Kiivrivargad

Ma ei liialda, kui ütlen, et pea kõik mu (rolleri)kiivrid on siin varaste ohvriks langenud. Välja arvatud see "munakoor", mida ma kandsin enne seda, kui viimane kord Eestisse lendasin. Tegemist oli Z'i tädi vana, mahajäetud, kriimulise kiivriga. See rippus mu motika lenksu küljes ka pärast kodumaalt naasemist. Nii kole ja vana oli, et keegi ei tahtnud. Ostsin uue ja ilusa, sest ma ei söendanud ka ise oma pead enam sellesse vanasse nässi pista. Pealegi tundus jubeturvaline ja äge "munakoore" asemel hoopis sellist kiivrit kanda:

Tassisin oma kiivrit igale poole nagu mingi loll*, sest minu minimotika külge ei ole seda (tavalise rolleriga võrreldes) võimalik lukustada ja ma kartsin vargaid.

Kuni eelmise laupäevani. Tais olid järjekordsed (eel)valimised (eelmised kukkusid läbi, sest hääleandjaid ei olnud piisavalt) ja nagu ikka, alkoholikeeld ja klubi(de)l uksed suletud. Seduction korraldas selleks puhuks farangidest töötajatele (pluss kaks taid - üks manageridest ning turvameeste päälik) õhtusöögi. Tänutäheks eduka kõrghooaja eest. Et mul olid ilusad riided üll ja kõrged kontsad all, otsustasin sel korral oma kiivri motika külge rippuma jätta. Koos madalate kingadega, mida ma sõites kandsin.

Õhtujook. Söögid pole veel saabunud. (See pilt on mu kolleegi tehtud, ma ise võtsin vaid tühja akuga fotoaparaadi kaasa...).

Hoolimata keelust voolas restoranis, kus me einestasime, shampust, veini ja muid jooke ojadena ning ma otsustasin ise koju mitte sõita ja võtsin takso. Oma mootorratta juurde jõudsin seega alles järgmisel päeval, pärast töö-öö lõppu. Ja LOOMULIKULT oli kiiver läinud! Kuidas siis muidu! Kingad seevastu täiesti puutumata, hoolimata faktist, et tegemist oli uhiuue paariga.

Nüüd on mul siis uus kiiver. Samasugune nagu tollel fotol seal ülal, aga punase asemel on lilla. Punased olid otsas. Ja nüüd ma jalutan jälle oma kiivriga ringi. Igal pool. Nagu mingi loll.

*See fraas on dakiblogist varastatud ja Daki naabrinaise suust pärit.