type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

− Tai naiste hääl

Wednesday, March 20, 2013

Andku nad mulle andeks, aga tai naiste nasaalne, vali ja vinguv (!) hääl võib olla kohati kõige tüütum nähtus üldse. Näiteks siis, kui ma üritan parasjagu magada ja Z'i tädi otsustab vastasmaja rõdult midagi hüüda. Kutsub sööma või palub kõrvalkorteris elaval Z'i vennal auto ümber parkida või karjub oma sõnakuulmatute koerte peale. Või siis, kui kaks tai naist akna all häälekat vestlust peavad. Ikka selliselt, et üks seisab majaesise parkimisala ühes, teine (mitu meetrit eemal) teises otsas ja niimoodi nad siis karjuvad üksteisele. Sisuliselt on tegemist tavalise vestlusega, kõlaliselt on see kui kassikräun.

P.S. Üks mu sõbranna märkis, et talle hoopis väga meeldib, kuidas tai naised omavahel vestlevad, näiteks massaažilaual lebades kõlab nende jutuajamine kui rahustav ojavulin. Kuulasin pärast seda massaažis käies tailannade hääli teise pilguga (kõrvaga?) ning pean tunnistama, et vaikselt räägituna kõlab see keel oma toonidega tõepoolest kaunilt!

Read more...

+/− Toit karbis

Tuesday, March 19, 2013

Phuketil saab peaaegu igas toidukohas toitu karbi või kilekotiga kiirelt ja odavalt kaasa osta. Pea igal õhtul enne tööleminekut astun ma klubist minuti kaugusel asuvast kohaliku toidu restoranist läbi ning tellin endale vastavalt isule kas basiilikulehtedega praetud kana, omletti või karrit. Maksab 60 bahti (jämedalt 1.50 EUR) ning toimetatakse kontorisse kohale!

Mõnikord aga, kui mina veel alles ärkamas, aga Z juba toas ringi asjatab, käib ta meie lemmik-tänavarestoranis toidu järel. Tellib samamoodi karpi, sööme kodus. Hind jällegi 50-60 bahti portsu kohta.

Phad Ka Pao Gai Khai Yoo Ma (Basiilikulehtedega praetud kana musta munaga. Ma ei leidnud eestikeelset vastet tollele munale, inglise keeles Century egg. Leidsin küll ühe postituse, kus toda muna üheks kõige võikamaks Tai toiduks peetakse, millega ma muidugi ei nõustu. Kilekotikeses on üks mu lemmikumaid Tai kastmeid - kalakaste, millesse on lisatud tšillit, küüslauku ja laimimahla!).

Minu hiljutine avastus on Bangla tänava otsas asuv restoran Kitchen, mis on avatud 24/7 ja kus road soovi korral samuti kaasa pakitakse. Väga kallis (kallim, kui Wine Connection!), aga kui korra kuus hilisel ajal Tai toidu asemel näiteks Caesari salatit soovida, kulub see koht marjaks. (Toosama Caesar maksab peaaegu 300 bahti ehk 7.50 EUR).

Kilekotti saab tellida näiteks Tai nuudlisuppe või Som Tam'i salatit.

Negatiivne pool selliselt toidu tarbimise juures on tohutu plastikumajandus. Iga kaasatellitav roog pakitakse stüroplastist karpi, komplekti kuuluvad alati plastikust söögiriistad ning kaste läheb vastavalt kas väikesesse kilekotti, mis kummipaelaga kinni seotakse (vedelad kastmed, näiteks kalakaste) või väikesesse plastiktopsi (tahkemad kastmed, näiteks tomatikaste). Võimalusel annan ma söögiriistad alati tagasi (kui kodus söön), aga tegelikult ootan ma aega, kus võetakse kasutusele taaskasutatavad söögikarbid. Ja seda ka Eestis, kus iga eelvalmistatud salati (või prae või magustoidu või täidetud munade) ostuga kaasneb plastikkarp. Iseküsimus on muidugi selliste karpide pesemise säästlikkus (vee raiskamine ju).

Read more...

Phuketi +/−

Phuketil leidub palju selliseid (pisi)asju ja nähtusi, mis on minu kui eestlase jaoks niivõrd teistmoodi, et tahaks need hirmsasti blogis ära märkida. Eestis vastavaid asju ja nähtusi kas ei eksisteeri või eksisteerivad mõnel muul moel. Sellest insipreerituna alustan ma oma blogi esimese püsirubriigiga, kus vastavalt:

+ märgib pigem positiivseid asju ja nähtusi,
pigem negatiivseid ning
+/− pigem neutraalseid või selliseid, mis jäävad kategooriasse "nii ja naa".

Read more...

Ehmatused

Saturday, March 16, 2013

Esimene kord ehmatasin end kaameks tsunamihoiatuse ajal.

Teine ehmatus oli pisut koomilisem. Mitte küll mulle, muidugi. Situatsioon selline, et astusin värskelt puhtaks pestud pesu kuhjaga koridori, et niiske kraam õue kuivama viia, kui nägin kedagi tundmatut endale vastu jalutamas. Rott see ei olnud, nemad ei jaluta, jooksevad ainult. Tarakan ka mitte, tundmatu elukas oli pisut suurem. Skorpion!? Jah, see oli skorpion, kes mulle koridoris keset päeva vastu jalutas! Ma jooksin kiljudes tuppa tagasi:
"Oh my god, oh my god!" 
"No mis juhtus?" küsis Z.
"Skorpion... skorpion on koridoris!"
Z astus stoilise rahuga uksest välja ning tõstis eluka esimese ettejuhtuva tokiga õue. Tagasi tuppa jõudes naeris, et nii aeglaselt kulgev loom poleks ka siis mulle järele jõudnud, kui ma vaikselt jalutanud oleks. "Pealegi," teatas ta. "Tais elavad skorpionid ei ole eluohtlikud. Nad võivad küll hammustada, aga see põhjustab vaid valu ja ebameeldivat sügelust." Z väitis, et on ka ise korra lapsepõlves skorpioni käest hammustada saanud. Surmav pidavat olema hoopis pisike, valge Arizonases elav skorpion. Just guugeldasin ja leidsin, et tegelikult on neid surmavaid tegelasi veelgi, enamasti tõesti valget (või kollakat) värvi. Ehmatuse humoorikas pool saabus siis, kui Z kõigile oma sõpradele mu paanikast rääkis. Ja eks neil oli siis nalja palju, kuidas üks farang asjadest midagi ei tea.

Kolmandal korral ehmatasin end arvutilaua tagant püsti. Kuulsin akna taga plahvatuse sarnast heli (keeruline kirjeldada - hästi vali, sähviv, kärisev, paukuv) ning tormasin uudistama, millega tegu. Nägin eredat sähvakat (sellist suurt ja ümmargust) läbi elekriliinide paukumas. Elekter kadus. Terveks õhtuks. Umbes veerand tundi üritasime naabritüdrukuga veel arvutis-telefonis passida (need ju aku pealt), aga hetkel, kui väga higiseks kiskus, läksime õue ära. Ventilaatorit käima panna ei saanud, õhukonditsioneeri sisse lülitada samuti. Ilma aga väga ei kannata.

Eestlaslikult mõtlesin kolmanda ehmatava seiga järel, et nüüd peaks rahulik olema. Et no "kaks ilma kolmandata ei jää" ja et kolm laksu on ära olnud, on rahu majas. Kuni eilse hommikuni. Ärkasin tohutult valju sireeni peale. Ma ei teadnud veel, mitu kiirabi- ja politseiautot mu akna taga üürgab, aga lärm oli kohutav. Õue jõudes nägin suurt õnnetust. Sellist, kus maiteamitu mootorratast vedeles katkiselt tee peal laiali, sama palju lömmis autosid igal nurgal. Pluss - üks hiigelsuur tuuribuss, mis oli end vastu templit ümbritsevat betoonseina puruks sõitnud. Kiirabi- ja politseiautosid kokku ei lugenudki. Hiljem sain uudistest teada, et bussil vedasid pidurid alt ning mäest alla vuhisedes pühkis ta teelt kõik sõidukid, mis ette jäid. Kuni lõpuks end vastu templimüüri pidama sai ("Buddha peatas ta", nagu üks mu tuttav märkis). Vigastanuid oli uudiste põhjal päris mitu, kahjuks ka üks surmasaanu. Ma olen varemgi suurtest bussidest eemale hoidnud, peamiselt sellepärast, et nad eritavad tohutus koguses heitgaase, mis motika seljas istudes hinge kinni löövad. Aga ka sellepärast, et nad ei saa mägedes lihtsalt hakkama. Ka piduritega mitte. Põhiline, mida ma igapäevaselt näen, on nende suutmatus end mägiteedest üles ajada. Nüüd olen ma aga veel ettevaatlikum nende bussmonstrumite suhtes.

P.S. Ma ei taha, et keegi nüüd muretseks. Tallinn-Tartu maantee on ilmselt umbes sama ohtlik, kui Phuketi liiklus. Mul on kiiver peas, sõidan tasa ning hoian suurtest sõidukitest eemale. Enamasti sõidab küll hoopis Z, ta lihtsalt arvab, et saab sellega pisut paremini hakkama kui mina, ning pimedas ei taha ta üldse, et ma üksi ringi liiguks.

Read more...

Killud toovad õnne?

Monday, March 11, 2013

Astusin loetud päevad tagasi järjekorras kolmanda joogiklaasi puruks. Justnimelt a s t u s i n ! Sest meie elamine on selline, et magamistuba, kodukontor ja elutuba on vaid mõttelised osad ühest ja samast toast. Nurk, kus on voodi, on "magamistuba", arvutilauaga nurk "kontor" ja seal, kus on telekas, on "elutuba". "Söögitoa" jaoks said nurgad otsa, neljandas toanurgas on välisuks. Väike köök on täiesti olemas, aga seal mahub napilt süüa tegema, mitte sööma-jooma. Ühtegi einestamiseks sobivat lauda üheski mõttelises toas ei ole ja seega me sööme-joome põrandal. Ja asetame nõusid põrandale, mitte lauale. Ja kui ma end siis voodile arvuti taha lösutama sätin, olen järgmiseks hetkeks juba unustanud, et klaas põrandal on ja astun voodist tõustes sellele peale. Nii on juhtunud kolmel korral paarinädalase perioodi jooksul! Ja loomulikult ei süüdista ma selles enda kohmakust. Loomulikult ei osta ka väikest lauakest, millele saaks vajadusel joogiklaasi asetada. Hoopis ära tahan kolida! Ja tegelikult ju mitte puruks astutud klaaside pärast, vaid sellepärast, et tahaks elukohta, mis oleks avaram, puhtam ja vaiksem. (Mürast ma ka veel kirjutan).

P.S. Kust on küll tulnud väljend, et killud õnne toovad? Kukud end läbi klaasukse puruks ja sellele järgneb õnn? Või virutab keegi klaaspudeli pähe katki, jällegi õnn või?

Read more...

Maili & Zad by Ardo Kaljuvee

Sunday, March 10, 2013

Kustutatud.

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP