trenni", "lähen normaalselt magama" jne. 

Tegelikkus:

1. jaanuaril valutasin ma lihtsalt pead, kügelesin voodis, istusin telefonis, alles pärastlõunal suutsin end püsti ajada, et tube koristada ja toidupoodi sättida, et õhtusöögiks kraami osta. Ma ei ütleks, et see oli totaalselt raisatud päev, aga mulle TUNDUS nagu ma poleks mitte midagi teinud.

2. jaanuaril läksin tagasi tööle, suure entusiasmiga nii palju ära teha, kui vähegi võimalik, sest jaanuari viimasel päeval on ka mu viimane tööpäev. Ennelõuna oli väga okei ja produktiivne, aga lõunapausilt tagasi jõudes leidsin end (taas) ahastamas - ainuüksi füüsiliselt ei. ole. võimalik. seda kogust tööd ära teha, mis meilt oodatakse. Mul olid pisarad kurgus ja tugev peavalu võttis maad. Niimoodi on see olnud viimased kaks aastat ja sellepärast ma lihtsalt pean lahkuma... Ma ei läinud pärast tööd randa jooksma, vaid nagu ikka - koristasin veidi elamist ja sättisin end naabrite basseini ujuma, Alfie seltsiks. Kui Craig koju jõudsis ja meile õhtusööki tooma läks, siis nagu ikka - koristasin veel, pesin põrandaid...

3. jaanuaril me ei ärganud 05:30, et jooksma minna, vaid hoopis kusagil 6-paiku, mis on ju ka täitsa vara, aga mitte piisavalt, et teha üks mõnus trenn, käia korralikult dušši all ja siis tööle suunduda. Kui mul on varajane vahetus (08:00 - 16:00) pean ma kodust lahkuma kell 07:00, juba kümme minutit hiljem tähendab seda, et ma lihtsalt. istun. ummikus. ja hea, kui õigeks ajaks kontoris olen...

4. jaanuaril sõitsin taksoga tööle ja tagasi, kogu Phuket oli hirmul tormi Pabuk pärast, mis pidi reede pärastlõunal siia jõudma ja terve tänase päeva saart rappima. Craig ööbis kolleegidega tööl/sadamas, juhuks kui vaja inimesi ja/või laevu evakueerida, midagi parandada, kedagi aidata, ühesõnaga selline inseneridest "tormirühm", valmis igaks juhuks. Reaalsuses sadas eile veidi vihma, ka tuul tõusis mingi aeg, aga laias laastus - ei midagi. Ma jäin õhtul diivanil teleka ette magama kuniks end lõpuks kuidagi voodisse loivasin...

Ja täna siis. Ärkasin kusagil 03:30, sest ema oli mures tormiuudiste pärast, ja et ta hetkel reisib, siis pani ta ajavahega veidike puusse kui ta mulle helistas. Kui me kõne lõpetasime, jäingi telefoni istuma - sirvisin fotosid, postitusi, videosid kuniks hommik käes. Ja mis ma siis veel teinud olen? Alfiega möllanud veidike, tube kraaminud (nagu ikka!) ja hektel ootan Craigi perekonna sõpru, kes Inglismaalt Phuketile puhkama sõitnud ja täna meile külla tulevad.

Mis mu kogu selle monotoonse igapäevaelu lühikirjelduse point on? See, et ma teen KOGU AEG samu ja samu ja samu asju, kuigi ma SOOVIKS teha hoopis midagi muud.

- Ma soovin vabaneda oma obsessiivsest koristamisest, ma ei soovi seda teha päevasel ajal, kui Päike paistab, ja ma tahan, et ma oskaks võtta vastu abi (kui keegi mind ka aitab, siis ma teen ikka kõik ümber)
- Ma soovin teha tööd, mida ma naudin ja mis ei tekita mus pidevat stressi, ärevust ja peavalu
- Ma soovin teha trenni, rutiinselt ja mõnuga
- Ma soovin minna magama nii, et läätsed silmist, meik maas, mõnus kreemikiht näol ja telefon... kusagil kaugel, käest ära!
- Ma soovin iganädalast toiduostlemist, selle asemel, et iga päev ÜHE toidukorra pärast KOLMES poes käia ja järgmisel päeval jälle uuesti!

Viis jaanuarikuu päeva ja viis soovi.

Nüüd... jääb üle vaid need soovid reaalsuseks muuta. Ehket - mitte "ma soovin", vaid "MA TEEN". 

Tegusat aastat 2019!!

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP