Kaasmaalased

Käisin ühel õhtupoolikul kohalikust toidukohast karbiga sööki kaasa ostmas ning Family Mart'is joogikraami ja snäkkide järel. Tai restorani lähedal pöördus minu poole üks prantsuse mees ning päris: "Kak tebja savut?" Teatasin talle, et ma ei ole venelane, küsija naeris selle peale ja läks oma teed. See ei olnud esimene sellelaadne juhtum. Alati, kui ma ringi jalutan, saadetakse mulle mööduvatelt motikatelt prantsuse aktsendiga venekeelseid tervitusi ja komplimente. Mõtlesin seal restorani juures oma sööki oodates, et viimasel ajal tundubki, et siinne turist ongi kas prantsuse mees või vene naine, muud nagu polekski. (Ja "prantsuse mehe" all pean ma silmas prantsuse araablasi, nad on enamasti moslemid, nimedeks Karim, Kader või Nadir, ühtegi Philippe'i ega Louis'd siin naljalt ei kohta).

Family Mart'i sisenedes tervitas mind aga hoopis... eesti keel! Kaks eesti meest üritasid taist teenindajale oma soove selgitada ja see ei olnud keelbarjääri tõttu just eriti edukas. Kui poisid oma kraami lõpuks siiski kätte said ja kotti laduma hakkasid, astusin letti mina ja teatasin oma soovidest tai keeles. Kaasmaalased olid shokeeritud: "Puhtas tai keeles! Mida pekki!" ahhetasid nad poest välja astudes kõva häälega. Poe ukse ees küsisid nad mu rahvust. Võib pakkuda, millistesse kõrgustesse nende imestuse tase vastust kuuldes nüüd veel tõusis!

Kaasmaalasi kohtasin hiljuti veel, klubisse sisenes grupp eesti poisse. Nägid välja nagu venelased. Nad pärisid mu rahvust ning kui ma olin vastamise järel valmis teatama, et vene keelt ma ei räägi (sest venelaste valem on ju selline, et endine nõukogude riik = vene keelt rääkivad kodanikud), suheldi minuga üllatuseks hoopis puhtas eesti keeles.

Tore, kui prantslaste ja venelaste sekka aeg-ajalt ka mõni eestlane eksib (haha, mulle meenus just "eestlane, venelane, sakslane" anekdootide sari!). Minu kõige lemmikumad kaasmaalased (loe: minu pere) saatsid mulle aga kevade saabumise puhul roosat nänni täis paki:

Millal need munadepühad ongi? Ehk õnnestub sel aastal mõned valged munad leida ja ära värvida!

Read more...

Tõre mõrd

Ühel varahommikul möödunud nädalal sain pangast kõne. Olin töölt koju tulles pangaautomaadist rendi maksmiseks raha välja võtnud ning just sel põhjusel helistatigi. Et uurida, kas väljavõtjaks olin ikka mina. Ühtlasi informeeriti mind, et kaardilimiidi suurendamiseks pean eelnevalt panka helistama.

Kõne ajal tärkas mus aga "tõre mõrd", olin kohe automaatselt skeptiline, et kas see kõne ikka justnimelt pangast tuleb ja üleüldse - mis see nende asi on, mida ma oma kaardiga teen.

Seega, "tõreda mõrra" sündroomist:

Asjolud on nimelt sellised, et mul on päris palju neid hetki, kus ma olen üksi. Elan üksi, käin tihtipeale üksi söömas, paar nädalat tagasi käisin üksi saaretripil (NB! See kõik on mu valik, mul on ju siin sõpru, kolleege küll, aga üksi on lihtsalt hea, vaikne ja rahulik). Selline elukorraldus annab mulle aega ja võimalust end kõrvalt näha. Ja mõnikord ei ole see, mida ma näen, just eriti meeldiv. Näiteks alati, kui ma eksin või aru ei saa, või kui keegi või miski mind ärritab, väsitab või masendab, tärkab minus tõre mõrd, kes kohe automaatselt kaitsepositsioonile asub. Ma reageerin enne, kui mõelda jõuan ja väljendan oma reaktsiooni kohe ja ilma igasuguse filtrita. Näiteks mainitud tripil jäin õigest paadist maha. Liikusime kõik karjakesi kiirpaatide poole ning rahvas jagati käepaelte värvide järgi erinevatesse paatidesse. Mul õnnestus kuidagi oma paat maha magada, aga õnneks pööras see minut aega hiljem ringi, et mind peale võtta. "Aga mitte keegi ei teavitanud, et "roosad käepaelad" lähevad paati NÜÜD!" nähvasin sõidukisse astudes ning kohe järgmisel hetkel mõistsin, et vabandus oma hajameelsuse pärast ning viisakas tänuavaldus selle eest, et mulle kohe siiski järgi tuldi, olnuks palju kohasem reaktsioon.

Järgmisel päeval pärast seda, kui ma pangast kõne sain, oligi mul tarvis pangakaardi limiite muuta. Panga kontakt oli mul saabunud kõnest telefonimälus olemas ja helistades selgus, et tegemist ikkagi oligi justnimelt panga telefoninumbriga, mitte mingi suvalise petisega. Minuga räägiti tai keeles ja kui ma näost-näkku saan keelest ilusasti aru, ei meeldi mulle telefonitsi võõrkeeles rääkida (ka inglise keeles ei meeldi), sest osa infost läheb miskipärast alati kaduma. Olgu siis põhjuseks lärmakas ümbrus, halb levi või mõni sõna, mida ma ei mõista. Pangatädi küsis järjest küsimusi ja palus mul siis oma pin-kood telefoni sisestada. Robotionu teatas fono pealt, et "nüüd, pärast märguannet tipi number sisse!" ja ma tegingi seda. Midagi läks aga nihu ja järgmisel hetkel teatas pangatädi, et vale pin. Ja tõre mõrd minus hakkas kohe seletama, et tai keel ei ole mu emakeel ja ma ei saanud robotionust aru! Tädi lülitas rahulikult uuesti roboti peale, ma kuulasin pisut süvenenumalt, kõik oli tegelikult arusaadav, õige pin sai sisestaud ning limiidid muudetud.

Kurb lugu selle mõrrandusega. Nüüd oleks päris vahva, kui ma vahelduseks eneses mõne positiivse tegelase ka leiaks.

Read more...