Kui millegi aeg saab otsa...

Suundusin kolmapäeval HiSo'sse lõunatama, mõtteis nende imeline kreveti-tom yumiga praetud riis (vaata ka siit!). Paaril varasemal korral mulle vabandati, et "krevette ei ole" ja miskipärast tundus, et nad soovivad oma menüüd lühendada ja vähendada kergesti riknevate toorainete sisseostmist. Nüüd sain oma teooriale kinnitust ja teada, miks.

Astusin motikalt maha, kõndisin restorani ukseni ja olin valmis juba paluma, et nad toda riisi kasvõi kanaga serveeriks, sest tom yumi vürtse on ju neil kindlasti... kui nägin uksel käsitsi kirjutatud silti, mis teatas, et HiSo Lowprice suletakse ja jälgigu ma Facebookist, kuhu nad kolivad. Restorani esine ja sisene olid kuhjades kaste täis ja ruumi keskel istus uksega selja poole söögikoha imepisike teenindaja,  keda ma olin hiljuti ühe australlasest kliendiga suhtlemisel aidanud. Väike naine pööras ringi, naeratas mulle äratundvalt ja teatas sama, mida juba ukselgi nägin: kolime ja jälgi Facebooki.

Sõitsin pisut nukralt minema ja hakkasin mõtlema nende heade kohtade peale, mille aeg on otsa saanud.

See suussulav tom yumi riis läks eelmisel hooajal üsna tihti kõhtu enne töö-öö algust. Ja kohvi oskasid nad ka teha! Nii kuumalt...

... kui külmalt.

Ja muid mõnusaid jääjooke ka.

See oli vist möödunud hooajal, kui ma sõitsin oma lemmikusse DVD-poodi, kust ma alati kõik filmid-sarjad soetasin. Pood asus ühe riidekaupluse tagaruumis ja oli maast laeni võltsitud DVD-sid täis. Koopiate plussiks on teadupärast odav hind (siin vist originaale kusagil ei müüdagi!), aga miinuseks kvaliteedi kõikuvus. Võid sattuda ka näiteks sellise filmi otsa, mille keegi kinokülastaja on saalis salaja linti püüdnud. Sellise käki heli ja pildi olematut kvaliteeti on ilmselt lihtne ette kujutada, aga mõnikord satub "boonusena" kaadrisse ka saalist tõusev ja wc-sse suunduv kuju! Minu lemmikpoes oli aga telekas ja DVD-mängija ja seega sain alati enne ostu sooritamist kvaliteeti kontrollida.

Kerin tagasi: möödunud hooajal, sõitsin poodi... ja avastasin, et seda enam ei ole! Ja kuigi ma otsisin, ei leidnud ma kusagilt mujalt ka ühtegi alternatiivset kauplust. See oli kui ühe ajastu lõpp: kas keegi ei vaatagi enam DVD-sid, kõik laetakse arvutisse või vaadatakse online? Pean tunnistama, et ma natuke leinasin. Nüüd olen neid DVD-sid lettidel ikka näinud, aga sellist "kvaliteedikontrolliga" (teleka ja mängijaga) kohta pole veel leidnud.

Siin on valik DVD-sid, mille Julia mulle ära andis, sest tal ei mahtunud need enam sahtlitesse-kappidesse ära. Julia ja tema abikaasa p'Not on suured filmisõbrad, aga "kvaliteedikontrolliga" poodi ei tea ilmselt nemadki, sest nii mõnigi saadud filmidest ei kannata vaatamist (olematu kvaliteet ei häiri kusjuures sugugi mitte kõiki, minu teada on enamus inimesi valmis vaatama filme ka väga kehva kvaliteediga, kui paremat (hetkel) saada ei ole. Mina ei ole valmis).

Ja siis näiteks, nagu ma siin ühes blogipostiski kunagi õhkasin, et kui Eestist tagasi Phuketile jõuan, lähen lemmikbaari lemmikmargariitasid jooma. Pole vist keeruline arvata, mis nüüd järgneb? Jah, tagasi saarele jõudes avastasin, et seda baari enam pole. Ja sellest oli päris kahju, sest üldiselt siin häid margariitasid väga teha ei osata. "Hea" all pean ma silmas parajalt hapukat ja parajalt kanget jooki. Selle vastandina valmistatakse enamus baarides mingit imelikku magusat läga. Kombineeri see magusus klaasi servale tõmmatud soolariba soolasusega ja... võehh!

Need margariitad serveeriti mulle ja mu sõbrannale mitte selles baaris, millest siin eelnevalt juttu, vaid Raya saarel ühes rannabaaris...

... mida samuti enam ei ole! Vaade on küll endiselt hunnitu, nagu näha.

Aga baar ise on kadunud minevikku (armeekorra teene, nagu ma aru olen saanud).

Kui millegi aeg saab otsa, muutub see looks.

"Siin käisin ma kunagi enne tööd maailma parimat tom yumiga praetud riisi söömas."

"Siin oli kunagi pood, kust sai parima kvaliteediga võltsitud DVD-sid. Jah, filme vaadati DVD-delt!"

"Sellel tänaval oli kunagi baar, kus teati, kuidas maitsvaid margariitasid valmistada."

Kui inimeste aeg saab ühel või teisel põhjusel otsa, muutuvad nemadki looks. Ja asjad muutuvad samuti.

Seega: nüüd iga kord, kui ma mõnda oma lemmikkohta sööma lähen (ja õnneks mul neid lemmikuid jagub), naudin iga ampsu. Nautisin varemgi, aga nüüd veel rohkem. Sest mine tea, homseks võib  ka see koht kadunud olla.

Sedasama mõtet saab (ja peabki!) ka inimeste peale aretada ning ka asjade peale (mida muidugi väga ei pea).