Naine roolis, sõiduk kraavis ehk ma olen kõige kobam sõitja

Mu isa, ema ja vanem väikevend on rooli taga väga osavad. Mina? Mitte nii väga.

Olen oma elu jooksul kolm autot ära mõlkinud ja need kõik maa-alustes GARAAŽIDES. Ühe pisikese Chrysleri tagurdasin parkides venna motika otsa, ühe suure Volvo džiibi käkkisin garaažist välja sõites vastu tugiposti ning ühe keskmise suurusega Madzdaga panin (samuti garaažist väljudes) vastu õues seisnud autot.

Ja siis täna õhtul. Täiendasin oma statistikat ühe väikese Honda motikaga. Suundusin pärast trenni poodi ja panin parklas külje maha! Ma ei saa siiamaani aru, kuidas see juhtus!? Tempo oli olematu, hakkasin just koha pealt ära liikuma, kui ühtäkki ratas all viltu vedas ja mind vastu maad lükkas. Hiljem põrandapinda katsudes tundsin, et see oli libe ja liivane-tolmune. Jalad katki, parempoolne peegel puruks, mingi tundmatu plastiktükk põrandal vedelemas, jalgpidur viltu...

Poest tagasi jõudes nägin ma seinal gekot, kes oli nii suur, et meenutas väikest krokodilli! Uurisin teda pisut lähemalt ja guugeldades selgus, et tegemist on Tokay gekoga. Vähemalt oli ses õnnetus poeskäigus midagi põnevat ka.

Mul ei olnud ühtegi nutiseadet ega kaamerat kaasas ja seega varastasin pildi netist. Siin näeb see suur sisalik päris armas välja, aga leidub ka pilte, kus "minikrokodill" isukalt madu või hiirt õgib. Võehh.

Niimoodi siis. Korterisse jõudes püüdsin marrastusi nii hästi puhtaks kraamida ja paranemiseks ette valmistada, kui võimalik, möllasin antibakteriaalse seebi, jääkuubikute, viina, beebiõli ja antiseptilise vedelikuga. Duššivesi ajas valust nutma. Päriselt.

P.S. Pealkiri on iroonia, sugu nüüd küll kellegi sõiduoskusi ei määra. (Eesti keeles ja kultuuris leidub ikka päris totraid ütlusi, kui mõtlema hakata).