Songkran 2559

"Mul on küll vabad päevad, aga jään kindlasti koju!" teatas üks sõbranna.

"Mul on plaanis päeval kodus koristada ja toimetada ning õhtul palun kolleegil end auto peale korjata, et ta mind kuivalt tööle viiks," ütles teine.

"Ma olen just oma abikaasa ja emaga Coconuti saare poole teel. Me põgeneme selle Songkrani eest," rääkis kolmas.

Mina olin aga just teada saanud, et ma ei pea Songkrani ajal tööle sõitma, võin kodus töötada või hoopis Tai uut aastat tähistada, nii kuis soovin.

Et sõbrannad järjepanu teatasid, et nemad mingil juhul sellest hullust veesõjast osa ei võta, valmistusin koduseks Songkraniks. Otsin külmkapi toitu täis, paariks-kolmeks päevaks pidanuks jaguma küll.

Igaks-juhuks uurisin veel ühe sõbranna käest, kes üllatuslikult kohe teatas, et tema hea meelega tuleb ja tähistab! (See oli ta esimene Songkran ka, seega ta ei teadnud, mida karta, haha). 

Veel täitsa kuivad!

Möödunud aasta veepüstol ei läinud õnneks ei katki ega kaduma (nagu varasematel aastatel on juhtunud) ja sain seda taas kasutada. 

Sel aastal otsustasin Patongi asemel Kathul (oma kodupiirkonnas) püsida ja hästi, et nii tegin! Ma võin vist öelda küll, et tegemist oli mu kõige toredama Songkraniga! Veesõdijad olid peamiselt kohalikud, kes oma kodu/restorani/kaupluse esise tänavajupi veetünnide, kappade, veepüstolite ja puudriga olid varustanud. Nagu ikka, pritsiti möödasõitvaid rollereid ja autosid ning valati möödajalutavaid tegelasi veega üle ja tõmmati puudrit põsile, aga seda kõike sõbralikul ja viisakal moel, mitte nii, nagu Patongis kombeks (kus, nagu Olga tabavalt ütles, tundub nagu osaleksid inimesed päris sõjas). Mina ja sõbrants olime siis ühed neist jalutavatest tegelastest ja kohalikel oli farange "õnnistades" muidugi lõbu laialt. Ega meiegi oma veepüstolitega võlgu jäänud.

Läbiligunenud farangid.

Tähistajate hulgas oli hästi palju lapsi ja nad olid ülimalt armsad! Näiteks üks poisikeste kamp, kes vandeseltslaslikult teineteisele otsa vaadates veendusid, et kõigil oleks ikka kapad vett täis, kui farangid nendeni jõuavad. Või siis perekond restorani ees, kus me peatuda ja keha kinnitada otsustasime. Peretütar kaunistas meie käsivarred ja kaelad niidi otsa aetud orhideedega, pojad möllasid vee ja puudriga. Või siis kaks pisikest tai tüdrukut, kellel pidustuste puhul traditsioonilised, pidulikud kleidid üll. Nemad sõdimisega ei jännanud, vaatasid meile vaid oma suurte pruunide silmadega otsa, surusid peopesad vastamisi (nii nagu Tais viisaka teretamise ja tänamise puhul tehakse) ning andsid sõnatu peakummardusega oma uusaasta soovid meile edasi. Ilus ja südamlik hetk.

Restoranis ühinesid meiega mu ülemuse naine ja lapsed ning kui me ka nendega ühe tiiru ära tegime, oli paras aeg koju minna. Kell oli 17, väljas oli veel valge ja kuigi ma olin surmväsinud, oli tuju tõeliselt hea. Sawadee pee mai!

Minu kortermaja trepikojas. Väikese kapaga sai suuremast vett võtta ja Buddha kuju sellega üle valada. Selle tegevuse taga peituvat mõtet ma kahjuks (veel) ei tea, sest minu pühad (nagu mu blogistki johtub) on väga pealiskaudsed - jõul tähendab söömist, lihavõtted munade värvimist, Songkran veesõda, Loi Krathong kaunite ujukite vettesaatmist jne. Harima pean ennast!