Geto Kohver Lucky
Tuesday, October 14, 2014
Homme olen nädal aega Phuketil tagasi olnud. Kohvrit pole veel lahti pakkinud, sest homme tõmban selle luku uuesti kinni ja kolin Kathu'le. Esialgu Lucky't hoidma ja siis oma pessa. Sest see siin, kus ma praegu olen, on tõeline geto.
Korras. Pealkiri ära seletatud, nagu niuhti!
Aga kui pikemalt, siis minu korteriotsimise saaga lõppes eelmisel hooajal nii edutult, et Eestisse jõudes mul selleks kõrghooajaks elukohta ei olnudki. Ajasin kortereid mööda Intenetti taga, kasutasin sõprade ja kolleegide abivalmidust ja nõu. Leidsin korteri, mis piltide järgi tundus väga ok. Ka asukoht ok (v.a. järsk tõus otse mäkke, aga selle olengi ma lahendanud nii, nagu arvasin - motikas jääb alla ja ma lihtsalt kõnnin korterini ja tagasi), hind ok jne.
Kohale jõudes selgus aga, et ainuke "ok" on korter ise. See on tõesti kena ja ruumikas, natuke koristamist ja organiseerimist ja tip top! Kõik muu on aga... Ma elan getos! Rõdu all elavad (Birma) pered onnides, kuivatavad ja klopivad pesu puude vahele riputatud nööridel, kõik ümbritsev on must ja räpane. (Pool)paljad lapsed jooksevad ringi ja lärmavad, neile sekundeerivad tongipadrunitega mängivad teismelised. Oma asju ajavad siinsamas rõdu all ka vabalt ringi uitavad kanad, kuked, haned, koerad. Lesin seda kirjatükki kirjutades magamistoas voodil, kirjeldatu jääb minust vasakule.
Otse üle voodipäise, teiselpool seina, on naabrinaine, kes on äärmiselt sõbralik ja armas, aga kahjuks ei ole see tema süü, et siin on seinad papist (ausõna!) ja ma kuulen absoluutselt KÕIKE. Mikrouuni kõlli, lusika liikumist taldrikul, vetsuskäimisi ja ka seda, kui naabrinaise peigmees midagi seletab. Kogu jutu sisu kuulen ka ära.
Mu selja taha jääb puidutöökoda, kus saemasinad varavalgest usinasti unnates tööle hakkavad.
Minust paremale, korteri neljandasse külge, jääb välisuks. Selle taga märkimisväärselt lärmakaid tegevusi ei toimu, aga seal asuvad ülejäänud siinse piirkonna majakestest, kus elavad AINULT kohalikud. Nad vahivad ja kommenteerivad IGA KORD, kui ma neist möödun ja ma tunnen end tõeliselt ebamugavalt. Ma olen nende jaoks erinev, teistsugune ja sellist tunnet ei ole ma oma elus just väga tihti kogenud, aga ma võin öelda, et see ei ole meeldiv. Siin on üks mõttekoht neile, kes oma kõikvõimaliku sallimatuse üle uhked on. Palun!
Homsest saan siit ära. Casey ja Porn kolivad 10 päevaks oma pulma- ja mesinädalate hotelli, hotelli territooriumil toimub pulmatseremoonia ja sealsamas peatuvad ka pruudi ja peigmehe Austraaliast ja Põhja-Taist kohale tulnud sugulased.
Ja mina siis 10 päevaks nende korterisse, kus saan jälle ülesandeks Lucky'ga tegeleda, aga ühtlasi on see suurepärane lahendus getost minema saamisel ja Kathu'ga (taas)harjumisel. Sest Casey ja Porn elavad Kathu'l ning seal saab olema ka minu järgmine elukoht uue kuu algusest, kui nüüd omaniku kinnituse ja paberid vormistatud saan (pöidlad pihus!!!). Tööd alustan 1. novembrist, selleks ajaks on loodetavasti kõik olmemured lahendatud (otsin näiteks oma motikale alternatiive, kuidas Kathu-Patongi vahel liikuda, kui vihmased ilmad on - kust väljuvad taksod, kust buss, millistel Kathu'l elavatel kolleegidel on autod jne), aga hea tunne on sees miskipärast. Ma olen ju sellest lärmakast Patongist eemale tahtnud küll ja veel.
Killuke getost üle mu rõdu ääre.
Ja see siin on mu kõrvarõngas. Mu seina sees! Ütlesin ju, et papist on!
