type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Phad ka pao...

Tuesday, October 11, 2011

...on mu lemmiktoit nüüd, kus ma Amena burksi enam ei söö ja tai toidust natuke rohkem tean. Tahtnuks tegelikult hirmsasti postitada listi lahedatest spordialadest, mida ma siin harrastan (et no ei ole ainult üks söömine kogu aeg, ma ikka liigutan ennast ka!), aga hetkel koosneks see list vaid jalutamisest ja ujumisest. Tegelikult Tais söögist mitte rääkida ei ole võimalik, see on väga oluline osa nende kultuurist ja on ülim hoolimise märk pärida, kas oled täna juba (riisi) söönud, pakkuda osa oma toidust, kui keegi söömise ajal juurde jalutab jne. Aga asja juurde - uuendatud söögilist (ehk mida ma siin Tais NÜÜD söön):

Phad ka pao - basiililehtedega praetud kana/veis/siga/krevett. Just niimoodi seda tellida saabki - vastavalt siis "phad ka pao gai/nõõa/muu/kung", serveeritakse koos riisi ning soovi korral praemunaga ("khai daao"). Tuliselt vürtsikas ja ülimaitsev.


Kua king - roheliste piprateradega praetud liha (jällegi saab valida erinevate variantide vahel). Serveeritakse samamoodi nagu phad ka paod. Samuti väga tuline roog.


Phad pet - kollase karriga praetud liha. Serveerimine ikka riisiga. Hääldusega tuleb küll teinekord vaeva näha, sest "pet" tähendab ühtlasi "parti" ("phad" tähistab "praetut") ning mõnikord arvatakse, et ma tellin praetud parti hoopis.

Khai tšiouu muu sab - Omlett sealihaga. Serveeritakse riisi ning vürtsika ketšupiga. Sobib hästi hommiksöögiks.

Keskmise taldriku peale on serveeritud sealiha-omlett ning alumisele phad pet gai.

Nam prik - erinevates variantides vürtsikas kaste, mida süüakse köögiviljade, kala (või kana) ning sticky rice'iga ("kleepuv riis" kõlab eesti keeles eriti koledalt). Köögiviljad ja muu kraam dipitakse kastmesse ning pistetakse suhu.


Som tam - klassikaline som tam on vürtsikas toore papaia salat, aga mulle maitseb hoopis rohkem värske kurgiga tehtav "som tam deeng puu pala", kuhu muuhulgas ka krabi koos sõrgadega sisse uhmerdatakse, aga! ainult maitseks - mitte keegi seda krabi ei söö (üks mu kolleeg kurtis, et ta tahaks seda salatit proovida, aga ei kujuta end ette toda krabi söömas). Serveeritakse koos sticky rice'iga, värske salatiga (kapsas, kurk jne) ning vastavalt maitse-eelistustele kas kala või sealihaga. Ainus toit, mis mind siiamaani piltlikult öeldes nutma ajab, sest on niii vürtsikas!


Ma-muang priiou - toores mango, mida süüakse "ka-pi'ga" ehk vürtsika dipiga (ei leiagi sobivat vastet eesti keeles, "kaste" kõlab liiga lahjalt, ka-pi on tummine). Ka-pi põhikoostisosa on segu, mis võib maitseda nagu kala, aga ka nagu šokolaad (ausõna!). See segatakse chilli, soola ja suhkruga.

Süles kotitäis toore mango lõike ning näppude vahel ka-pi mangoga.

Durian - jaaa, durian on mu teine lemmikpuuvili hetkel toore mango kõrval! Puuviljadega on tegelikult niimoodi, et isud vahetuvad - varem sõin ma näiteks ananassi kogu aeg.

Ja joogiks? Taid reeglina söömise kõrvale ei joo. Juuakse pärast sööki ning reeglina (jää)vett. Mina joon korra päevas jääkohvi (tavaliselt hommikusöögi kõrvale) ning muul ajal samuti vett.

Vahest harva joon ma midagi muud ka - näiteks õlut. Aga seda tõesti harva ja enamasti lahjat, sest no ma elan ju rannapiirkonnas ja ma tõesti ei soovi endale õllepekki.

Eelmisest söögilistist on mu menüüsse jäänud vaid sushi. Eriti meeldib mulle seda nautida buffet-kohvikus Shabushi, kus lisaks sushile ka muud jaapanipärast kraami pakutakse.

Oh, kui palju tervislikum mu uus list näib! Aga justnimelt - NÄIB. Sest TEGELIKULT meeldib mulle pahatihti ka mitte nii tervislikku toitu näost sisse ajada - näiteks pakutakse siin paljudes kohtades jubehead kebabi. Ja no riisi söömine on ju sama, mis saia söömine. Olengi mõelnud, et kui riisisöömist vähendada, oleks juba väga hästi (süüa korra päevas paari korra asemel).

Mõnikord patustan ma ka säilitusainetest pungil kiirnuudlitega. Taide lemmikud nuudlisupid mulle kahjuks ei maitse. Möödunud pühapäeval proovisin aga esimest korda külmi nuudleid (pildil). Soojad on ikka paremad! 

Read more...

Kadunud kommentaarid

Ma alles praegu avastasin selle koha, kust viimaseid kommentaare näen. Varem ma lihtsalt juhuslikult märkasin, et mõne postituse alla oli kommentaar tekkinud, aga ega nende tekkimisest teadlikuks saamiseks ju vanu postitusi pidevalt läbi ei käi. Seda enam, et reeglina keegi ei kommenteeri, mis on ka igati loogiline, sest tavaliselt saan ma märkused-muljed kätte muude kanalite kaudu - Skype, msn jne. Ehket - ma nüüd vastan paarile kommentaarile, millest ma varem teadlik ei olnud.

Read more...

Hei hopsti, väikevend!

Wednesday, September 28, 2011

Suurele väikevennale laadisin suuri motikaid sünnipäevaks üles, väikesele väikevennale saavad väikesed. Esimene neist on minu, ülejäänud kolm sõprade omad:


Palju õnne sünnipäevaks! Hip-hip-hurraaa!

Read more...

Vahelduva pilvisusega

Tai ilm on täpselt nagu Eestiski, pidevalt vahelduva pilvisusega! Lubasin emale nädalajagu ilma pildistada, pildistasin ka:

Kolmapäev, 21.09.2011 Corali saarel. Hommikul oli nii hea meel, et mõned päevad varem uued päikeseprillid muretsetud sai, pärastlõunal tikkus aga vihmavesi snorgeldamismaski hingamistorusse.


Reede 23.09.2011 Jungceyloni kaubanduskeskuses. Järjekordselt ei saanud ma aru, kuidas see Päike mulle üldse näkku ei hakka, kui teda ometi nii kõrvetavalt palju pakutakse!? (Neljapäeva ma ilmselt unustasin pildistada).

Laupäev, 24.09.2011 Patongi rannas. Quicksilveri surfivõistluse finaalpäeval laineid, nagu näha, surfaritele just eriti lahkelt ei jagatud, küll aga palavat Päikest ja jahutavaid pilvi.

Pühapäev, 25.09.2011 ilusa vaatega puhvetis. Ereda Päikese tõttu pidi pildistama "tunde järgi" ja sellest ka see tore kollane kraana paremal.


Esmaspäev, 26.09.2011 - Kolmapäev 28.09.2011 kodus ja mujal.
Tegin esmaspäeval paar klõpsu oma rõdul ja pärast seda pole vaevunud, sest kolm päeva on muutmatult pilves ja vihmane püsinud. Õudselt tahaks teada, kuidas vihma pildistada (neilt piltidelt ei ole vihma ju näha, ei ole ju?).

Read more...

Paks või peenike (ehk ilunormidest)

Monday, September 26, 2011

Natuke ehk eelmise teemaga haakuv, aga mitte päris, sellepärast ka eraldi postitus. Praegusel momendil ma lihtsalt ei saa sellest kirjutamata jätta!

Sest just hetkel ootab üks minu hinnangul juba praegugi väga kena naine Phuketist mõne tunni kaugusel oma ninalõikust. Ja ootab sellepärast, et järjekord on tohutu (pidavat olema terve pick-up'i täis Phuketilt saabujaid, kes kõik enda juures midagi parandada soovivad - peamiselt siis samuti ninalõikajad, aga ka näiteks ladyboy'd, kes kunstrindu soovivad).

Ja vot ei saa mina sellest ninateemast aru! Ega ka paljudest muudest teemadest, millele farangid minu meelest tähelepanu ei pööra. Ma ei ole näiteks iial märganud, et eurooplaste ninad oleks pikad ja saledad, samas kui taide omad on lühikesed ja "lömmis" (ma ei leia praegu paremat sõna). "Koleda nina" näide otse elust - käisin eelmisel nädalal Corali saarel sõbranna sünnipäeval ja seal saarekesel elab ka üks (vist Myanmarist pärit) pere, kelle pisipoeg on minu arvates õudselt armas ja seda ma ka oma taidest sõpradele ütlesin. "Jah, armas," kommenteerisid nemad, "aga kunagi tulevikus ei saa temast kindlasti mitte nägusat meest, sest vaata ta nina!" Nojah.

Teine veidrus - peakuju! Minu peakuju pidavat olema just selline, millist iga tai endale ihaldab, sest mul on "huua nook" - ehk mu kukal on kõrge ja seetõttu peaksid mulle kõikvõimalikud erinevad juukselõikused sobima, sest "juuksed hoiavad nii hästi, kui sul on huua nook". Nojah.

Ja siis veel pealkirja juurde tulles - taide arvates on farangid paksud. Ehk täpsemalt - ka mina olen paks. Ja ma ei kirjutaks ju siin sellest, kui ma arvaks, et see tõsi oleks. Okok, täpsustuseks - enamasti keegi just otseselt paksuks ei tembelda, küll aga viidatakse igasuguse häbita sellele, et mul on "pom pui" (mis on punnkõht või kõhupekk, ei oskagi otsest tõlget tuua), "tut pui" (mis on siis vastavalt tagumikupekk) ja laiad reied, aga see kõik on "ok ja normaalne, sest sa oled farang ja farangid ongi suuremad!" Nojah veelkord. 

Eks tegelikult on kõigis neis märkustes omajagu tõde sees, sest mõtlen isegi, et peaks ikka korralikumalt istessetõuse tegema jne, küll aga on selline otsekohesus harjumatu. Teinekord aga hoopiski tänuväärne - üks noormees kommenteeris mõned kuud tagasi mu koledaid peenikesi kulme, lisades samas, et kuna ta on kosmeetikat õppinud, siis ta võib mulle ilusad kulmud trimmida, kui ma need väheke väljakasvatan (ja ei, ta ei ole gay ega ladyboy, vaid lihtsalt selline meesterahvas, kellel oleks vabalt 9 ametit, kui ta seda sooviks, sest erinevaid oskusi tal jagub). Ja nagu ma ütlesin, tänuväärne, sest mul on nüüd tõesti ilusamad kulmud.

Paks farang ja peenike tai

(Pildil olev kolmas tsikk on hoopis jaapanlanna, nagu tema käežestist ka välja lugeda võib - ka tema elab Phuketil ja me räägime omavahel tai keelt, ajades kohalikke sellega pidevalt naerma, sest no miks peaks jaapanlanna ja eestlanna omavahel tai keeles suhtlema? Miks mitte, mõtleme meie)

 
Koleda ninaga poiss

 
Farang kergitab ilusaid kulme ja lükkab kiivri huua nookile

Read more...

Must või valge (ehk nahavärvist)

Sunday, September 25, 2011

Jah, ma olen sellest juba rääkinud, et taidele meeldib valge nahk (pildistanud valgendavaid produkte jne), aga aeg-ajalt ma ikkagi üllatun. Samas saades üha enam aru nende valge naha hullusest.

Asi nimelt selles, et kui meie, eurooplased, näeme pigem ilusamad välja päevitunud jumega ("küll on ilus JUMEKAS nahk"), siis asiaadid näevad pigem ilusamad välja kriitvalge nahaga ("küll on ilus KLAAR nahk"). Ja see on ju teada, et oma kodumaal on meil paradoksaalsel kombel soovitud nahavärvi raske saavutada. Eestisse rajatakse sellepärast solaariumikeskusi, müüakse isepruunistavaid kreeme ning pakutakse soodsate hindadega soojamaa(paketi)reise. Tais seevastu üritatakse Päikest iga hinnaga vältida, kantakse pikki varrukaid, jalutatakse ringi päevavari käes, kasutatakse valgendavaid produkte, süüakse valgendavaid tablette (!) jne.

Aga nagu ma enne ütlesin, ma aeg-ajalt ikkagi üllatun, sest nii nagu eksisteerivad Eestis äärmused (näiteks koleoranži nahaga solaariumihullud, tuntud ka kui "grillkanad"), kohtab äärmusi ka siin. Tean ühte tüdrukut, kes ei võtnud osa lõbusast Songkranist, sest ta kardab musta nahka (just niimoodi ta selle sõnastab - "chan guua damm" - "ma kardan musta"), samuti jõuab ta randa alles siis, kui Päike juba loojumas ning ka sel juhul tugeva kreemikihi all. Ükskord pidin ma talle aga selgitama, et ma tõepoolest ei muretse oma tedretähnide pärast ja ma pean neid hoopis väga armsateks! Ta nimelt oli mures, kas ma olen juba arsti juures käinud oma "probleemiga", sest taide jaoks on tedretähnid midagi väga koledat ja murettekitavat (nende tõttu kaotad sa oma ilusa klaari jume ja lisaks võib nende taga ka mingi ohtlik nahahaigus pesitseda). Samas, tõele au andes, kõne all olev tütarlaps näeb tõepoolest ebamaiselt ilus välja oma klaarvalge jumega ning päevitus talle ilmselt ei sobikski.

Nahavärvi teema on siin lõputu ja tüütult tihti pean ma kohalikele selgitama, et minu pruun nahk on minu VALIK, mitte mingi õnnetus, mille osaliseks ma saanud olen, sest pole end Päikese eest kaitsta suutnud.

Natuke õnnetuks teeb hoopis see, et ilusat ÜHTLAST jumet on kohati võimatu saavutada. Detailselt - selja saan ma pruuniks, sest käin mõnikord hommikuti basseinis ujumas ja Päike võtab basseinis oi, kui hästi!, jalad-käsivarred päevituvad rolleriga sõites või ringi jalutades, aga nägu ja kõht on pidevalt mitu tooni valgemad, kui ülejäänud keha. Kõht siis sellepärast, et kui just spetsiaalselt randa päevitama ei lähe, siis palja kõhuga ju ringi ei kõnni ja nägu sellepärast, et ta on rolleri peal kiivri alla varjatud ning ringi jalutades ei jää Päike külge nendesamade päevitamisvastaste produktide pärast! Siin on nimelt peaaegu võimatu leida meigivahendeid, mis ei valgendaks või ei sisaldaks SPF'i. Samas puudrita ka ei saa, sest kuumus ajab higistama ja leemendama. Ja kui peeglisse vaadates naha värvitoonide erinevust väga ei märkagi, siis fotode pealt küll:

Jalad-käsivarred oleks justkui tumedamad, kui nägu, eks?

Ja jah - olen minagi pisut äärmuslik oma ühtlase päevitamisega (sõidan nüüd rolleriga jakk seljas nagu kohalikud ja võimalusel suunan näo alati Päikese poole), enamus farange laseb siin rahulikult ringi erinevad topid, maikad, t-särgid ja püksid selga päevitatud ning ei tee teist nägugi! 

Read more...

Dolly elab külmkapis

Monday, September 19, 2011

Sellise pealkirjaga postitust tahtsin ma kirjutada juba tükk-tükk aega tagasi, enne seda, kui ma jälle kolisin (kas ma juba mainisin, et ma kolisin jälle? Nii umbes paar kuud tagasi). Sest Dollyga olid vanas korteris sellised lood, et ta ei püsinud pudeliski paigal. Nimelt ronis ta absoluutselt igasugusest "pesast", mis talle ehitatud sai, järjekindlalt välja. Ja see oli jubetüütu, sest iseenesest ei ole mul selle vastu midagi, kui siilike vabalt mööda tuba ringi lidub, aga selle vastu oli mul VÄGA, et ma iga jumala päev koju tulles üle kogu elamise tema väljaheiteid kokku koristama pidin. Ja mitte ainult! Võite ju ette kujutada, millist haisu see vabajooks põhjustas! Aga külmkapipealkirja juurde tagasi tulles - just külmkapp oli tema lemmik-kodu. Ja ma mõtlen siinkohal külmkapi mootorit, mis oli talle sobivalt pime, soe ja pisike, mitte külmkapi seda osa, kus sööki-jooki hoitakse, loomulikult. Lisaks meeldis talle väga voodi all pesitseda ja kui ma ta uues korteris mõnikord vabalt ringi jooksma lasen, jookseb ta ka justnimelt voodi alla, vaibarulli taha (no mul on seal üks rullikeeratud vaip).


Uues korteris elab Dolly hoopis karbis. Selline plastik-karp, kust ta välja ronida ei saa, sest küüned ei haagi plastiku külge ning mis on just nii suur, et sinna mahub ta magamisase, söök ja jook. Ja no ma tõepoolest proovisin varem talle ka igasuguseid aktiviteete pakkuda - küll olid talle sillad ja tunnelid ja trepid ehitatud ning jooksupall oli tal ka - aga tüüp lõpetas ikka alati oma "lõbustuspargist" välja ronimisega ning külmkapis pesitsemisega (kas ma juba mainisin, et see külmkapi osa oli PISIKE?). No niimoodi ma proovin end lohutada sellega, et tal seal karbis väga kurb ei ole. Tegelikult ma arvan, et natuke on ja isa soovitusele vastates ("Vii ta metsa elama!") vastan ma praegu nii, et ma OTSIN seda metsa (täpsustuseks: siin ei ole metsa, on džungel), aga siiani ei ole ma Phuketil küll midagi Dollyle elamisväärset näinud ja ma olen miskipärast kindel, et tegemist on imporditud tegelasega, ehk siinne mets/džungel ei olegi talle ellujäämiseks mõeldud (jällegi isa sõnu kasutades: ainult inimesed on sellised imeloomad, kes jäävad ellu ka sellises kliimavöötmes, kus nad üleskasvanud ei ole, pärisloomad nii ei saa).

Ja lõpetuseks: kui Eestis tunduvad siilid jubesümpaatsed tegelased, kes vaikselt nohistades aianurgas piima nosimas käivad (tegelikult ma ei tea, kas siilid nohisevad, minu oma hoopis piiksub aeg-ajalt), siis koduloomadena on nad umbes sama igavad, kui igasugu hamstrid jms (kes mulle ei meeldi), sest nendega mängida ei saa (okkad!) ning ainuke "rõõm" on neile süüa-juua pakkuda ning nende järelt koristada. Aga sellest hoolimata on siilid ikkagi jubesümpaatsed. Dolly küll on.

Read more...

Parim foto, mis siin tehtud on

on selline: Näeb välja nagu Changi õlle reklaam, ma tean, aga miskipärast on see foto mulle väga meeldinud sellest hetkest, kui ma seda oma fotokas nägin.

Read more...

Parim küsimus tai keeles

on: "Mai mai mai?"

Ehk eesti keelde tõlgituna: "(See) Ei ole uus?" (mai - eitus; mai - uus; mai - küsimärk).

Read more...

20. august 2011

Sunday, September 4, 2011

Veetsin oma sünnipäeva Bangkokis, seal toimus breiktantsijate aastavõistlus BOTY 2011 Thailand ja mul (parafraseerides Kreisiraadiot) oli, keda toetada.

Pisut enne südaööd istusime sõbrannaga kohalikus Hard Rock Cafes, jõime kuumi kohvijooke ning ma meenutasin, et olen varem ainult korra oma sünnipäeval Eestist väljas viibinud - oma 15ndal Itaalias. "Sellest on juba 5 aastat," teatasin sõbrannale ja mõistsin siis, et mitte 5 vaid 12! Ilmselt sain vastuse küsimusele, kui vanalt ma end TUNNEN (ma olen nimelt veendumusel, et igal inimesel on vähemalt 2 vanust - see, mis paberil ja see, kui vanana ta end tunneb). Ehket olles nüüd 27 tunnen ma end endiselt 20sena.


Pisut peale südaööd mängis HRC's "Happy birthday" ja kuigi see oli tellitud kellelegi teisele, lõime me sõbrannaga kohvikruuse kokku ning tegime näo, et see laul oli absoluutselt mulle mõeldud.

Read more...

Pood pasa Thai dai mai?

Pealkirjas olevat küsimust esitatakse mulle üsna tihti (see tähendab "kas sa räägid tai keelt?") ja enamasti vastan ma sellele naljaga pooleks "mai pood" (ei räägi) või "mai dai" (ei oska). Naljast on samas asi kaugel, sest kuigi ma suudan lihtsamad vestlused tai keeles maha pidada, siis taikeelsetest telesaadetest-filmidest ikka naljalt aru ei saa. Või kui mu kohalikud sõbrad omavahel vestlevad...

Niipalju olen ma aga vahepeal targemaks saanud, et lisaks sellele, et siin "r"-i asemel öeldakse "l", on ka tähti, mis lihtsalt sõnadest ära jäetakse. Ühe "l"-i ärajätmise näite ma juba eelnevalt tõin, aga kui veel mõni näide lisada, siis "kala", mis peaks tai keeles "plaa" olema, on kõnekeeles "paa" ("ba" aga tähendab ühtlasi hullu), "glab baan", mis tähendab "koju tagasi minema" muutub aga "gab baan'iks", mis tegelikult tähendab "koos koduga" ("gab" - "koos", inglise keeles "with"). Ka "r"-i, kui seda just "l"-iks ei muudeta, suhtutakse üsna laisalt. Näiteks "gra-pao", mis tähendab (käe)kotti, on kõnekeeles "ga-pao" ning "sokaprok", mis tähendab segadust/korralagedust/mustust on "sokapok".

Kõrvalepõikena mainin, et toosama "sokapok" on üks mu lemmiksõnu tai keeles, sest see kõlab nii armsalt! Teised lemmikud on:

* Pam nam-man (bensiinijaam);
* Nok-huu (öökull);
* Meng-mum (ämblik).

Ilmselt võiksin ma veel ja veel tuua näiteid tollest mugavast kõnekeelest, aga mu jutu mõte on see, et koolis keele õppimine ei taga veel kohalikest arusaamist. Tuleb lihtsalt kuulata, küsida ja rääkida.

Õnneks on ka üht-teist, mis selle keele õppimise lihtsamaks muudavad. Näiteks asjaolu, et sõnad ei muutu neljateistkümne erineva käände järgi. "Khun" ehk "sina" on ALATI "khun". Kui võrrelda eesti keelega, siis:

1. Chan rak KHUN - ma armastan SIND;
2. Chan hai KHUN - ma annan/ulatan SULLE;
3. Chan pbai gab KHUN - ma lähen koos SINUGA.*

(*inglise keeles "I GO with you")

Samuti ei muutu sõnad ka näiteks minevikus (ei ole nagu inglise keeles, et "go-went-gone" jne), kasutatakse lihtsalt täpsustavaid sõnu, näiteks "Chan PBAI gab khun mõa-wan" - "I WENT with you yesterday". Ka ei ole sõnadel sugu (nagu saksa ja vene keeles), jumal tänatud!

Ja veel - meie, eestlased, oleme eriti õnnelikud, mis puudutab tai keele õppimist, sest meil on "Õ"! Ka tai keeles on "õ" ("nõng" - "üks", "põan" - "sõber", "sii-lõang" - "kollane" jne), mida nii mõnigi rahvus hääldada ei oska (vt ka meie naljad soomlaste üle, et "ütle õpetaja!" ja soomlane ütleb "opetaja").

Kahjuks on neil aga ka "ng", mida nad kasutavad osade sõnade alguses ning mida MITTE KEEGI peale taide korralikult hääldada ei oska. Näiteks "madu" on "nguu" ja "raha" on "ngõn".

Read more...

.

Mu täditütar jälle "peksis" mind feissbukis, et pidagu ma, loll, oma blogi ikka kaa... No olgu, olgu! Mul on siin üks varem valmiskirjutatud postitus soolas tai keele kohta (nagu lubatud), postitan selle esimesena ja siis otsin mõned fotod oma sünnipäevast ka.

Read more...

Kanom

Friday, August 5, 2011

Laen nüüd selle pika jutu vahelduseks ka kolm pilti üles:

 
Vot just niimoodi - sõbra rolleri ja jala abiga - saab kütusest tühjaks kulutatud rolleri bensiinijaamani veeratada. Variant oleks muidugi ka käekõrval lükata, aga no jalavaev jne.

Need on pissivate sipelgate kestad. Ehk siin Tais on siuksed puude peal elavad "pissivad" sipelgad, et kui näiteks mõnest alleest läbi sõita, kus neidsamu sipelgaid rohkelt elutseb, võib hetkeks tunduda, et vihma sajab. Ja need siin pildil, minu maika küljes, on tõepoolest kestad, mitte elussipelgad. Nimelt vahetavad nad samamoodi kuube nagu näiteks maod. (Mis tuletab mulle meelde, et ma olen selle nädala jooksul kaks korda madu näinud - korra kohalikus välipuhvetis ning korra sõiduteel, kus ma ta rolleriga peaaegu alla oleks ajanud. Taide arvates toob mao nägemine head (raha)õnne - mul peaks seda nüüd jaguma).

 
Ja selle pildi laen ma siia lihtsalt sellepärast, et see on nii toredalt klišee - et läksin Taisse ja tegin kohaliku lipuga pilti!

P.S. "Kanom" tähendab tai keeles magustoitu, aga mu sõbrad kasutavad seda sõna ka igasuguste snäkkide puhul (ehket jäätis ja kook on kanom, aga samuti ka näiteks sihvkad ja kartulikrõpsud). Ma pean veel kirjutama sellest tai keelest, see on ikka päris müstiline, kuidas üks ja sama sõna erinevaid asju tähendab (taide enda meelest ei ole muidugi tegemist sama sõnaga, sest hääldus on ju hoopis teistsugune) ning kuidas sõnavara kõnekeeles veelgi väiksemaks muudetakse. No näiteks ei hääldata põhimõtteliselt mingeid tähti sõnades ning selle tulemusena tähistab sõnu "kana", "kaugel" ja "lähedal" üks ja sama sõna "gai". (Tegelikult peaks "kana" olema "gai", lähedal "glai" ning kaugel "glaai". "L"-i lihtsalt ei hääldata). Õnneks on konteksti järgi enamasti aru saada, millist sõna parasjagu kasutatakse ning lisaks öeldakse "lähedal" mõnikord topeltsõnana, ehk mitte "gai" vaid "gai-gai".

Read more...

Chan ki-kiad!

Thursday, August 4, 2011

"Kirjuta siis ikka blogisse ka midagi... kui juba pidama hakkasid," tuletas isa mulle ükspäev Skype'is meelde, et ma ei ole tuhat aastat siia ühtegi sissekannet teinud. Ehk teisisõnu "kui midagi teed, siis tee korralikult ja kui korralikult ei tee, siis ära tee üldse" (jällegi mu isa õpetussõnad, mida ma olen kuulnud niikaua, kuni end mäletan). Eksole - kui juba pead, siis pea korralikult. Aga just sel samal põhjusel ei ole ma siiasamma tuhat aastat ühtegi sissekannet teinud. Sest korralikult ei ole viitsinud ega tahtnud (tahaks hirmsasti öelda "ei ole aega olnud", aga see ei oleks tõsi) ning lohakalt ka ei tee. Keegi võib nüüd imestada, kuidas kahe lause ja kolme pildi üleslaadimine nii hirmus pingutus on? Aga see keegi ilmselt ei tea, mida tähendab "kui midagi teed, siis..." Selle asja nimi on OCD ehk obsessiiv-kompulsiivne häire ja ma kahtlustan, et mind see natuke vaevab. Kes on näinud sarja "Monk", saab aru, millest ma räägin. Kes ei ole, siis... No - mul peab näiteks kodus kõik millimeetripealt paikasätitud olema ja ma saan alati aru, kui keegi on mu toas midagi liigutanud või koristanud jne. Kui konkreetsem näide tuua, siis näiteks oli mul kooliajal kodus kohati väga raske õppida, sest mind võis keset mõne õpikupeatüki lugemist hakata kohhhutavalt häirima tõsiasi, et raamaturiiulis pole raamatud pikkuse järjekorras reastatud. Tõusin siis, sättisin paika, ronisin tagasi õpiku taha ning püsisin seal täpselt niikaua kuni järgmine detail häirima hakkas. Mul on tegelikult palju, palju selliseid näiteid tuua ning mõned neist võivad kõlada lausa absurdselt (no näiteks ma sätin isegi musta pesu mustapesukorvi niimoodi, et ilus oleks!), aga ma arvan, et olen juba praegusega tõestanud, et olen väheke veidrik. Ehk siis alguse juurde tagasi tulles - isegi, kui ma kirjutan kaks rida ning laen üles kolm pilti, nõuab see minult ehk suuremat pingutust, kui kelleltki teiselt. Sest kõik peab koma, kriipsu ja reavahe täpsusega ilusasti vormistatud olema. Ja kui ei ole, siis hakkab mul pea ringi käima... Sellised lood.

Mind on lohutatud, et üldjuhul see OCD aastatega leevendub ja noh, ma juba täitsa suudan murtud küünega uksest välja astuda, ilma et mind tohutult häiriks, et see üks küüs ülejäänud üheksaga identne välja ei näe. See on tegelikult ka puhtpraktiliselt mittehäirivaks kujunenud, sest kui ma juba küüsi viilima hakkan, siis kulub selle tegevusega ühele poole saamiseks terve igavik. Seesama "kui midagi teed, siis tee..." ehk et ma tihtipeale ei tee pigem üldse. Ma proovin nüüd oma blogis vähemalt selle juba paar kuud "ära tee üldse" variandi välja vahetada kasvõi poolkorralikult tegemisega. Vastasel juhul tuleb mul taluda oma täditütre roppe sõnumeid, mis ta mulle paari viimase päeva jooksul feissbukki postitanud on (mille sisu on viisakalt väljendades olnud selline, et kui mina blogi ei pea, siis tema minu tegemistest ka ei tea ning pidevalt minu kohta pärivale vanaemale tahaks ometi korraliku vastuse anda!).

P.S. Enne selle postituse vormistamist mõtlesin ma ka sellele, milline on olnud see õpetus, mille ema mulle ajusoppi istutanud on. Esimene, mis mulle meelde tuli, võiks kõlada umbes selliselt: "kui sa näed, et keegi millegi kallal rassib ning vaeva näeb, siis ära vahi lihtsalt pealt, vaid paku viisakalt abi!" (päris tsitaadina pole ema seda kunagi sõnastanud, on seda tõde lihtsalt erinevates olukordades, kus ma mühakana pealt vahtinud olen, meelde tuletanud).

P.P.S. "Chan ki-kiad" tähendab tai keeles "ma olen laisk".

Read more...

Visa run

Friday, May 20, 2011

Eelmisel nädalal käisin oma teisel viisajooksul Myanmaris, mis tähistas ühtlasi poole aasta (!) möödumist mu Phuketil maandumisest. Oli tüütu. Ärkama pidi jubevara, kella 6-st hommikul aeti kõik viisajooksu tegijad minibussi, veeti piiripunkti, sealt paatidega teisele poole piiri, kus pass uusi templeid täis löödi, uuesti paadiga Taisse (veel templeid) ning tagasi Patongi. Kokku kestis visa run ca 13 tundi ja enamus sellest ajast sai veedetud bussis. Mu uus tempel kehtib kuni augustini. Siis saab jälle Myanmari külastada.


Read more...

Saksa Elu pärast

Wednesday, May 18, 2011

Mul õnnestus osaleda järjekordsetel filmivõtetel. Sedakorda filmiti Saksa (reaalelul põhinevat) linateost nimega "Tsunami. Elu pärast." Filmivõtted toimusid väikeses haiglas, kuhu ka päriselus pärast hiidlainet patsiente toimetati. Kui Rootsi sarja võtted koosnesid peamiselt ootamisest ning söömisest, siis sedakorda oli tegemist täispika tööpäevaga, kus ekstrad pidevalt kasutuses olid. Meie make up oli võigas ning kuigi arusaadavalt on tegemist väga tõsise teemaga, oli äärmiselt raske selle siirupilõhnase "vere" sees naeru tagasi hoida. Pärast võtteid käisin oma "katkiste jalgadega" ööturul ning videopoes ja oh neid shokeeritud nägusid! Ühele vanapaarile seletasin päris pikalt, et mul tegelikult ka ei ole valus ning et tegemist on ainult grimmiga.




Minu story filmis oli see, et jooksin tsunami eest ning kukkusin käpuli. Naersin, et pidevaks käpulikäimiseks pole mulle tsunamit vaja ning et jalgu ja pihke katvad armid on mulle igati igapäevased! (Ja tegelikult teeb mu fotoaparaat korralikke panoraampilte, ma ei tea, miks see siia blogisse üleslaadides selliseks kribuks muutus).

P.S. Kui mu blogi juhtub lugema keegi, kes tsunamiga päriselt kokku puutus ning tunneb end piltidest häirituna, siis andku mulle märku - ma võtan need maha!

Read more...

Splash Jungle (ehk turistilõkse avastamas)

Lisaks looduslikult kaunitele kohtadele ning traditsioonilistele "atraktsioonidele" (templid jms) on Phuketil peatujate meelt lahutamas neli üsna krõbeda sissepääsuhinnaga turistilõksu: Bangla Boxing Stadium (millest ka eelmisel hooajal juttu oli), FantaSea (loomad ja muu meelelahutus, ilmselt midagi tsirkusesarnast), Simon Cabaret (ladyboy'de kabaree-etendus) ning veelõbustuspark Splash Jungle, mida mul nüüd ühel ilusal nädalavahetusel külastada õnnestus. Sissepääsuks kasseeritakse kohalikult 750 bahti, farangilt 1500. Kui välja arvata, et esimene atraktsioon, millele mind juhatati (kes on Ameerika mägesid proovinud, võib ette kujutada, millest ma räägin) mind keedumakaroniks ehmatas (tõesti - jalad ja käed olid pehmed ja võbelevad!), võin ma plärtsudžunglit turistidele soovitada küll. 1 maas, 3 lõksu minna!

Read more...

Noniii!

Enne kui mai läbi saab, võtan end kokku ning postitan järjest kõik tähtsamad tegemised-fotod, mis vahepeal kogunenud on. Here we go...

Read more...

Paradiisielu nukram pool

Wednesday, April 20, 2011

See sai mulle juba eelmisel hooajal selgeks, et (lühiajaliste) turistidega suurt sõprust punuda ei tasu, sest kui nad lõpuks koju lendavad, on ikka jube kurb. Teisalt oleme me, farangid, siin kõik turistid. Ja kui ühel päeval tundub siinne elu väga mõnus (noh, et liivarannad, palmipuud ja päikesepaiste), siis järgmisel võib kummitada suur koduigatsus. Ja need meelemuutused toimuvad tõepoolest päevadega (kui mitte tundidega). Kui tuua vaid üks näide, siis mu lõuna-aafriklasest kolleeg teatas, et kaalub päriselt siia elama kolimist ning broneeris varsti pärast seda avaldust kojusõiduks lennukipiletid. Ütlesin oma kallile Eesti sõbrannale Ingale, et "see on see turistilõksu õnnetus", mispeale tema teatas, et tegelikult pole vahet - ka Eestist lähevad inimesed koguaeg mujale ära (kasvõi minu näide). Tegelikult on mu nukravõitu postitusel põhjus ka - eelmisel kuul lendas koju Soome mu kallis sõbranna Ira (ülemisel pildil) ning täna koju Inglismaale kallis Jade (alumisel pildil).


I miss you girls!

Ja loomulikult igatsen ma oma pere ja sõpru Eestimaal. Mõtlen teie peale rohkem, kui te seda ehk aimata oskate ning jalutan tihti oma mõtteis mööda Eesti tänavaid (peamiselt miskipärast Tartus Rüütli tänaval ja selle ümbruses ning alati paistab mu kujutelmades Päike).

Read more...

Suuk san wan Songkran!

Sunday, April 17, 2011

Sellest, et üleriigiline veesõda (Tai aastavahetus) jälle saabumas on, sai juba varakult aimu. Iga nurga peal võis kohata (liiklus)politseinikke, kes tegid oma tööd usinamalt kui eales varem. Pühade suurejooneliseks möödasaatmiseks oli tarvis taskud raha täis teenida. Suurtes pudelites müüdav joogivesi oli otsas kõikides SevenElevenites ja FamilyMartides, ilmselt varusid kavalamad targu odavalt vett kokku, et seda siis kallilt Songkrani ajal veepüstolite täitmiseks maha müüa. Ning loomulikult müüdi kõikjal kõikvõimalikes suurustes, värvitoonides ja stiilides veepüstoleid (ülesvõte suvalisest FamilyMartist):


Olin sel aastal paremini ettevalmistunud, kui eelmisel. Teadsin, mida selga panna, mida mitte, mida kaasa võtta ja mida koju jätta (tegelikult jäi koju kõik peale kilekotti pakitud raha) ning kuigi mul pick-up truckiga ringi vuristada ei õnnestunud ning kuigi kahepäevane veesõda mu läätsed rikkus (pakun, et mida tund edasi (loe - mida õlu edasi), seda kahtlasemat kraami veepüstolitesse laeti), oli seekordne Songkran ülilõbus. Kahju ainult, et pilte teha ei saanud, sest kuigi mul on uus vägev fotoaparaat (aitäh, issi!) ja ka mu telefon saab pildistamisega enam-vähem hakkama, siis nagu enne öeldud - kõik asjad pikutasid kodus kuivas. Üks pilt enne lahingusse minekut sai klõpsitud siiski:

Jah, mul oli Doraemoni veepüstol (see tegelane on siin väga populaarne ja ma usun, et on ainult ajaküsimus, millal Eestis Hello Kitty poodide kõrval Doraemoni kauplused avatakse) - selline, mille veega täidetav osa käib selga nagu seljakott ning püstol on voolikuga "seljakotiga" ühendatud.

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP