type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Päevad, mis ajasid segadusse

Friday, September 30, 2016

"Uskumatu, et sa varsti juba lähed," kallistas Olga mind hämaras Jungceylon'i kaubanduskeskuse parklas. Olime just kinost väljunud ja mina peagi Eestisse lendamas.
"Aga ainult kaheks nädalaks, varsti olen tagasi ja tähistame su tuliuusi juhilube!" lubasin ma.

Kahest nädalast sai peaaegu viis kuud...

Seekordne kojusõit tuli ootamatult. Vanaisa kutsus. Palus, et ma tema maise kehaga hüvasti jätaks, oli teine ju teda kõik need aastakümned nii truult teeninud.

Vaid paar päeva pärast kojujõudmist sain teada, et mu töö Phuketil sai otsa. Adusin hetkega, et tööalaselt on mul kindlasti mõistlikum mõneks ajaks Eestisse jääda. AGA!? Mul on ju tagasilennupiletid ostetud!? Ja MIS MU KORTERIST SAAB!? See viimane oli mu kõige suurem mure, kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas kogu mu elamine hallitab ja sureb selle aja jooksul, kui seal kedagi sees ei ela.

"Võta seda kui väljakutset!" ütles Kaspar. "Astu oma obsessiiv-kompulsiivsele häirele vastu, ära mine praegu tagasi, vaata, kas suudad!" Oeh. "Aga ma lähen vaid paariks nädalaks, tagasilennupilet ju olemas ja siis tulen millalgi suve jooksul uuesti," oli mu esialgne plaan, kuni lõpuks mõistsin, et pole tõepoolest mõtet. Sain ema-tädi kohvikus tööd teha ja raadios ja... kuigi esimestel nädalatel ajasid kõik päevad mind segadusse*, oli see vist üks kõige lahedamaid suvesid, mis ma kodus veetnud olen, sest ma:
  • sain oma perega hindamatut kvaliteetaega koos veeta: emaga kinos käia ja reisil, isaga jutustada, Lagedi vanaemal külas olles seltskonda ning ka rahu ja vaikust nautida, Mustvee vanaema õlal nutta... ja vendade ja õdedega ja...!;
  • sain sõbrannadega tripitada, soolaleibadel ja niisama külas käia, istuda kallite inimestega kohvikute, restoranide ja koduste laudade taga;
  • sain jaanipäeva ja Schillingut;
  • sain nutta joovastustest Kati pulmas ja Helena koolilõpu aktusel, aga ka nutta tohutust, hingekriipivast kurbusest (vt kahte eelmist postitust);
  • sain reisida Londonisse, Küprosele ja Varssavisse;
  • sain joosta isa niidetud Lagedi metsarajal, Nõmme mändide vahel, Thames'i jõe ääres ja Varssavi tänavail;
  • sain rühkida trenažööridel Tartus, Pärnus ja Ayia Napal (viimasel jõusaali aknast hiigelsuure, karvase ämblikuga tõtt vahtides);
  • sain Bellaga sõbraks;
  • sain Tallinn-Tartu-Tallinn bussides päris mitu filmi ära vaadatud (see oli mu lemmik!);
  • sain tähistada sünnipäevi, suvepäevi ja tüdrukuteõhtut;
  • sain end ülesüüa ja ülejuua (nagu ikka Eestis juhtub);
  • sain süüdata küünlaid kolme eri riigi eriilmelistes pühakodades;
  • sain käia pulmas ja matusel;
  • sain ära hellitatud hoolitsuse ning lõputu emotsionaalse ja materiaalse lahkusega.
Ja mis kõige tähtsam, sain teada, et hoolimata sellest, et ma armastan rahu ja vaikust ning üksiolemist, armastan ma koosolemist veelgi enam.

Eile Phuketile tagasi jõudes valdas mind magusvalus üksildustunne. Ma igatsen oma eestlasi. Aga ma olen ka uhke ja ootusärev: sain päevaga korda oma korteri (ei olnudki nii-i-i-i hull, kui kartsin!), täna hommikul ühel tööintervjuul käidud ning pika pongestamise peale isegi motika käima! Ja juba hilisõhtul saan kokku oma phuketlastega. Olgal on puhkuse viimane päev, kohtume ja tähistame. Jällenägemist ja... tema juhilube, loomulikult!

* Ajab ikka segadusse küll, kui oled ootamatult kahe nädala asemel palju kauemaks pidama jäänud ja kui kõik päevad on nii pikad, et avastad alati pärast vajalike toimetuste ja trenni ärategemist, siis kui väljas on veel nii-nii valge, et oma tühja kõhu täitmisest võib vaid unistada, sest kell on nii palju, et poed ja restoranid juba ammu suletud ja et veini ei müüda juba viimased paar tundi!

Selle pildi tegin ma Pärnus ühel eriti hilisel rattasõidul, kell oli südaöö poole tiksumas. Siin on hetkel 18:15 ja juba väga hämar.

Read more...

Kas tead seda tunnet, kui...

Friday, September 2, 2016

Kas tead seda tunnet, kui hommikul ärgates tajud esimesena... valu. Valu südames. Veel enne, kui oled mõelnud päeva esimese mõtte, veel enne kui oled haaranud hambaharja (või minu puhul iPadi) järele, on juba valus. Tead, et see valu tuleb neist mõtteist, mis peas; neist emotsioonidest, mida läbi elad. Aga ometi väljendub nii selgelt füüsiliselt.

Kas tead seda tunnet, kui pole eelmisel õhtul joonud tilkagi veini, oled normaalsed unetunnid täis maganud,  ei ole poole öö peal isegi wc-d külastanud, aga ometi käib pea ringi. Tuikab. Valutab.

Kas tead seda tunnet, kui väljas on ilusalt värvikirev - Päikese kollane, puude roheline, lillede roosa jne, aga kõik näib sellest hoolimata hall. Tumedates toonides, läbi udu.

Kas tead seda tunnet, kui soovid üle kõige, et omaksid ajamasinat ja saaksid midagi muuta. Olla see nähtamatu käsi, mis patsutab õlale ja ütleb: "Oota, ära mine veel koju / oma pruudi juurde, võta see viis minutit...". Või veel parem, olla see nähtamatu käsi, mis peatab selle tohutul kiirusel läheneva autokolaka...

Ja kas tead seda tunnet, kui LOOTUSETU on olla, kui mõistad, et ajamasinat pole veel leiutatud või vähemalt ei ole veel õnnestunud ühe sellise omanikuks saada.

Juulikuu keskel jäi maailm ilma ühest andekaimast breiktantsijast, keda see planeet on kandnud. Ja meil, kes me teda kalliks peame, ei jää üle muud, kui olla kade. Kade selle paiga peale, kus ta nüüd viibib. Nad said endale ühe väga hea tantsija, aga mitte ainult. Nad said endale ka ühe väga heasüdamliku, päikeselise noormehe. Veab neil.

 Twister (Songkran 2014).


Power Storm Crew tribuut Twisterile "Thailand's Got Talent" poolfinaalis.

Read more...

Vanaisa

Tuesday, May 31, 2016

Vanaisa istus köögis madala, puiduvärvi külmkapi kõrval ja paikas mõrdasid. Mulle tundus alati, et selles tegevuses on midagi meditatiivset. Vanaisa istus köögis ka pliidi ees ja tegi suitsu, selleski näis rahustav faktor peidus olevat. Vanaisa sõitis helesinise Fordi, oranži buraani ja traktoriga. Ma ei mäleta, mis värvi oli traktor, aga ma mäletan, kui lahe oli seal kõrgel, kõrgel juhi juures istuda. Ja buraanisõit oli lõbustuspargi eest! Auto oli aga koht laulmiseks. Kui vanaema ja vanaisa mulle kodukülla järgi tulid, et enda juurde sõidutada, laulsime me terve tee. See oli ülilõbus! Paadiga sõitis vanaisa loomulikult ka ning orienteerus vabalt ilma igasuguse GPS-ta. Vanaisa tundis alati mu käekäigu vastu huvi, küsis, kuulas ja oli tähelepanelik. Ta ei lobisenud minuga ülemäära palju, aga mäletan selgelt tema sõbralikku ja pisut kavalat muiet. Mina muudkui pajatasin ja pajatasin ning tema muigas muhedalt. Nendega aga, kes kuulata oskasid*, rääkis vanaisa pikalt, põhjalikult ja kirglikult. Aeg-ajalt kuulasin ma neid lugusid pealt. Need olid ülimalt põnevad! Vanaisa oli oma mõtteis kogu maailma läbi rännanud! Ta teadis kõikide riikide asukohti ja tal piisas vaid silmad sulgeda, et end imeväel ükskõik, millisesse maailma paika kohale võluda! Vanaisa püütud kalad olid mu lapsepõlve lemmikroogade seas, nii värsked ja maitsvad! Vanaisal oli imehea juuksekasv ning ta palus tihti mul oma juukseid kammida. Talle meeldis vaadata spordisaateid ja süüa saiakesi. Mulle meeldis korjata põllu- ja metsalilli ning kimpudega vanaisa ees uhkeldada.

Maikuu kuuendal kuupäeval vanaisa läks. Sinna, kuhu sel aastal on läinud teiste seas ka Eri Klas ja Ellen Niit, David Bowie ja Prince. Ma usun, et vanaisa istub koos nendega kusagil vahvas puhvetis, naudib praekala ja tõstab aeg-ajalt meie poole vaadates klaasi. Kindlasti on nendega ka mu teine vanaisa. Kindlasti.

Mu kallid vanaisad mu väikese vennaga (kellest on tänaseks sirgunud imetlusväärne mees).

*Mina ei oska kahjuks siiamaani väga kuulata. Rääkida see-eest tohutult!

Read more...

Naine roolis, sõiduk kraavis ehk ma olen kõige kobam sõitja

Saturday, April 30, 2016

Mu isa, ema ja vanem väikevend on rooli taga väga osavad. Mina? Mitte nii väga.

Olen oma elu jooksul kolm autot ära mõlkinud ja need kõik maa-alustes GARAAŽIDES. Ühe pisikese Chrysleri tagurdasin parkides venna motika otsa, ühe suure Volvo džiibi käkkisin garaažist välja sõites vastu tugiposti ning ühe keskmise suurusega Madzdaga panin (samuti garaažist väljudes) vastu õues seisnud autot.

Ja siis täna õhtul. Täiendasin oma statistikat ühe väikese Honda motikaga. Suundusin pärast trenni poodi ja panin parklas külje maha! Ma ei saa siiamaani aru, kuidas see juhtus!? Tempo oli olematu, hakkasin just koha pealt ära liikuma, kui ühtäkki ratas all viltu vedas ja mind vastu maad lükkas. Hiljem põrandapinda katsudes tundsin, et see oli libe ja liivane-tolmune. Jalad katki, parempoolne peegel puruks, mingi tundmatu plastiktükk põrandal vedelemas, jalgpidur viltu...

Poest tagasi jõudes nägin ma seinal gekot, kes oli nii suur, et meenutas väikest krokodilli! Uurisin teda pisut lähemalt ja guugeldades selgus, et tegemist on Tokay gekoga. Vähemalt oli ses õnnetus poeskäigus midagi põnevat ka.

Mul ei olnud ühtegi nutiseadet ega kaamerat kaasas ja seega varastasin pildi netist. Siin näeb see suur sisalik päris armas välja, aga leidub ka pilte, kus "minikrokodill" isukalt madu või hiirt õgib. Võehh.

Niimoodi siis. Korterisse jõudes püüdsin marrastusi nii hästi puhtaks kraamida ja paranemiseks ette valmistada, kui võimalik, möllasin antibakteriaalse seebi, jääkuubikute, viina, beebiõli ja antiseptilise vedelikuga. Duššivesi ajas valust nutma. Päriselt.

P.S. Pealkiri on iroonia, sugu nüüd küll kellegi sõiduoskusi ei määra. (Eesti keeles ja kultuuris leidub ikka päris totraid ütlusi, kui mõtlema hakata).

Read more...

Tõbise oleku 5 teooriat

Thursday, April 28, 2016

Ja siin ma siis olen, selle palavusega.

Möödunud nädalal Julial külas olles kurtsin talle, et ma ei ole end hiljuti kuigi hästi tundnud ja ei saa aru, milles asi - magan piisavalt, teen trenni, toitun tervislikult ja ometi vaevab mind tuim peavalu ja kerge väsimus. Julia pakkus, et ehk on põhjuseks stress? Ma ise küll ei tunne, et ma millegi pärast väga stressaks, aga mine tea, eks! Teooria nr 1: stress.

Julia juurest koju jõudes täheldasin kerget kurguvalu ja tunnet, nagu oleks mul palavik. Kraadisin - ei olnud. Külma higiga kaetuna hakkasin mõtlema, et praeguse palavusega olen tavapärasest rohkem õhukonditsioneeri kasutanud. Mul ei tööta konditsioneer päevad läbi, aga mulle meeldib seda aeg-ajalt sisse lülitada, et see toaõhu maha jahutaks, siis välja lülitada ja jätta vaid ventilaatorid õhku ringi liigutama. Hiljuti olen aga seda va külmamasinast kasutanud omajagu.

Ja jõusaal! Seal on ju temperatuur reeglina kusagil +22 peal. Eelmise nädala ühel trennipäeval oli väljas näiteks +35 ja jõusaalis +20, päris korralik temperatuuride erinevus, tervisele kindlasti mitte kõige paremini mõjuv. Teooria nr 2: õhukonditsioneer.

Järgmisel hommikul tööle suundudes haarasin kaasa kerged terviseturgutajad: peavalutabletid ja... elektrolüüdi pulbri? Selle pulbriga segatud vesi aitab vedelikuvarusid taastada, sobib sportlastele, aga on aidanud mind ka tõbisena kiiremini terveks saada. Ülemus arvas, et kõige taga on hoopis vedelikupuudus. Ta rääkis, kuidas ükskord pikalt merel tööl olles sel põhjusel 5 kg kaotas. Ma imestasin, arvasin, et just rohke vee tarbimine aitab kaalukaotusele kaasa! "Ei," teatas tema. "Vedelikupuudusest tekivad ka igasugused muud hädad, nagu kõhulahtisus jne ja nii see kaal langeb."

Vot siis. Ja mina arvasin, et ma tarbin vedelikku piisavalt. Kodus töötades olen vaadanud, et poolteist liitrit päevas kulub kindlasti, isegi rohkem. Kontoris joon klaaside (mitte pudelite) kaupa, seega täpselt ei oska öelda, kas palju või vähe, aga tundub küll, et omajagu. Ju pean rohkem! Teooria nr 3: vedelikupuudus.


Sellised need pulbrid on, igas putkas ja apteegis müüakse (5-6 bahti pakk). Ja punases pakis Tylenoli tabletid. (Nagu ma aru olen saanud, siis juhul kui sporti ei tee ja/või enesetunne on hea, ei tasu nende pulbritega jännata).

Et ma olen viimasel ajal miskipärast mitmesuguste veganteemaliste postituste peale sattunud, olen mõelnud ka oma toitumise peale. Esiteks kipub mu menüü pisut ühekülgseks. Ja teiseks, ma ei mäletagi, millal viimati punast liha sõin. Ilmselt Eestis, kui ema tegi. Loomaliha untsu keeramiseks on lihtsalt nii palju võimalusi (mis sest "tallanahast" järada!) ja lisaks olen ma liha osas üpris peps - mulle ei meeldi ei pekk ega kondid, toit peab suus sulama! Igapäevaselt eelistan kana, kala, krevette ja mune ning sead, veised, lambad jne jäävad must puutumata. Nähes üht videot Soome tapamajades toimuvast, on mul viimase üle päris hea meel. Kuigi teada muidugi on, et ka kanad elavad kasvandustes kohutavas kitsikuses, roppuses ja piinas, väkk. Veganiks hakkamist ma sellegipoolest ei kaalu, küll aga olen mõelnud, et rauda saan oma söögist ilmselt liiga vähe! Guugeldades leidsin erinevaid nimekirju rauarikastest toitutest ja mis siis ikka - sõingi täna hommikul (muuhulgas) portsu ube. Njämm! Muidugi ei ole mõtet keskenduda vaid rauapuudusele ja seega olen guugeldanud ka igasugu muid aineid. Püüan oma menüüd mitmekesistada, võtan vitamiine jne. Teooria nr 4: mõne vajaliku toitaine puudus organismis.

Nägin nädalavahetusel Olgat, kellele samuti jutustasin, et tuim peavalu jne. Olga pakkus, et asi on lihtsalt täiskuus! Olen seda sätendavat ketast õhtuti jõusaali sammudes imetlenud küll, aga ei ole mõelnud, et sellel enesetundele mingi efekt võiks olla. Teooria nr 5: täiskuu.

Pealkirjaväliselt ka teooria nr 6: liiga palju mõtteid? Ehk ma lihtsalt mõtlen ebavajalikule natuke liiga palju ja ajan sellega hoopis oma pea tuikama? Ma arvan, et nii ongi.

Read more...

Kõrb

Wednesday, April 20, 2016

Meil oli Olgaga möödnunud laupäeval järgnev telefonivestlus:
- "Tsau, Maili, millega tegeled?"
- "Tead, ma leban lihtsalt voodis. Olen nii väsinud, sest... nii palav on!"
- "Oh, ma tean! Käisin just Phuket townis autokoolis ja mõtlesin sulle pärast seda helistada, et äkki oled läheduses ja saaks kokku. Aga nii palav on, ma ei suutnud, tulin koju ära."
- "Just! Ma mõtlesin, et lähen täna wakeparki varem, kui tavaliselt, et ehk ei kõrveta Päike veel nii hullusti, aga juba kell 9 oli väga kuum! Wakepark oli hooldustööde tõttu suletud ja sõitsin ka Phuket towni, et oma motikat parandada ja paberimajandusega tegeleda. Tahtsin hiljem ostlema minna, aga no ei suutnud! Läksin hoopis massaaži, mõtlesin, et tund aega lõõgastust-uinakut ehk aitab, aga ei midagi! Olengi nüüd kodus ja lihtsalt leban."
- "Jaa! Ma käisin just väljas oma rollerit pesemas, see võttis ehk 15 minutit, aga olen totaalselt läbi!"

Nii palav on, et...
  • Ärkan hommikuti mõnikord enne äratuskella. Umbne on ja keha sügeleb. Tavapärasele tualetitiirule järgneb reeglina ka veetiir, joon köögis enne voodisse naasmist klaasikese vett.
  • Meiki tehes pean vahepeal salvrätikuga näo pealt higi ära tupsutama.
  • Olen paaril korral ENNE jõusaali minekut dušši all käinud (pärast jõusaali loomulikult ka), sest mööda higist kleepuvat ihu ei saa trenniriideid lihtsalt selga.
  • Kui motikas mõnda aega Päikese käes pargib, on hiljem sellele istuda oi, kui valus!
  • Ma saan esimest korda aru, mida tähendab "sellise palavusega ei tahagi süüa". Ma alati kadestasin inimesi, et tulevad sooja kliimasse ja boonusena kohe salenevad ka, sest lihtsalt ei tahagi süüa! Kui ma neil päevil toidule mõtlen, kuvavad mu silme ette enamasti värske kurgi viilud! Vedelikupuudus? Võimalik, kuigi üritan vett juua piisavalt. Tervislikuma elustiili vili? Võib ka olla, sest kui ikka korralikult trennis käia ja vaeva näha, ei tahagi seejärel end raske toiduga koormata. Lihtsalt ongi liiga palav? Mhmhh.
  • Kasutan pesemiseks jääkuubikuid! Tihtipeale pesengi siin jaheda veega, nii jahedaga, kui parasjagu duššist tuleb. Nädalavahetuseti voolab aga miskipärast vaid soe vesi. Selliseks puhuks olen oma sügavkülma jääkuubikutega varustanud ja tõmban end pärast sooja dušši kuubikutega üle! (Näo turgutamiseks on jääd mõnusalt värskendav igal ajal kasutada).
  • Igasugune "kuumavarustus" on vägagi omal kohal - korralikult kattev riietus, mütsid, päikesekreemid jne. Ja liigne veejoomine ei ole lihtsalt võimalik! Kogu aeg võiks igaks juhuks rohkem juua!
  • Ma... (kujutan juba ette, et kui vihmahooaeg pärale jõuab, ei suuda end ära kiruda, aga...) ootan vihma! Selliseid mõnusalt tumedaid, pakse vihmapilvi lendab aeg-ajalt üle küll, aga ühtegi piiska ei tule!
Mis see temperatuur on siis? "+33, aga tundub nagu +40", teatab AccuWeather.com. (Tallinna kohta näitas täna, et "+3, aga tundub nagu -4". Jah, ei?).

Selline oli siin ükspäev ühe vähe pilvisema päeva temperatuur.

Selline on praegu. Öö juba käes, aga endiselt soe.

P.S. Ma üldse-üldse ei kurda! Armastan Päikest ja palavust ning minu pärast olgu alati pigem kuum, kui külm. Kirjeldasin lihtsalt praegust igapäevaolukorda.

Read more...

Songkran 2559

Monday, April 18, 2016

"Mul on küll vabad päevad, aga jään kindlasti koju!" teatas üks sõbranna.
"Mul on plaanis päeval kodus koristada ja toimetada ning õhtul palun kolleegil end auto peale korjata, et ta mind kuivalt tööle viiks," ütles teine.
"Ma olen just oma abikaasa ja emaga Coconuti saare poole teel. Me põgeneme selle Songkrani eest," rääkis kolmas.

Mina olin aga just teada saanud, et ma ei pea Songkrani ajal tööle sõitma, võin kodus töötada või hoopis Tai uut aastat tähistada, nii kuis soovin.

Et sõbrannad järjepanu teatasid, et nemad mingil juhul sellest hullust veesõjast osa ei võta, valmistusin koduseks Songkraniks. Otsin külmkapi toitu täis, paariks-kolmeks päevaks pidanuks jaguma küll.

Igaks-juhuks uurisin veel ühe sõbranna käest, kes üllatuslikult kohe teatas, et tema hea meelega tuleb ja tähistab! (See oli ta esimene Songkran ka, seega ta ei teadnud, mida karta, haha). 

Veel täitsa kuivad!

Möödunud aasta veepüstol ei läinud õnneks ei katki ega kaduma (nagu varasematel aastatel on juhtunud) ja sain seda taas kasutada. 

Sel aastal otsustasin Patongi asemel Kathul (oma kodupiirkonnas) püsida ja hästi, et nii tegin! Ma võin vist öelda küll, et tegemist oli mu kõige toredama Songkraniga! Veesõdijad olid peamiselt kohalikud, kes oma kodu/restorani/kaupluse esise tänavajupi veetünnide, kappade, veepüstolite ja puudriga olid varustanud. Nagu ikka, pritsiti möödasõitvaid rollereid ja autosid ning valati möödajalutavaid tegelasi veega üle ja tõmmati puudrit põsile, aga seda kõike sõbralikul ja viisakal moel, mitte nii, nagu Patongis kombeks (kus, nagu Olga tabavalt ütles, tundub nagu osaleksid inimesed päris sõjas). Mina ja sõbrants olime siis ühed neist jalutavatest tegelastest ja kohalikel oli farange "õnnistades" muidugi lõbu laialt. Ega meiegi oma veepüstolitega võlgu jäänud.

Läbiligunenud farangid.

Tähistajate hulgas oli hästi palju lapsi ja nad olid ülimalt armsad! Näiteks üks poisikeste kamp, kes vandeseltslaslikult teineteisele otsa vaadates veendusid, et kõigil oleks ikka kapad vett täis, kui farangid nendeni jõuavad. Või siis perekond restorani ees, kus me peatuda ja keha kinnitada otsustasime. Peretütar kaunistas meie käsivarred ja kaelad niidi otsa aetud orhideedega, pojad möllasid vee ja puudriga. Või siis kaks pisikest tai tüdrukut, kellel pidustuste puhul traditsioonilised, pidulikud kleidid üll. Nemad sõdimisega ei jännanud, vaatasid meile vaid oma suurte pruunide silmadega otsa, surusid peopesad vastamisi (nii nagu Tais viisaka teretamise ja tänamise puhul tehakse) ning andsid sõnatu peakummardusega oma uusaasta soovid meile edasi. Ilus ja südamlik hetk.

Restoranis ühinesid meiega mu ülemuse naine ja lapsed ning kui me ka nendega ühe tiiru ära tegime, oli paras aeg koju minna. Kell oli 17, väljas oli veel valge ja kuigi ma olin surmväsinud, oli tuju tõeliselt hea. Sawadee pee mai!

Minu kortermaja trepikojas. Väikese kapaga sai suuremast vett võtta ja Buddha kuju sellega üle valada. Selle tegevuse taga peituvat mõtet ma kahjuks (veel) ei tea, sest minu pühad (nagu mu blogistki johtub) on väga pealiskaudsed - jõul tähendab söömist, lihavõtted munade värvimist, Songkran veesõda, Loi Krathong kaunite ujukite vettesaatmist jne. Harima pean ennast!

Read more...

Uinakutest

Wednesday, April 6, 2016

Ma olen üldiselt uinakute pooldaja olnud. Kui ikka väga suur väsimus peal ja uneaeg veel ei ole, aga ometi on võimalust kasvõi 20 minutiks tukastada, veel parem 30neks või pooleteiseks tunniks, siis ma seda ka teen. (See poolteist tuli sellest, et keegi kunagi selgitas mulle, kuidas unetsüklid muutuvad iga 90 minuti järel ja poolteist tundi on seega maksimaalne uinakuaeg, siis vajub keha juba sügavasse unne ära).

Niisiis - üldiselt olen pooldanud, üldiselt tunnen end pärast uinakut hästi. Aga mitte enam! Mul oli ühel pühapäeval pärast wakepargis käimist toss niii väljas = trenniväsimus + päikesepiste. Vajusin koju jõudes unne. Ärkasin pimedas! Kell oli ehk vaid 19:30, aga mu segadus oli suur - ei saanud aru, mis päev on, mis aeg on või üldse millestki. Jõudsin veel tollel õhtul koristada ja asjatada, aga pea käis ringi ja imelik oli olla.

Ja siis ühel reedel pärast tööd samamoodi. Silmad lihtsalt vajusid kinni! Aga et ma jällegi uinusin valges ja ärkasin pimedas, olin taas kui kaikaga pähe saanud.

Täna vajasin ma uinakut nii väga. Olen endiselt visa runist Malaisiasse täiesti läbi, visa runile eelnes ja järgnes samuti unenapp öö, seega suss, mis suss. Aga täna ma lihtsalt sundisin. Sundisin end üleval olema, et end normaalse inimesena tunda ja minna korralikult magama siis, kui on õige aeg. Ja et Internetis aega raisates kulub see märkamatult ka siis, kui uni kallal, ongi õige hetk märkamatult kohale jõudnud.

Head ööd!

Kodutänaval tervitab mind õhtuti loojangueelne Päike, nii ka täna. Sellises säras ju ometi magama minna ei saa!

Lisamärkus: kui valges korraks (näiteks lauspalavusest) väsinud silm looja lasta ja valges ka ärgata, saab pea üldiselt aru, mis aeg ja mis päev, seega totaalselt lootusetu nende unepausidega õnneks ei ole.

P.S. Avastasin, et olen varemgi peaaegu samasuguse pealkirjaga kirjutise postitanud, nagu viimane oli. Täiesti juhuslikult! Kipun end kordama. Ilmselgelt.

Read more...

Kui millegi aeg saab otsa...

Friday, April 1, 2016

Suundusin kolmapäeval HiSo'sse lõunatama, mõtteis nende imeline kreveti-tom yumiga praetud riis (vaata ka siit!). Paaril varasemal korral mulle vabandati, et "krevette ei ole" ja miskipärast tundus, et nad soovivad oma menüüd lühendada ja vähendada kergesti riknevate toorainete sisseostmist. Nüüd sain oma teooriale kinnitust ja teada, miks.

Astusin motikalt maha, kõndisin restorani ukseni ja olin valmis juba paluma, et nad toda riisi kasvõi kanaga serveeriks, sest tom yumi vürtse on ju neil kindlasti... kui nägin uksel käsitsi kirjutatud silti, mis teatas, et HiSo Lowprice suletakse ja jälgigu ma Facebookist, kuhu nad kolivad. Restorani esine ja sisene olid kuhjades kaste täis ja ruumi keskel istus uksega selja poole söögikoha imepisike teenindaja,  keda ma olin hiljuti ühe australlasest kliendiga suhtlemisel aidanud. Väike naine pööras ringi, naeratas mulle äratundvalt ja teatas sama, mida juba ukselgi nägin: kolime ja jälgi Facebooki.


Sõitsin pisut nukralt minema ja hakkasin mõtlema nende heade kohtade peale, mille aeg on otsa saanud.

See suussulav tom yumi riis läks eelmisel hooajal üsna tihti kõhtu enne töö-öö algust. Ja kohvi oskasid nad ka teha! Nii kuumalt...

... kui külmalt.

Ja muid mõnusaid jääjooke ka.

See oli vist möödunud hooajal, kui ma sõitsin oma lemmikusse DVD-poodi, kust ma alati kõik filmid-sarjad soetasin. Pood asus ühe riidekaupluse tagaruumis ja oli maast laeni võltsitud DVD-sid täis. Koopiate plussiks on teadupärast odav hind (siin vist originaale kusagil ei müüdagi!), aga miinuseks kvaliteedi kõikuvus. Võid sattuda ka näiteks sellise filmi otsa, mille keegi kinokülastaja on saalis salaja linti püüdnud. Sellise käki heli ja pildi olematut kvaliteeti on ilmselt lihtne ette kujutada, aga mõnikord satub "boonusena" kaadrisse ka saalist tõusev ja wc-sse suunduv kuju! Minu lemmikpoes oli aga telekas ja DVD-mängija ja seega sain alati enne ostu sooritamist kvaliteeti kontrollida.

Kerin tagasi: möödunud hooajal, sõitsin poodi... ja avastasin, et seda enam ei ole! Ja kuigi ma otsisin, ei leidnud ma kusagilt mujalt ka ühtegi alternatiivset kauplust. See oli kui ühe ajastu lõpp: kas keegi ei vaatagi enam DVD-sid, kõik laetakse arvutisse või vaadatakse online? Pean tunnistama, et ma natuke leinasin. Nüüd olen neid DVD-sid lettidel ikka näinud, aga sellist "kvaliteedikontrolliga" (teleka ja mängijaga) kohta pole veel leidnud.

Siin on valik DVD-sid, mille Julia mulle ära andis, sest tal ei mahtunud need enam sahtlitesse-kappidesse ära. Julia ja tema abikaasa p'Not on suured filmisõbrad, aga "kvaliteedikontrolliga" poodi ei tea ilmselt nemadki, sest nii mõnigi saadud filmidest ei kannata vaatamist (olematu kvaliteet ei häiri kusjuures sugugi mitte kõiki, minu teada on enamus inimesi valmis vaatama filme ka väga kehva kvaliteediga, kui paremat (hetkel) saada ei ole. Mina ei ole valmis).

Ja siis näiteks, nagu ma siin ühes blogipostiski kunagi õhkasin, et kui Eestist tagasi Phuketile jõuan, lähen lemmikbaari lemmikmargariitasid jooma. Pole vist keeruline arvata, mis nüüd järgneb? Jah, tagasi saarele jõudes avastasin, et seda baari enam pole. Ja sellest oli päris kahju, sest üldiselt siin häid margariitasid väga teha ei osata. "Hea" all pean ma silmas parajalt hapukat ja parajalt kanget jooki. Selle vastandina valmistatakse enamus baarides mingit imelikku magusat läga. Kombineeri see magusus klaasi servale tõmmatud soolariba soolasusega ja... võehh!

Need margariitad serveeriti mulle ja mu sõbrannale mitte selles baaris, millest siin eelnevalt juttu, vaid Raya saarel ühes rannabaaris...

... mida samuti enam ei ole! Vaade on küll endiselt hunnitu, nagu näha.

Aga baar ise on kadunud minevikku (armeekorra teene, nagu ma aru olen saanud).

Kui millegi aeg saab otsa, muutub see looks.

"Siin käisin ma kunagi enne tööd maailma parimat tom yumiga praetud riisi söömas."
"Siin oli kunagi pood, kust sai parima kvaliteediga võltsitud DVD-sid. Jah, filme vaadati DVD-delt!"
"Sellel tänaval oli kunagi baar, kus teati, kuidas maitsvaid margariitasid valmistada."

Kui inimeste aeg saab ühel või teisel põhjusel otsa, muutuvad nemadki looks. Ja asjad muutuvad samuti.

Seega: nüüd iga kord, kui ma mõnda oma lemmikkohta sööma lähen (ja õnneks mul neid lemmikuid jagub), naudin iga ampsu. Nautisin varemgi, aga nüüd veel rohkem. Sest mine tea, homseks võib  ka see koht kadunud olla.

Sedasama mõtet saab (ja peabki!) ka inimeste peale aretada ning ka asjade peale (mida muidugi väga ei pea).

Read more...

Blond munadevärvimislaboris

Monday, March 28, 2016

Eile õhtul muutus mu köök tõeliseks munadevärvimislaboriks: munad, sibulakoored ja marlid mööda kööki laiali, tuba kapsahaisu täis... Jah, mul õnnestus Phuketilgi lõpuks mune värvida! Ma ei ole ju siin kunagi poest valgeid, tooreid mune leidnud (ju pole piisavalt otsinud ka) ja sinna on see jäänud.

Kui aga Kristiine mulle teatas, et valgeid, tooreid pardimune saab poest küll ja mulle justkui oma sõnade kinnituseks ühe ilusa sibulakoortega värvitud muna kinkis, otsustasin, et tuleb asi käsile võtta.

Miks ma räägin just tooretest munadest? Sest valgeid mune leidub siin ikka, aga nad on reeglina needsamad "khai khem" ehk soolatud pardimunad, mida müüakse juba keedetud kujul.

Esimesest poest mul tooreid pardimune leida ei õnnestunud, teisest samuti mitte. Kolmandaga läks lõpuks õnneks! Suundusin köögiviljaleti juurde sibulakoorte jahile. Võtsin kilekoti ja kukkusin sinna sibulatelt maha pudenenud koori toppima. Saalitöötaja, kes oli parasjagu millegagi ametis, astus mu selja taha, et olla valmis mu valitud kraami kaaluma. Nähes, et mind näivat huvitavat ainult kasutud koored, sammus ta oma tegemiste juurde tagasi. Moe pärast pistsin lõpuks ka ühe sibula kotti, et millegi eest ikka maksta ka, kui toosama töötaja naeratades teatas: "Mai pen rai." Ehk "Ei ole midagi!" Ma oleks need koored tasuta saanud! Ütlesin, et mul on siiski üks sibul ka seal koorte vahel ja pärast seda kvalifitseerus mu kotitäis kaalumiseks küll. Selgitasin, et mul on neid koori vaja selleks, et mune värvida. Mees vaid muigas ükskõikselt. Ilmselt ta ikkagi ei saanud aru, mis mul täpselt plaanis on, aga ei soovinud üle küsida ka.

Haarasin kaasa veel ühe punase kapsa ja suundusin kassasse. Sibulakoori täis kotti kassast läbi lüües naeris kassiir kolleegile: "Ei tea, mis ta nendega küll teha kavatseb?" Ma siis selgitasin jälle lahkelt tai keeles, et värvin ja et munadepühad jne. Sain taaskord vastuseks jaheda muige.

Koju jõudes tõmbasin labori käima. Et olin varem guugeldades sattunud selle postituse peale, tahtsin hirmsasti punase kapsaga värvimist proovida. Keetsin poolest (eelnevalt hakitud) kapsast värvi välja, tõstsin kapsatükid potist, hoidsin saadud tumesinist vett riisikeetjas soojas, keetsin munad ja pistsin nad kapsavedelikku. Kartsin, et soojas vees küpsevad munad edasi ja saan endale ülekeedetud käkid, aga et nii ma olin lugenud, et "äsjakeedetult" ja "sooja vette", siis nii ka tegin. Ilusa, erksinise värvi nimel.

Vaikselt hakkasid munad värvi külge võtma, aga tõesti hääästi vaikselt. Siis meenus mulle, et lugesin postitusest ka äädika kohta - lisasin seda vedelikule ja vedelik tõmbus tumesinise asemel lillaks, mitu tooni heledamaks ja minu meelest muutusid ka munad heledamaks. Lugesin postitust uuesti - autor justkui ütleb, et törtsutas erinevate looduslike värvide kaussidesse äädikat ja kirjeldab siis, kuidas kassinaeri vedelik äädikaga reageerides värvi peaaegu täielikult ära kaotas. Punase kapsa vee ja äädika segamisest küll otseselt juttu ei ole, aga kartuses, et munad värvi sootuks kaotavad, valasin äädikaga segatud vedeliku minema, keetsin teisest kapsapoolikust värvi välja, tõstsin munad uude vedelikku ja jätsin ööseks likku.

Sibulakoortega värvisin muidugi ka, ja et ma olin lubanud mune ka ühele perele jagada, tekitasin osadele munadele pereliikmete eesnimede tähed. Kasutasin selleks tähestiku-kleepse, mis mul juba eelmisest hooajast olemas olid.

Hommikul tõstsin kapsavees ligunenud laari potist välja, tulemus jäi tagasihoidlikum, kui lootsin ja pigem ei ole see seda jama väärt, sibulakoored on ikka kindla peale minek, kiirem ka. Ning haisuvabam. Nüüd pean vaid välja mõtlema, mis ma selle sibulaga peale hakkan? Ma ju kodus väga süüa ei tee.

P.S. Sinised munad õnneks ei küpsenudki üle ja maitsesid hommikusöögiks väga hästi.


Read more...

Ebamugavad küsimused

Thursday, March 17, 2016

"Üks lõik arbuusi, palun," pöördusin hommikul puuviljamüüja poole.
"Ta räägib tai keelt! Nii hästi, eksole?" pöördus mu kõrval seisev naisterahvas, kes just oma papaialõigu kätte oli saanud, samuti puuviljamüüja poole.
"Õppisid koolis?" küsis too naisterahvas siis minult.
"Jajah," vastasin.
"Võta ikka kaks lõiku, mis sest ühest saab!" teatas ta siis.
"Mul juba on siin kotis kana ja kleepuvat riisi, kaks viilu arbuusi ei mahu kõhtu ära," osutasin oma käe otsas kõlkuvale hommikusöögikotile.
"Ahah, dieet! Väga hea. Aga kus sa elad?"
"Kathul," vastasin.
"Hahaha! Siin on ju ka Kathu, aga kus täpsemalt?"
"Eeh, kondomiiniumis," mainisin kohmetult.
"Ahah, Kathu kondomiinium, selge!"

Hüppasin motika selga ja põristasin minema. Ise samal ajal mõeldes, et MIKS on küll võõral inimesel tarvis selliseid küsimusi esitada ja otsustades, et pean välja mõtlema turvalised stampvastused.

Näiteks keeleoskuse kohta ma enam ei ütle, et mu eks on tai ja sellepärast ma ka keelt räägin. Sellisele vastusele järgnes reeglina lihtsalt liiga palju uusi küsimusi, näiteks kas ma hetkel olen vallaline ja kas ma uuesti endale tai kutti sooviks? Et seda arutelu vältida, vastan hoopis, et õppisin kohalikelt sõpradelt või et olen siin lihtsalt nii pikalt elanud ja seepärast mõikan keelt. Mõlemad variandid vastavad kuigipalju ka tõele.

Samamoodi nagu ma täna hommikul imestasin, et miks on vaja võõral mu elukohta teada, olen alati imestanud, kui mult töö ja/või palga kohta küsitakse. Näiteks austraallased pärivad seda täiesti möödaminnes. Küsimust: "Kui palju sa siin teenid?" kuulsin Open Bari müües igapäevaselt. "Piisavalt, et siin ära elada," vastasime Juliaga koos pileteid parseldades alati. "Ja siin elades ei ole ju väga palju vaja," lisasime muiates juurde. Mõlemad samuti tõelähedased väited, küll aga rääkisime me ka sellest, et saame klubilt igakuist palka ja et põhjus, miks me nii agaralt oma piletitest lahti saada soovime, peitub selles, et nädala parimad müüjad saavad boonust. Boonuse osa tõesti tõsi, aga palga-osa mitte. Puhtalt tulemustasu, aga seda ei ole potentsiaalsel kliendil ju vaja teada, et tema makstav "ettemaks" otse promootori taskusse läheb. (Ajad on vahepeal muidugi muutunud ja praeguseks pole piletiraha jagunemine vist ühelegi turistile saladuseks).

Kunagi varem ei mõistnud ma ka seda "Kuhu lähed?" küsimust, kuniks ma sain aru, et see on taidele "Kuidas läheb?" eest. Samas - ma endiselt kohmetun iga kord, kui võõras seda pärib. Omad inimesed loomulikult, ma pärin neilt ise ka.

Seega - ma elan D kondos, töötan arvutis, teenin piisavalt ja lähen süüa ostma. Või Seven Elevenisse. Ja tai keelt õppisin koolis ja sõpradelt. Olemas! Kõik vastused! Peaaegu tõesed ka.

Read more...

Snäkki soovid? Aga palun, praetud putukad nüüd igas putkas!

Friday, March 11, 2016

Jah, snäkivalik on siin pisut teistsugune, kui Eestis. Lisaks tavalistele kartulikrõpsudele ja küpsistele pakutakse ka näiteks kalmaariribasid ja adrulehti, aga praetud putukaid näen ma kioskites küll esimest korda. Toiduturgudel ja erinevatel festivalidel/üritustel on neid ikka saada olnud, aga putkades korralikult pakendatuna senini mitte.

Nüüd siis on! Lase hea maitsta!

Pähkleid? Palun! Putukaid? Palun!

Praetud kilgid. Pildi järgi otsustades ilmselt mingis barbeque-kastmes.

Ja ka lihtsalt soolatult.

Ning praetud nukud/kookonis vastsed.

Võisin vabalt tõlkega mööda panna, aga need pildid, mis sõnu "acheta" ja "chrysalis" guugeldades avanesid, tekitasid küll külmavärinaid. Samas olen neid mutukaid varem maitsnud ning välja sülitama ei pidanud. Ja kui näiteks kihlveo korras peaks, siis maitseks veel. Vabatahtlikult? Pigem mitte. Aga ma ei söö vabatahtlikult neid kalmaariribasid ega adrulehti ka.

Read more...

Kaadreid

Sunday, March 6, 2016

Nagu ma varemgi mainisin, pilte jõuab alati teha, ja mõned järjekordsed kaadrid on siin:

Veel üks väike pilguheit mu tööalastesse tegemistesse.

Kui ma voodis kõhutades kardinat paotan, avaneb mulle just selline vaade. Ja see aknast paistev majake on tühi, seega minu magamistuppa keegi ei piilu (v.a. linnud ja liblikad ja muud ringi lendavad tiivulised). Idüll!

Hoolimata sellest, et siinsed wakepark'id on kallid ja et me Olgaga veedame enamus aega kukkudes, on tegemist suurepärase trenniga. Paar päeva pärast ponnistusi saab vaevu riideid selga/seljast.

Minu kodubassein varahommikul.

Eile serveeriti mulle punase karri kana... jänesena! Ilus ja maitsev.

See tegelane ilmus hommikul mu teele nii ootamatult, et ehmatasin päris korralikult. Õhtul passis rahulikult heki ääres, lasi pilti teha ja puha.

Read more...

Kaugele kajavatest skaibikõnedest

Wednesday, March 2, 2016

Täna ma sain aru küll, miks mu Saksa naabrid oma skaibivestlusi nii valjuhäälselt peavad. Helistasin nimelt vanaemadele ja et internetiühendus oli ülimalt kehv, pidin esiteks üsna mitu kõnet võtma, et üldse "pärale jõuda", teiseks korduvalt "Hallo, hallo, kas kuuled, kas kuuled? Hallooo!?" karjuma ja kolmandaks (et vestlusest pool hakkiva ühenduse tõttu kaduma ei läheks) ka jutuajamise keskel ja lõpus häält tõstma.

Entschuldigen Sie bitte, kallid naabrid! Mõistan-mõistan.

Hahaha! Kui ma otsisin postituse juurde illustreerivat pilti, jõudsin SELLE postituseni! Milline kena kinnitus sellele, et ma ei ole ainus, kes Tai internetiga kimpus on/oli. (TEGELIKULT on Tais minu hinnangul internetiga kõik korras, lähimineviku reisidele (Saksamaa, New York, Sitsiilia) mõeldes kindlasti!).

Read more...

Väike New Orleans keset Phuketit

Monday, February 29, 2016

New Orleans oli üks mu lemmikumaid sihtkohti esimeselt USA-reisilt. See arhitektuur, see muusika, see fiiling...! Aga MITTE see toit! Ma ei olnud veel varem näinud, et absoluutselt KÕIKE on võimalik paneerida ja friteerida. Eriti markantseks näiteks Ülle mereannivalik, mida me kõik kujutasime ette värske ja suussulavana, aga lauale jõudis hoopis hunnik kollakas-beeže junne. Kuhja tipus võis aimata krabi, kuigi tegelikult näevad kõik paneeritud ja friteeritud mereannid ikka üsna ühesugused välja. Teise näitena veel minu kanapasta, sest ma olin kindel, et kanapasta puhul ei anna ju midagi taignas praadida. Aga ma eksisin! Sain hunniku makarone, mille tipus ilutses suur tükk... paneeritud ja friteeritud kana!

Aga nüüd siis selle "keset Phuketit" osa juurde. Käisin eelmisel nädalavahetusel Centralis massaažis (oi, kui kaua ma olin seda oodanud!) ja soovisin pärast seda midagi värsket ning tervislikku süüa. Mulle väga maitseb (ka Centralis asuva) Wine Connectioni Caesari salat, aga mulle meenus, et teel kaubanduskeskusesse nägin üht uut ja hubast kohalikku söögikohta ning otsustasin, et sõidan hoopis sinna ja naudin vürtsikat som tami. "Vabandage, meil ei ole veel inglise keelset menüüd," vabandas teenindaja. "Ahah, ei ole hullu! Kas teil som tami salatit on?", küsisin vastuseks. "On küll, aga meie som tam on teistsugune, me serveerime seda praetult!" "Praetud salat? Polegi varem midagi sellist kohanud! Aga olgu, ma tellin selle ja juurde palun Tai omletti ka!"

Selline hubane kohake, nimeks The Hipst'Garden.

Ja siis jõudis see väike New Orleans taldrikul minu lauale. Hunnik paneeritud-friteeritud... midagi. Lähemal vaatamisel avastasin, et serveeritud ports ei olnud mitte ainult praetud salat, vaid sinna oli lisatud ka mereande. Tundsin ära kalmaarirõngad, kaheksajalajupid ja mingid teolised. Kõik muidugi ühtlaselt pruunikas kestas. Ma ei söö ei kalmaari, kaheksajalga ega tigusid, seega rändas see kupatus kohe taldriku nurka. "Salatit" ise suutsin süüa umbes pool, õnneks vürtsikas kaste ja paar ampsu värskeid köögivilju pisut päästsid. Kõrvale veel rasvane omlett, millest samuti pool alles jätsin. Mul läks süda sellest õlist ja rasvasusest ikka päris pahaks, veel järgmisel päeval läikis.

Selline "salat" siis.

Kõrvale serveeritud vürtsikas kaste ja värsked köögiviljad leevendasid "õlipommi".

Järgmisel päeval tellisin som tami restoranist, kus seda valmistatakse traditsioonilisel moel, palusin serveerida koos soolase munaga (ongi selline nimi tai keeles: "khai (muna) khem (soolane)"), keele viis alla!

Read more...

Lahtise uksega Saksa schlager

Friday, February 26, 2016

Kui Jürarrac Kreisiraadiost oleks peaaegu kinnise suuga laulupeo joonistanud, siis minul toimub siin lahtise uksega Saksa schlager (jaja, nägin küll, et eesti keeles "šlaager" on).

HOIATUS! 

Alljärgnev on järjekordne naabrikirumispost!

Ühesõnaga - ühel ilusal laupäeval kolisin kogu oma kraami korterisse sisse, Päike paistis, kõik oli rahulik ja maitsekas. Käisin Centralis söömas, (üüri)raha vahetamas ja üle andmas ning koju jõudes avastasin, et kõrvalkorteri välisuks on lahti ja ukseavast kostub vali popmuusika.

Astusin rahulikult oma korterisse, tõmbasin ukse kinni. Ei, endiselt vali! Kõik kostub läbi. Mõtlesin - parem annan naabritele kohe esimesel päeval teada, et nende kõrvale on kolinud tige mõrd ja hoidku nad oma lärm vaka all. Sammusin naabrite ukse juurde. Silmasin laual asetsevaid peaaegu tühje õlleklaase ja rõdul seisvaid... ülepäevitunud vananevate meeste kehi, mis liignappidesse ujumispükstesse surutud. 

"Hello!", hõikasin. Sain "hello" vastu ja kolm meest astusid rõdult tuppa. "Vaadake, see muusika teil mängib liiga valjult...", alustasin. Mehed vaatasid mind hämminguga: "Aga kell on alles viis õhtul, oleks veel kümme, siis ma saaks aru!", teatati mulle tugeva saksa aktsendiga inglise keeles. "Nojah, aga kas see tähendab siis seda, et ma ei saagi oma korteris rahu ja vaikust?", küsisin. Mehed vaatasid endiselt hämminguga. Kogu oma ülepäevitunud ilus. Ühte neist veel lisaks õllekõht ja kollektsioon väikesi, kulunud tätoveeringuid kaunistamas. Palusin siis, et ehk saaksid nad vähemalt ukse kinni panna, ka see aitaks. "Ahah, jajah, seda küll! Vabandust!", teatas õllekõhumees. Uks läks kinni ja lärm... vaid suuremaks. Järgmisel hetkel võisin ma läbi seinte kuulda, kuidas meeste jutt üha tuure kogus ja kuidas ühel hetkel kõva häälega poollauldes lalisema kukuti. Eks ikka (hea)meelega.

"Selge," mõtlesin omaette. "Kui tahate SELLIST mängu mängida, siis palun väga!" Otsustasin, et kui edaspidi sõbrad külla tulevad, siis tagasi hoida pole vaja. Või kui tahan telekast laulupidu vaadata. Või arvutist sarju.

Ma küll esialgu lootsin, et mehed on siin vaid puhkusel ja peagi saab neist lahti. Praeguseks tundub, et see puhkus on pigem selline pikemat sorti. Ei imestaks, kui nad siin oma pensioni veedavad. Saksa kõrge pension + Tai odav paradiisisaare elu = pole just paha kombo.

Tagatipuks olen aru saanud, et üks meestest elab ühel pool mu korterit, teine teisel pool ja kolmas praktiliselt mu korteri vastas. Olen aru saanud, et valjut muusikat võib vabalt ka peale kella kümmet kuulata ja et skaibikõnesid tasub teha ikka nii, et terve trepikoda kajab. Ja kinnised uksed? Kellele? Lükkame aga juba hommikust saati lahti!

Aga rohkem ei ole ma kobisenud ja ei kavatse ka. Tervitame trepikojas viisakalt ja tegelikult on kõik väga hästi. Need mehed on kui tasuta koolitajad eneseabikursuselt "Kuidas olla kannatlik ja end ümbritsevast välja lülitada". Ja lõppude lõpuks - kui ei meeldi, siis mingu ma üksi metsa elama, onju! Hehe.

Read more...

EV98 / Köögilauafenomen

Sel aastal ei olnud ma päris kindel, kas soovin Vabariigi aastapäeva tähistamisega jännata. Tassi jälle poest neid raskeid toidukotte koju ja kokka end higiseks! (Sõna otseses mõttes). Rääkisin sellest Juliaga ja ta pakkus, et teeme hoopis nii, et igaüks toob omal valikul söögikraami kaasa. Mõeldud-tehtud. Julia tõi makaronisalatit ja panna cottat, Olga isetehtud brokkoli-tomati-munasalatit, heeringat kastmes (otse oma kodulinnast Venemaal!) ja röstsaia. 

Mina soetasin (nagu ikka) erinevaid värskeid köögivilju, jogurtikastme jaoks vajaminevat kraami, hapukurki ja väikese viina. Esimesena kohale jõudnud Olga arvas siiski, et viinast ja veest ei piisa ja seega tellisime Julialt veini ka. Ja jogurtit! Sest see, mida taid mulle kahes erinevas poes maitsestamata jogurti pähe määrisid, seda muidugi ei olnud. Täiesti magus jogurt! Eks ma kahtlustasin, sest tegelikult tean hästi, millised need siinsed maitsestamata jogurtid välja näevad, aga et poodides, kus ma käisin, neid ei pakutud, siis lootsin, et ehk läheb õnneks! Ei läinud - "original" ei tähenda seda, et jogurt oleks maitsestamata.

Mul on hea meel, et sõbrannad ikkagi külla kutsusin, meil oli väga tore, ja ma avastasin midagi, mida olen juba varemgi vaikselt täheldanud ja mida ma kutsun köögilauafenomeniks.

Näiteks Tallinnas Angerja tänaval sättisin ma elutoa diivani ette raske puitkasti, mida saab edukalt snäkilauana kasutada ja selle ümber istumispadjad - tundus ideaalne nurk, kus Sassi sünnipäeva pidada. Aga ei - külalised istusid kohe ja ainult köögilaua taha. Või siis seisid, sest toole kõigile ei jagunud.

Ja siis Tallinnas Kolde puiesteel - sättisin suupisted diivanilauale ja kujutasin ette, kui mõnus on diivanil ja laua ümber vaibal istuda. Aga jällegi ei - kõige populaarsemad kohad, kuhu soolaleivalised end istutasid, olid just ümber köögilaua.

Ja nii seegi kord - kohe, kui Olga pärale jõudis, prantsatas ta köögilaua taha. Ja ometi on mu elutuba palju hubasem ning jahedam, sest seal on ventilaator ja sinna valgub vaikselt ka magamistoa õhukonditsioneeri õhk. Köögis ei ole see-eest midagi, mis jahutaks.

Kui päris aus olla, siis kusagilt meenub, et üks sõbranna mind kunagi ka valgustas, et selline fenomen eksisteerib. Nüüd olen sellele lihtsalt korduvalt kinnitust saanud.

Aga esialgse teema juurde tagasi tulles - Eestile igaljuhul palju õnne ja pikka iga!



Read more...

Kiire-kiire, aga pilte jõuab ikka teha

Saturday, February 20, 2016

Kaks nädalat on tõepoolest lennanud kui linnutiivul ja alles täna oli selline päev, kus võisin rahuga mitte midagi teha (aga eks ma ikka tegin: pesin pesu ja käisin esimest korda oma maja bassus ujumas, näiteks).

Aga ükskõik, kui kiire ka poleks, pilte jõuab ikka klõpsida. Nutiseadmed ju koguaeg käepärast. Mõni jäädvustatud hetk alljärgnevalt:

Kristiine ja Jensi juures õnneks päris üksi uinuma ei pidanud, Chloe pakkus seltsi.

See oli üks kõige ilusamini sisustatud kortereid, mida ma vaatamas käisin. 

Seesama. Aga ma ikkagi otsustasin teise kasuks, täiesti teise condo ja natuke teise kandi kasuks. Erinevatel põhjustel. Ja kuigi pildilolev korter tundus sisseastudes tõesti imekaunis, siis lähemalt vaadates võis märgata, et kohati oli see odavalt/rutuga/hooletult tehtud.

Meie nimetame ameeriklaste pühaks ja kommertspühaks ja üleüldse, miks peaks selleks spetsiaalne päev olema, et endale kalleid inimesi meeles pidada!? (Et võiks ju iga päev). Aga taidele näib valentinipäeva tähistamine meeldivat.

Ja miks ei peakski? Minul küll ei ole ühelgi päeval midagi romantilise õhtusöögi, lillede, šokolaadi ega kaisukarude vastu! Ja valentinipäev ei ole ses osas erand. (Pildid Centrali kaubanduskeskusest).


Kodu ise asub nimelt kohviku kõrval (seesama maja siin paremal). Jänesekohviku kujundus on imeline ja söögid maitsvad. Hinnaklass on ka täiesti ok, aga igapäevaseks einestamiseks leiab ka palju odavamaid alternatiive.

HiSo Lowprice oli mu kodukohvik eelmisel hooajal ja seal pakutavat tom yumiga praetud riisi võin ma süüa lõputult. Sel nädalal õnnestus sinna jälle sisse astuda, ja kindlasti õnnestub tulevikus veelgi, asub ka mu praegusele elukohale päris lähedal.

Loch Palmi golfiväljakul ei käinud ma mitte mängimas, vaid hoopis sealses kohvikus tööalast juttu ajamas. Millest täpsemalt, näeb juba õige pea!

Julia nunnu kutsika Hugoga on mul õnnestunud nüüdseks kohtuda paaril korral, on ju Julia praktiliselt mu naaber. Hugo on kõige näljasem koer, keda ma eales näinud olen! Esiteks, ta sööb kõike (ka tapeeti) ja teiseks ei suuda ta kuidagi lunimist jätta, kui keegi parasjagu einestab või süüa teeb. Ja seda muidugi ka siis, kui tal vaid hetk tagasi kõht täis söödeti.

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP