Vali mölin (pisut ka värskest olukorrast riigis ja sinise silma tõenäosusest)

Nüüd on siis selge - töövälisel ajal on mul vaja viibida vaid seal, kus on puhas zen. Selline võimatu missioon.

Samuti on selge, et mu selle hooaja märksõnadeks ongi "tõre toriseja" ehket kui oled juba lugenud postitusi "Vana toriseja" ja "Tõre mõrd", siis see siin on põhimõtteliselt sama jada kolmas osa. "Same shit, different day," kui end võõrkeeles väljendada. Kui vingumist ei kannata, siis lugema ei pea. Ausõna.

Täna hommikul on mul nimelt tunne, et ükskõik, kus ma ka oma vabal ajal ei viibiks, saadab mind vali mölin. Eile, kui end tööle sättisin, ajasid magamistoatagused naabrid terrassil nii kõva häälega juttu, et see kostus kõigisse tubadesse. Neid tube on viis - kaks magamistuba ja vannituba ning kööginurgaga elutuba. Ja tõre mõrd, nagu ma olen, pistsin oma pea naabrite poolele terrassi ning teatasin neile, mis ma olukorrast arvan. Äärmiselt viisakalt, kusjuures, sest mul on juba enda pärast piinlik, et ma muudkui torisen. Ütlesingi, et nende jutt on nii vali, et see kostub kõigisse mu tubadesse. Ja ma olen selle naabrimehega end varem varmalt tagasi hoidnud (see on uus mees, mitte see, kelle peale ma juba kunagi varem kaeblemas käisin, haha!), ühel õhtul kuulas ta lolli järjepidevusega Limp Bizkit'it ja teisi toredaid artiste, hästi valjult muidugi ja ma ei öelnud mitte midagi!

Tänase öö veetsin külas, Casey ja Porn'i juures, ja ma olen sellest ööst maganud umbes-täpselt 2 tundi! Sest nende naabrimees otsustas varahommikul ukse lahti lüüa ja oma Tai prouaga (väidetavalt on tema kohalike prouade valik äärmiselt mitmekesine) kõva häälega seletama hakata. Ja nüüd, kui see oli juba üle kahe tunni kestnud ja ma mitte kuidagi uuesti magama jääda ei suutnud, käisin ka ütlemas, et nende jutt on vali ja uks on lahti (ehket see jutt rändab lahtisest uksest nende korterist välja). Nüüd vist pandi uks kinni, vaiksem on. 

Mul ei ole enam aega magada, pean end koju sättima ja täna, nagu ka eile, teeme kella 17-st klubiuksed lahti. Jällegi teadmata, kas peame kella 22-ks kinni panema või on keelutundidel lõpp. Õhtu jooksul selgub, kas töötame kuni keelutunni alguseni või hommikuni nagu tavaliselt. Viimane tähendaks 12-tunnist töö-ööd.

Kujutle, 2 tundi und ja 12 tundi tööd, hetkel on asi zen'ist küll väga kaugel!

Eile sulgesime uksed kell 23.

P.S. On olemas variant, et ma lendan koju sinise silmaga. Ühel mu siinsel sõbral on ka tüütu naabrimees. Ainult selle vahega, et sõbrale meeldib valjult muusikat kuulata ja naabrimehele kaeblevaid kirjakesi ukse taha jätta! Ühel õhtupoolikul koputas see naabrimees sõbra uksele, et järjekordselt vinguda. Sõber sulges ukse. Naabrimees ei jätnud, koputas uuesti. Sõber uuris: "Kas sina oled see, kes mulle neid sõnumeid jätab?" Naabrimees vastas jaatavalt ja sõber saatis talle rusika näkku ning lõi ukse kinni! Sündmuskohalt põgenedes haaras naabrimees kättemaksuks kaasa ühe (justnimelt ühe!) sõbra plätu, sest üksikut jalanõud ju kanda ei saa!

Votsiis. Ma ju ütlesin, et sinine silm mind ilmselt ootamas on.

Read more...

Olukorrast riigis

Eile õhtul läks söögitegemisele taustaks mängival telekal pilt eest. "Noh, vihmase ilma viga," mõtlesin, sest tõepoolest, kui sajab ja müristab, mõjutab see ka telepilti! Mõni hetk hiljem hõikas Casey Facebook'is: "Maili, Maili, sõjavägi võttis riigijuhtimise üle, kõik erakanalid on välja lülitatud ja alates kella 22-st kuni kella 05-ni kehtib üle kogu riigi keelutund!" Uurisin uudiseid, samal ajal vahendas Casey mulle seda, mida Porn talle taikeelsetest uudistest tõlkis ning enne kella 22 sättisin end poodi, et konserve ja tikke varuda! Olgu, tegelikult ostsin lihtsalt õhtuks ja tänaseks söögikraami ja vett, teades, et hiljem enam poodi ei saa. Ka kõik naabrid sättisid end samal ajal viimase minuti ostudele. Nagu kõik muud öised asutused, oli ka Seduction eile suletud, mul aga vaba õhtu, seega minu plaanidesse see muudatusi ei toonud.

Täna ärgates teadsin vaid seda, et poodides kehtivad endiselt varasemad sulgemiskellaajad, et kõik kella 22-ks koju jõuaks. "Keelutund kehtib," kinnitas Casey värskete uudiste põhjal. Seduction'is oodati viimase minutini imet, kogu töötajaskond (k.a. mina) läks kohale nagu ikka, ainult tavaliste ettevalmistuste asemel me lihtsalt passisime. Ootasime Tai managerilt infot, kes siis lõpuks teatas, et ka täna oleme suletud.

Eks ole näha, mis homme saab.

ERR küsis mu kommentaari ja selle leiab siit:

http://uudised.err.ee/v/valismaa/b07ce1b8-f8f4-41cf-be12-03f223984e85

Read more...

+/- Teistmoodi vannitoad

Ma ei olegi oma "plussmiinus" rubriiki ammu täiendanud, Tai vannitoad on ideaalseks materjaliks. Nimelt on nende vannitoad teistmoodi, nii heas, kui halvas mõttes. Alustan heaga.

+ Väikesed duššid

Pea kõik Taimaa wc'd on varustatud väikeste duššidega (vt eelmist postitust, seal on ka foto), mis ripuvad wc-poti kõrval seinal. Ideaalsed vidinad juhuks, kui tualettpaber otsas on või kui on vaja potti puhastada, aga harja ei ole. Taid tegelikult reeglina wc-paberit ei kasutagi, nende meelest on see ebahügieeniline. Selle asemel kasutatakse wc-paberit tihtipeale hoopis restoranides salvrätikuna!

+/- Sissepoole avanevad uksed

Miskipärast avanevad kõik (vannitoa) uksed Tais sissepoole, mis tähendab seda, et ukse taha ühtegi riiulit vms paigutada ei saa. Muudes tubades häirib see vähem, kui vannitoas, sest reeglina on vannitoad juba niigi pisikesed, "vales suunas" avanevad uksed vähendavad (hoiu)ruumi veelgi.

- Märjad põrandad (ja seinad ja laed ja...!)

Mingil kummalisel põhjusel paigutatakse Tais duššisegisti alati selliselt, et kogu vannituba kindlasti pesemise käigus läbimärjaks saaks! Olgu, ruumipuudusel on ok, kui dušši all käimine otse wc-poti kõrval toimub, aga olen näinud ka väga ruumikat vannituba, mis oli lahendatud selliselt, et kõige alguses oli kraanikauss, siis kõige keskel dušš ning vannitoa kõige tagumises otsas wc-pott, ehket kui keegi dušši all käis, oli kogu elamine märg, sest vesi pritsis vasakule kraani peale ja põrandale ning paremale poti peale ja põrandale. Selle asemel et toa kõige tagumisse otsa kardina taha dušš paigutada, eksole. Duššikardinaid siin ka üldiselt ei tunta. Küll aga neid vidinaid, millega pesemisjärgselt põrandaid kuivatada:

Ülivajalik abinõu, sest mul oli ükskord wc'sse minnes nii kiire, et unustasin märja põranda ning kukkusin peaga vastu seina. Praeguses elamises on õnneks see luksus, et kui ühes vannitoas on duššijärgselt põrandad märjad, saab rahuliku südamega teises (kuivas) vannitoas käia.

Read more...

Elukad

Ma olen varemgi kirjutanud elust elukatega ehk kõigi nende kutsumata külalistega, kellega ma aeg-ajalt elamist jagan. Pean siinkohal silmas gekosid ja mutukaid. Elades džungli kõrval (terrassilt võiks otse džunglisse hüpata), on elukate valik aga eriliselt kirju. Näiteks ootasid mind vannitoas ühel õhtul ees suured teod! Üks põrandal ja teine väikese dušši küljes. Viskasin nad džunglisse. Siis roomavad siin väikesed ussid, kellega on ka õnneks lihtne, kui nende pihta müksata, tõmbuvad nad kerra ja see kera rändab jällegi džunglisse. Sääsed lendavad igal õhtul sisse, kui uksed lahti unustan, kusagil kella 16-st tuleb uksed kinni suruda, muidu on vereimejad platsis. Aeglased pinisejad lömastan ise, kiirematega, keda minu käed kinni püüda ei suuda, tegelevad gekod. Veidike keerulisem on aga nende tegelastega, keda ma kardan. Näiteks ükspäev loivas vannitoas ringi hiiglaslik ämblik. Ja mõned päevad poosetas suur tarakan mu magamistoa seinal, magasin neil päevadel väikeses magamistoas, kus Casey ja Porn varem pesitesid. Nendel hirmutavatel hetkedel mõtlen, et üks mehine elukaaslane kuluks marjaks küll.

Teod vannitoas!

Aga muidu on džunglis ilus! Nii tõuseb Päike mu terrassilt vaadatuna...

... ja nii loojub.

Navitrolla pilvi on ka!

Read more...

Songkran 2557 pildis

On kaks asja, millega tuleb varakult tegeleda ja ei tohi viimasele minutile jätta. Esiteks - Schillingu festivaliks hotellitoa broneerimine, sest Kilingi-Nõmme ei kubise just majutuskohtadest ja kes hiljaks jääb, see ilma jääb. Teiseks - Songkrani jaoks veekindla fotoaparaadi ostmine. Sest muidu jällegi, kes hiljaks jääb, see... Nii minuga ka juhtus, oli küll saadaval ülikallis veekindel profikaamera, aga vanakooli ühekordseks kasutamiseks mõeldud aparaadid olid kõik otsas, kui ma poodi jõudsin. Seega toppisin oma iPad'i kilekotti, tegin objektiivi kohale väikese augu... ja mõned hekted Songkran'ist õnnestus jäädvustada ka.

Kas pole see tulerõrjevoolikust tulev juga mitte võimas!?

P.S. Hotellituba on siiani broneerimata, peabki uurima, kas festivali toimumisaeg on juba teada!

Read more...

Songkran 2557

Kui isa mulle mu blogi aeg-ajalt meelde ei tuletaks, siis vist ei kirjutakski! Ma olen lihtsalt niii laisk blogija! Kui vaid oleks mingi masin, mis mu mõtted automaatselt blogisse genereeriks, siis kirjutaks iga päev, aga et sellist masinat ei ole, siis võtab mul enese kokkuvõtmine alati aega: mõtted peas ritta, arvuti lahti, ekraanil kõik ritta, üle kontrollida, veelkord kontrollida ja veelkord, parandada ja postitada. Ma olen seda ka varem maininud, aga kõik läheb alati mu OCD nahka! Ma olen väga aeglane kõiges, mida teen. Mõtlen alati läbi, kontrollin alati üle... Oeh. (Õnneks suudan vajadusel end kokku võtta ja kiiresti liigutada ka, näiteks tööl! Muidu ootaks jaanuari kliendid veel siiamaani uksetaga!).

Vahepeal tähistati siis Tai uusaastat. 13. aprillil, kui ma ei eksi. Kui päris aus olla, siis esialgu ei soovinud ma sellest üritusest sel aastal osa võtta. Ja seda sellepärast, et... Minu hinnangul on kahte sorti huumorit, on hea huumor ja halb huumor. Hea huumor on terav, nutikas, huvitav. Midagi sellist, millest arusaamiseks tuleb mingit tausta teada, mingeid seoseid luua, midagi sellist, millest kõik aru ei saagi ja ei peagi saama. Halb huumor on jalaga tagumikku ja tordiga näkku huumor. Ja paraku kuulub taide Songkran pahatihti justnimelt halva huumori valdkonda. KÕIK, mis sel päeval toimub ja selle lõbusaks muutma peaks, keeratakse nii üle võlli, et... ei ole enam lõbus. Mul vähemalt mitte.

Et Seduction otsustas terrassil aga oma ürituse korraldada, mille osaks olid tuletõrjevoolikust vee pritsimine ja plaate keerutavad managerid, siis mõtlesin, et patt oleks kohale mitte ilmuda.

Halva huumori esimene näide ootas mind taksos. Ma otsustasin nimelt tuk-tuk'iga klubi lähedusse sõita ja sealt terrassile hiilida, sest kui ma oma motikaga läinuks, olnuks mind sada korda kinni peetud, veega ja puudriga üle valatud, ma oleks terrassile jõudmise ajaks juba närvid kaotanud. Libe tee on pealegi ohtlik ka.

Miks siis halb huumor? Taksojuht nägi, et mul oli seljakott seljas ja vihmakeep üll, võiks ju arvata, et ehk ei soovi ma üritusest osa võtta? Ehk on mul kotis midagi, mis peaks kuivaks jääma? (Oligi, õhtused tööriided). Aga ei! Tüüp peatus IGA pritsija juures, et nad mulle taksosse pangede viisi vett kaela saata saaks, ise samal ajal kabiinis istudes ja irvitades.

Üritus ise oli täitsa ok, ilm ilus, kolleegid heas tujus. Kõigest "ok" sellepärast, et ma pidin õhtul tööl olema ja seega jälgima, et ma pikalt läbimärjaks ei jääks, vastasel juhul on haigused kohe platsis! Samal põhjusel ei olnud võimalik alkoholi tarbida, aga kainelt on Songkranist osavõtmine üks paras närvide mäng.

Paar tundi enne töö-öö algust käisime Pirke'ga "suures kontoris" dušši all, kontor asub Seduction'i kõrvalmajas, kahe maja vahel õnneks veesõdureid ei olnud. KUNI! Ja siit tuleb tänavuse Songkrani halva huumori teine näide: kuni selle ajani, mil me puhtalt ja kuivalt, tööriided üll, kontorist välja astusime. Üks idioot arvas, et on väga humoorikas meid märjaks kasta! Ja eriti veel peale seda, kui ma talle röökisin, et ta seda ei teeks, sest me peame tööle minema (ja meie riietusest võinuks ju jällegi näha, et me ei võta enam/hetkel üritusest osa!). Pärast seda oli tüübil veel ERITI tore meid pritsida.

Õnneks kuivasid riided enne töö-öö algust enam-vähem ära, piletikassa tõsteti tänavalt treppidele, et keegi meid tänavalt märjaks ei pritsiks ja töölt koju kulgedes oli hullus juba läbi. Tänavad olid veel lompides, valge puudri jälgi leidus autoakendel ja mujalgi, kindlasti vedeles kusagil põõsas ka mõni veepüss.

Järgmisel aastal jään ilmselt koju, kui Songkran just mu vaba päeva peale ei satu.

***

Halb huumorit otsustas teha ka mu laptop! Kirjutasin selle postituse kaks päeva tagasi oma nutiseadmes valmis, aga siis kiilus see miskipärast kinni! Ka piltide lisamine on nutikaga väga tüütu ettevõtmine ja seetõttu vajutasin oma sülearvuti avamisnuppu, et seal asi ära vormistada ja saata... aga tuleb välja, et mu laptop on mu peale ilmselt pahane, et ta nii unarusse jãtnud olen ja ta keeldub pilti ette võtmast! Ka veel täna! Seega pilditu post, kuidagi sain nutikas kirjatüki valmis vormistatud vähemalt...

Read more...