Armsad hetked (ehk positiivselt Songkranist)

Vinguviiulit ma juba mängisin, aga tegelikult jäi seekordsest Songkranist meelde ka paar armsat vahejuhtumit.

Esiteks üks (tai?) tüdruk, kes kõrvalisel tänaval mulle poolettevaatlikult veepüssiga lähenes ning tuld andes "Sorrryy!" kiljus. Ja siis üks tai noormees, kes samuti vabandas, kui ta mu põskedele traditsiooni kohaselt puudrit määris. Teatas veel: "Sorry, miss!" ja mitte: "Sorry madam!", nagu siin tihti kombeks. Ma tean, et taid peavad seda ülimaks viisakuseks, aga mulle see madaamitamine väga ei istu. Ei ole veel selles eas, heh.

Teiseks päris teenindaja FamilyMart'is Sassilt, kas on ikka ok, kui ta märja raha tagasi annab. Oli küll ok, teenindajate käest ei küsi ilmselt keegi, kas on ok, kui veesõdalased läbimärgade riietega poodi voorivad ja veest nõretavate rahatähtedega maksavad.

Ja kolmandaks üks pisike poiss rohelises maikas, Bangla tänaval. Seisis suure veetünni ees, mis oli temaga pea ühepikkune, ning paiskas endale vett näkku. Ümberringi oli suur kaos ja pidu, aga poisike ei lasknud oma näopesu protseduuri sellest häirida. Ilmselt ta arvaski, et tegemist on ühe suure ühispesupäevaga ja võib-olla ei olegi see väga vale. Ma arvan, et ehk oli veepritsimise algupärane eesmärk lisaks õnnistamisele ka just puhastamine (puhtalt uude aastasse).

Sass pritsis poisiklutti veepüstolist, mispeale kõrvalseisev ema õpetas, kuidas vastu pritsida. Poiss vaatas Sassi, lehvitas talle, naeratas häbelikult ja lehvitas veel ning suundus siis häirimatult oma näopesu juurde tagasi.

Miks mulle need hetked eriliselt meelde jäid? Aga sellepärast, et Songkrani iseloomustab pahatihti rumal ja agressiivne käitumine (pangega külmetavale lõdisejale jäist vett kaela, möödasõitvale rollerijuhile jääkuubikuga vastu kiivrit ja kohvritega hotelli või tööriietes tööle suundujatele märjad lärakad kraevahele, kuigi viimased ilmselgelt üritusest osa ei võta!) ning ma olen varemgi maininud, et terve mõistus ja mõningad reeglid ei teeks üritusele paha. Ma ei arva sugugi, et kõik peaksid muudkui ette-taha vabandama, aga nii südantsoojendav on kohata lihtsat inimlikkust.

Sawadee pee mai!

2555

2558

Minu armastus Doraemoni veepüstolite vastu on püsinud muutumatuna, küll aga on muutunud robotkassi ilme: palju rõõmsamaks, nagu näha!

Read more...

Songkran 2558

Õnneliku juhuse läbi ei pidanud ma sel aastal Songkrani ajal tööl olema. Mõtlesin hetkeks, et põgenen. Kuhugi, kus on vaikne ja rahulik, näiteks Khao Sok'i rahvusparki. Et loen raamatuid ja naudin seda, et kogu aastavahetuse hullus jääb minust kilomeetrite kaugusele.

Sassile oli see aga esimene Songkran ja ma arvasin, et ta tahab sellest osa võtta (tahtiski, väites veel, et Venemaal tähistatakse 7. juulil midagi sarnast). Sass sai vabaks vaid esmaspäeva ja seega ei tekkinudki sellist varianti, et saanuks kahekesi kuhugi kaugele ära sõita. Sõitsime hoopis hullusele lähemale ja broneerisime kaheks ööks hotelli Patongi. Et Sass saaks pühapäeval (esimesel veesõja päeval) tööle jalutada ja ei peaks rolleriga libedail tänavail seiklema. Ning et me saaks koos esmaspäeval tiiru Banglale ja tagasi jalutada. Kathu'l oleks me põhimõtteliselt lõksus olnud, sest Patongi viiv mägine tee oli kindlasti veega pritsijaid täis ja taksojuhid kasseerisid neil päevil ringiliikujailt kindlasti hiigelsummasid.

Laupäeva ööl vastu pühapäeva sõitsime töölt koju, sõime kõhud putru täis, pakkisime asjad ning suundusime Patongi, et varahommikune check in teha. Ostsime püstolid, söögid ja joogid ning sellega olid vajalikud ettevalmistused tehtud. Oli aega puhata teadmises, et mina ei pea esimesel päeval oma nina märja hulluse sisse pistma ja et Sass saab tööle lihtsalt kõndida, Songkraniks vajalik varustus üll. Pärast Sassi töö-öö lõppu sõime, jõime ja vahtisime telesarja, nagu ikka, ning saime magama varahommikul.

Esmaspäeval avasime silmad alles kella 14-st. Kuivade ja soojade linade vahel väljast kostuvaid veesõdijate kilkeid ja karjeid kuuldes mõtlesin, et üldse ei taha õue minna, üldse ei taha märjaks saada! Kardinate vahelt võis aimata, et ilm on pisut pilves. Magasime veel tunnikese ning kui me lõpuks üles ja valmis saime, oli ilm väga pilves. Hakkas sadama, laia ja tuulist paduvihma. Võeh! Passisime toas, päev tiksus õhtusse. Kahetsesin, et me end varem üles ei peksnud, aga eelmisel ööl tundus kuidagi, et aega on palju ja aega on kõigeks.

Lõpuks vihmasadu vaibus ning õnneks ei olnudki väljas veel pime! Haarasime püstolid ja suundusime oma jalutuskäigule. "Mis sa arvad, kui mitu minutit läheb, enne kui ma enesevalitsuse kaotan?", küsisin Sassilt. Ta ei osanud midagi kosta. Kaotasin siis, kui Banglal esimese jääkülma läraka kõrva sain. Ja korra ka siis, kui järjest kõikidest püstolitest ja kopsikutest ainult külma vett tuli. Õnneks piirdus enesest väljumine vaid omaette kirumisega, kuidas ma kõrva pritsijaid ja külma vett vihkan. Väljas oli vahepeal pimenenud ning jahe oli. Jalutasime tagasi hotelli.

Mul on kahju, et me varem õue ei läinud, aga mind lohutab pisut, et enamus päevast oli pilves ja mitte ideaalne, päikeseline Songkrani ilm. Päike annab kogu selle märja elamuse juures sooja, kuivatab riideid ning fotod on ilusad ja värvikirevad. Päikeseta Songkran on lihtsalt hall.

Teisalt on mul hea meel, et oma tiiru just õhtupoolikul tegime, paljud sõdijad olid kas juba väsinud ja ei viitsinud enam nii agressiivselt iga möödujat veega üle valada või purjus ja nautisid rohkem baaris istumist, kui midagi muud. Pealegi ei olnud ma üksi, mind saatis parim seltskond.

Passisime hotellis jälle poole hommikuni üleval, sõime, jõime ja vaatasime filme ja telesarja. (Öine tööaeg muudab vampiirideks, ausõna). Täitsa puhkuse tunne oli!

Täna ajasin end 13-st üles, et enne hilist check out'i basseini veerel lebada ja bassus mõned tiirud teha. Mu kodukompleksi juurde kuulub ka bassein, aga seal ei veeda ma ju puhkust, eks. Päevitamistoolil lebades ja Päikest nautides mõtlesin, et täna olnuks Songkraniks ideaalne ilm!

Ja siis täitus taevas pilvedega.

Read more...