type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Elu ilma elektrita...

Monday, March 31, 2014

... on võimatu. Vähemalt märtsikuus Tais kindlasti. Mu tuuluti vajus eile öösel kinni just sel hetkel, kui ma magamiseks tekki peale tõmbasin. Kontrollisin lambilülitiga, selge - elekter läinud! Ja oli läinud kuni hetkeni, mil ma end hommikul lõpuks higisest sängist välja ajasin. Näpud-varbad vedelikupuudusest paistes ning peavalu ajju peksmas. Ärkasin ja elekter tuli tagasi! Milline ajastus!

Täna sadas esimest korda üle pika aja korralikku õhtust paduvihma. Äikesega ja puha. Kossid kolisid õuest tuppa ja vihmavari nurgast välja. Motikas jäi parklasse, taksoteenus tuli jälle moodi ning tänavad ujutasid. Ehe vihmahooaja argipäev. Ma loodan, et see niipea igapäevaseks ei muutu, mul veel kaks kuud siin olla.

Read more...

Khao Sok

Saturday, March 29, 2014

Murdsin enne emme ja Helleka siiajõudmist pead, millisesse looduskaunisse kohta koos nendega tuterdama minna. Sõbranna ja tema ema (kes samuti Phuketil puhkamas oli) olid ka reisikaaslasteks kokku lepitud. Õnneks leidsin ma just oma peamurdmise ajal selle postituse: http://phuket-photos.blogspot.com/2011/03/khao-sok-national-park-bungalow.html

Ja oligi otsustatud! Milline suurepärane valik! Khao Sok on nii ilus, vaikne ja rahulik. Ning nendes bangalotes, kus me ööbisime, võiksin ma kuude kaupa öid mööda saata (nagu Koh Lantalgi). Meie ekskursiooniprogrammi kuulus ka jõetripp ning elevandisõit. Ja ka öine tähistaevas oli meile organiseeritud! (Patongis tähti väga ei näe, valgusreostus on liiga suur).









Read more...

Kapinuppudest, koristamismaniaklusest ja kolimisest (jälle!)

Nagu ma seal hotellis elades ennustasin, soovisingi ma ühel hetkel oma kappinuppude juurde tagasi. Sest hotellitoa voodi oli pehme, padi suur ja õhuline ning ventilaatorit seal ka ei olnud (leidsin Google'i tõlkest sõna "tuuluti"!), oli vaid õhukonditsioneer. Liigpehme voodi ja padi tekitavad mulle kaela- ja seljavalusid, õhukonditsioneer kurguvalu ja nahakuivust. Kodus on seevastu kõva voodi, madal padi ja tuulutid.

Emme lendas koju ja mina kobisin oma pessa tagasi. Lubades, et vähemalt esimesel päeval ma koristamisega ei tegele, sest vaba päeva võiks ju ometi millegi mõistlikumaga sisustada. Aga tuleb välja, et mu OCD (obsessiiv-kompulsiivne häire) on minust tugevam ning ärgates ei suutnud ma kuidagi viltusest vaibast, tolmurullidest jms mööda vaadata. Koristasin ja kraamisin, raiskasin oma vaba päeva. Samal ajal paistis õues Päike (nagu ikka!) ja gekod laulsid. See on kindlasti üks põhjustest, miks ma end järgmisel hooajal taas väiksemale pinnale sättima pean - et kraamimisele, sättimisele ja organiseerimisele mitte nii palju aega kulutada. Sest lõppkokkuvõttes ei võida ju see, kellel on surres kõige organiseeritum tuba.

Ja teist põhjust olen varemgi maininud - ka koristamata on kaks magamis- ja vannituba mulle liig. Casey ja Porn kolivad nimelt teisipäeval välja ja ma jään siia mammutkorterisse jälle üksi. (Kolivad just nüüd sellepärast, et mina lähen juunis niikuinii koju, aga korter, mis neile meeldib, on saadaval just praegu, juunis ei pruugi enam olla). Lucky läheb ka.

Kahju on muidugi, aga heameel on ka. Sest nüüd saan aeg-ajalt nende koobas-tüüpi magamistuppa peituda. Meil on siin hetkel nimelt nii palav, et isegi magada ei kannata. Mu magamistoa aknad ulatuvad maast laeni ning kuum hommikupäike sirab neist sisse (ka läbi pimendavate kardinate). Casey ja Porn'i magamistuba on seevastu korteri pimedas otsas. Mõne päeva pärast tatsangi karuna pimedasse magama, aga mitte külma, vaid sooja eest peitu.

Read more...

Kiivrivargad

Friday, March 28, 2014

Ma ei liialda, kui ütlen, et pea kõik mu (rolleri)kiivrid on siin varaste ohvriks langenud. Välja arvatud see "munakoor", mida ma kandsin enne seda, kui viimane kord Eestisse lendasin. Tegemist oli Z'i tädi vana, mahajäetud, kriimulise kiivriga. See rippus mu motika lenksu küljes ka pärast kodumaalt naasemist. Nii kole ja vana oli, et keegi ei tahtnud. Ostsin uue ja ilusa, sest ma ei söendanud ka ise oma pead enam sellesse vanasse nässi pista. Pealegi tundus jubeturvaline ja äge "munakoore" asemel hoopis sellist kiivrit kanda:


Tassisin oma kiivrit igale poole nagu mingi loll*, sest minu minimotika külge ei ole seda (tavalise rolleriga võrreldes) võimalik lukustada ja ma kartsin vargaid.

Kuni eelmise laupäevani. Tais olid järjekordsed (eel)valimised (eelmised kukkusid läbi, sest hääleandjaid ei olnud piisavalt) ja nagu ikka, alkoholikeeld ja klubi(de)l uksed suletud. Seduction korraldas selleks puhuks farangidest töötajatele (pluss kaks taid - üks manageridest ning turvameeste päälik) õhtusöögi. Tänutäheks eduka kõrghooaja eest. Et mul olid ilusad riided üll ja kõrged kontsad all, otsustasin sel korral oma kiivri motika külge rippuma jätta. Koos madalate kingadega, mida ma sõites kandsin.

Õhtujook. Söögid pole veel saabunud. (See pilt on mu kolleegi tehtud, ma ise võtsin vaid tühja akuga fotoaparaadi kaasa...).

Hoolimata keelust voolas restoranis, kus me einestasime, shampust, veini ja muid jooke ojadena ning ma otsustasin ise koju mitte sõita ja võtsin takso. Oma mootorratta juurde jõudsin seega alles järgmisel päeval, pärast töö-öö lõppu. Ja LOOMULIKULT oli kiiver läinud! Kuidas siis muidu! Kingad seevastu täiesti puutumata, hoolimata faktist, et tegemist oli uhiuue paariga.

Nüüd on mul siis uus kiiver. Samasugune nagu tollel fotol seal ülal, aga punase asemel on lilla. Punased olid otsas. Ja nüüd ma jalutan jälle oma kiivriga ringi. Igal pool. Nagu mingi loll.

*See fraas on dakiblogist varastatud ja Daki naabrinaise suust pärit.

Read more...

Nuti-bluti

No emme tõi mulle ju selle va iPad Mini ära ja kui alguses ei saanud ma kuidagi vedama, siis nüüd ei saa pidama, ehket oma läpakat ei ole ma juba teab mis ajast lahti teinud ning osaliselt seetõttu pole ka blogi pidanud. Sest kuigi nutikas on nii mugav ja moodne jne ja ma kasutan teda IGA PÄEV ja IGAL POOL, on temas trükkimine endiselt "ilge pein". Sest klaviatuur on liiga väike! Ja "nühitav ekraan"* on liiga ebamugav normaalsete nuppudega klaviatuuriga võrreldes.

Aga issi juba Skype's pahandas, et blogi ma üldse ei pea ja sellepärast pühkisin oma läpakalt tolmu ning asusin klõbistama...

Tuleb-tuleb...


Keegi pühendas mulle sellise loo. Ja etteruttavalt - ei, mul ei ole ühtegi uut peigmeest. (Ega ka ühtegi vana ei ole). Keegi lihtsalt pühendas loo. Ja kui nüüd veel keegi ütleks, millsest TEISEST loost selle loo esimene käik pärit on, saaks ma rahulikult magada!

*See on mu kalli venna geniaalne sõnaleiutis.

Read more...

Humoorikas poolakas

Olen siin blogis varemgi ladyboy'de teemat puudutanud, nüüd tuleb lisa.

Täna sisenes klubisse viieliikmeline kamp mehi-naisi, üks poola mees eesotsas (tema rahvusele viitas "Poland" - tekstiga punavalge käepael, tegemist võis aga vabalt muidugi ka näiteks prantslase või lõuna-aafriklasega olla, kes teab). 
Piletikassas seisev Olga päris: "Mitu inimest?" (No et teaks hinda arvutada, me ei tea ju iial kes kellega käib ja kas makstakse üksi-kaksi või kambakesi).
Ja poolakas vastas: "Viis meest ning üks naine!"

See on humoorikaim vastus, mida ükski meessoost farang meile andnud on. Sest pealtnäha koosnes kamp kahest mehest ning neljast naisest (puust ja punaseks: kaks meest, üks naine ja kolm ladyboy'd). Asjaolu, et poolakas kolme tegelase sugu/sootust nii sundimatult kommenteeris, oli meile kõigile ootamatu. Ja ühtlasi nii naljakas.

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP