Minu Phuketi kodud

Phuketil on kolimine igapäevane nähtus. Põhjuseid kodu vahetamiseks leidub mitmeid. Praegune pesa on mu kümnes (!) Phuketi kodu. Neist kümnest ja põhjustest, miks mina nii mitmel korral elukohta vahetanud olen, kirjutangi järgnevalt.

1. Tuba Chalong'is

Mu esimeseks Phuketi koduks sai tuba Ardo-Kairi juures siis, kui ma esimest korda saarel maandusin. Elasime ilusas majade kompleksis, mille keskel laiutas bassein. Enamus majakestest olid täidetud eestlastega, meil oli oma kommuun. Õhtuti grillisime maisi ning jõime Sangsom'i Coca-Cola'ga. Sellelt pildilt saab natuke toda kompleksi piiluda:

Põhjus, miks ma ära kolisin, peitub kõige lihtsamalt seletades selles, et (abielu)paariga koos elades muutub üleliigne tegelane tahes-tahtmata kolmandaks rattaks (kui tegemist ei ole just järeltulija või koduloomaga). Nii läks.

2. Karp-tüüpi korter Kathu'l.

Chalong'ist kolisin Kahtu'le elama. Mu tollaeagne kolleeg-manager aitas korterit otsida ning just sinna kolimise põhiargumentideks said soodne hind ja parem asukoht töökoha suhtes.

Selline see karbike oli. Kusjuures rõdult (viimane pilt) puudus igasugune vaade, mulle vaatas vastu mäesein. Valisin just selle toa sellepärast, et tahtsin pärast töö-ööd rahulikult mäevarjus magada.

Põhjusest, miks ma sellest korterist lahkusin, kirjutasin siin.

3. Hotellituba Patong'is.

Erinevalt eelmisest kahest võis siit tööle lausa jalutada ning katuseterrassilt avanes ilus vaade:

Hotelli koduleht asub siin, mina peatusin Lamai Apartment'i nimelises (taksojuht transportis tookord mu asjad ekslikut ühe teise Lamai juurde).

Siis sõitsin ma koju.

4. Lukselamine Patong'is.

Teist korda Phuketile jõudes peatusin sõbranna Jade'i juures, kes mind veel Eestis viibides lahkelt enda juurde kutsus. Mainimata, et ta on ära leppinud ja elab koos oma poiss-sõbraga, kes mind ei sallinud (ega üldse kedagi, kes hetketi rohkem tähelepanu sai, kui tema).

Esialgu oli selles minu mõistes lukselamises äärmiselt mõnus - mul oli omaette tuba, tööle sai mugavalt jalutada ning maja juurde kuulus ka bassein.

Minu tollane magamistuba,

korteri elutuba,

elamisest avanev vaade

ja maja juurde kuuluv bassein.

Põhjus, miks ma välja kolisin, oligi mu sõbranna peigmees, kes oli erinevatel põhjustel emotsionaalselt ebastabiilne ja kui veel hommikul pakkus ta mulle lahkelt teed ja vestles juttu ajada, siis õhtul märatses, et ma pean kindlasti korterist kohe kaduma, sest tema ei saa oma kodus rahulikult alasti ringi loivata pluss veel sada häda (praeguseks on see noormees manalateele läinud - rahu tema põrmule).

5. Soodne tuba Patong'is.

Järgmisena kolisin kokku hispaanlasest kolleegiga. Tema voodi oli toa ühes, minu oma teises nurgas, lisaks riidekapid, vannituba, rõdu - tüüpiline karp-tüüpi korter. Elamine asus kiviviske kauguselt töökohast ning kolleegiga ei puutunud me praktiliselt üldse kokku, sest mina müüsin päeval pileteid ja tema jagas öösiti flaiereid. Jubesoodne oli seal koos elada.

Kolisin aga sellepärast, et soovisime ühel hetkel mõlemad rohkem privaatsust.

6. Hubane karbike Patong'is.

Minu järgmiseks elukohaks sai karp-tüüpi tuba, mis oli väike, aga armas. Muutsin selle mõnusaks ja hubaseks (vahetasin haiglapirnid soojade vastu jms).

Sellesse korterisse kolis Z ning sinna võtsin ma Dolly. (Häid pilte mul polegi. On üks, kus Z rõõmsalt Dolly majakest ehitab, aga seda ma ei postita). Kolisime välja, sest korrus allpool tegutses pesumaja ning pesupesemisest imbuvad niiskus ja kemikaalid hakkasid tervise peale. Ka jäi sinna korterisse hulgaliselt halbu emotsioone, mis olid seotud lahkuminekutega, uue suhte konarliku algusega, kuni selleni välja, et ma tundsin, et sellel karbil on halb energia.

7. Teine hotellituba Patong'is.

Kolisime (mina, Z ja Dolly) hotellituppa, mis oli soodne (hotell oli just avatud ja inimtühi, ka jäi kolimine minu mäletamist mööda madalhooaja kanti) ning maitsekas ja puhas (külmkappi varustati pidevalt joogiveega ning kord nädalas koristati tuba ja vahetati voodipesu).

Väljakolimine tuli ootamatult. Olin viisal vale templit arvestanud, tegin seetõttu järjestikku kaks visa run'i ja kiirkorras uue viisa, see kõik oli kulukas ja ebameeldiv. Lisaks taheti kõrghooaja saabudes toa hinda tõsta. Lahendus saabus Z'i tädile kuuluva stuudiokorteri näol, kus me esialgu tasuta elama pidanuks, aga otsustasime siiski üüri maksta.

8. Stuudio Patong'is.

Selles kaheksandas elasin kõige kauem. Sealt kolis Dolly metsa elama, sinna majja kolisid sisse kõik Z'i tiimikaaslased (teistesse tubadesse siis), seal pidin ma klubiuksel tööd alustades ümbritsevast mürast peaaegu hulluma (pidev lärmakas liiklusvool maja kõrval asuval peatänaval, lärmakad naabrid jne) ning seal läksime Z'ga laiali.

Need pildid tegin ma siis, kui Z oli välja läinud ning ka mina valmistusin oma asju pakkima. (Z elab nüüd uuesti seal, koos oma tädipoja ja veel ühe tiimikaaslasega, kui ma ei eksi):

See karu on sünnipäevakingitus emalt, vennalt, Pikalt ja tädiperelt. Praegu elab ta Ira tütre juures.

Ma nägin tolles elamises tohutult vaeva, et see elamiskõlbulikuks muuta, küürisin eelmiste üürnike jäetud jampsi (maja on üle kümne aasta vana ning mitmeid elanikke näinud), kleepisin seintele ilukleepse, sest eelmised asukad olid piltide, nagide, kalendrite jms seinale riputamisest koledad liimiplörakad tekitanud, ostsin ilusaid asju. Aga korter ei saanudki selliseks nagu ma tahtsin (no see kole pandakarupiltidega kapp oleks pidanud kindlasti pruuni, naturaalse ilme saama!), sest aeg sai otsa.

9. Lohutuskorter Patong'is.

Manager Ira ning kolleeg Mihret kutsusid enda juurde elama. Nad on vanemad ja targemad ning teavad, et murtud südamega ei ole mõtet (halbu) mälestusi täis korteris elada. Kolisin nende juurde. Euroopalikku, basseiniga korterisse. Fotod on mul vaatest, mis rõdult avanes:

10. Uus algus Patong'is.

Niisiis on mu praegune pesa järjekorranumbrilt kümnes. Otsin üheteistkümnendat, sest jaapanlased kavatsevad siit umbes-täpselt kuu aja pärast välja kolida ning mul on vaja kohta, kus olla. Kui mul õnnestub saada see korter, mida ma tahan, saab sellest lihtsa vaevaga PÄRIS MINU Phuketi kodu. Üheteistkümnes. Aga nii mitmes mõttes esimene.

Read more...

Siilijutud

Pean vajalikuks veel ühest vanast asjast rääkida.

Kui emme viimati Tais külas käis, oli ta shokeeritud, et Dolly plastik-karbis pesitsema pidi. Ma olen põhjustest ka varem kirjutanud, aga teen selle nüüd puust ja punaseks. Selline oli nimelt Dolly üks esimesi elamisi (mul on nüüd ju Youtube'i kanal!):

Ma tõesti ei arvanud, et see talle liiga väike ja piinav oli. Elamises leidus "magamistuba" (pehmest käekotist tehtud, üleval vasakus nurgas), söök-jook oli alati kättesaadav (need pruunid krõbinad, mis mööda elamist laiali on) ning ringijooksmise variandid olid ka. Aga ta ronis sealt ALATI välja, isegi, kui seinad videos nähtavast poole kõrgemaks ehitatud sai. Lõpuks, kui ta külmkapi avausse kolis, näitas ta ju, et eelistab elamiseks veelgi väiksemat pinda. Aga peaasi, et see oleks tema enda otsustada! Ma loodan, et Dolly leidis endale džunglis sobiva uru. Ja kui ei leidnud, siis... sai ta vähemalt tunda vabadust, ma usun küll, et ta nautis seda.

Pole paremat pilti iseloomustamaks siilide vabadusihalust!

Read more...

Ehmatused

Esimene kord ehmatasin end kaameks tsunamihoiatuse ajal.

Teine ehmatus oli pisut koomilisem. Mitte küll mulle, muidugi. Situatsioon selline, et astusin värskelt puhtaks pestud pesu kuhjaga koridori, et niiske kraam õue kuivama viia, kui nägin kedagi tundmatut endale vastu jalutamas. Rott see ei olnud, nemad ei jaluta, jooksevad ainult. Tarakan ka mitte, tundmatu elukas oli pisut suurem. Skorpion!? Jah, see oli skorpion, kes mulle koridoris keset päeva vastu jalutas! Ma jooksin kiljudes tuppa tagasi:
"Oh my god, oh my god!" 

"No mis juhtus?" küsis Z.

"Skorpion... skorpion on koridoris!"

Z astus stoilise rahuga uksest välja ning tõstis eluka esimese ettejuhtuva tokiga õue. Tagasi tuppa jõudes naeris, et nii aeglaselt kulgev loom poleks ka siis mulle järele jõudnud, kui ma vaikselt jalutanud oleks. "Pealegi," teatas ta. "Tais elavad skorpionid ei ole eluohtlikud. Nad võivad küll hammustada, aga see põhjustab vaid valu ja ebameeldivat sügelust." Z väitis, et on ka ise korra lapsepõlves skorpioni käest hammustada saanud. Surmav pidavat olema hoopis pisike, valge Arizonases elav skorpion. Just guugeldasin ja leidsin, et tegelikult on neid surmavaid tegelasi veelgi, enamasti tõesti valget (või kollakat) värvi. Ehmatuse humoorikas pool saabus siis, kui Z kõigile oma sõpradele mu paanikast rääkis. Ja eks neil oli siis nalja palju, kuidas üks farang asjadest midagi ei tea.

Kolmandal korral ehmatasin end arvutilaua tagant püsti. Kuulsin akna taga plahvatuse sarnast heli (keeruline kirjeldada - hästi vali, sähviv, kärisev, paukuv) ning tormasin uudistama, millega tegu. Nägin eredat sähvakat (sellist suurt ja ümmargust) läbi elekriliinide paukumas. Elekter kadus. Terveks õhtuks. Umbes veerand tundi üritasime naabritüdrukuga veel arvutis-telefonis passida (need ju aku pealt), aga hetkel, kui väga higiseks kiskus, läksime õue ära. Ventilaatorit käima panna ei saanud, õhukonditsioneeri sisse lülitada samuti. Ilma aga väga ei kannata.

Eestlaslikult mõtlesin kolmanda ehmatava seiga järel, et nüüd peaks rahulik olema. Et no "kaks ilma kolmandata ei jää" ja et kolm laksu on ära olnud, on rahu majas. Kuni eilse hommikuni. Ärkasin tohutult valju sireeni peale. Ma ei teadnud veel, mitu kiirabi- ja politseiautot mu akna taga üürgab, aga lärm oli kohutav. Õue jõudes nägin suurt õnnetust. Sellist, kus maiteamitu mootorratast vedeles katkiselt tee peal laiali, sama palju lömmis autosid igal nurgal. Pluss - üks hiigelsuur tuuribuss, mis oli end vastu templit ümbritsevat betoonseina puruks sõitnud. Kiirabi- ja politseiautosid kokku ei lugenudki. Hiljem sain uudistest teada, et bussil vedasid pidurid alt ning mäest alla vuhisedes pühkis ta teelt kõik sõidukid, mis ette jäid. Kuni lõpuks end vastu templimüüri pidama sai ("Buddha peatas ta", nagu üks mu tuttav märkis). Vigastanuid oli uudiste põhjal päris mitu, kahjuks ka üks surmasaanu. Ma olen varemgi suurtest bussidest eemale hoidnud, peamiselt sellepärast, et nad eritavad tohutus koguses heitgaase, mis motika seljas istudes hinge kinni löövad. Aga ka sellepärast, et nad ei saa mägedes lihtsalt hakkama. Ka piduritega mitte. Põhiline, mida ma igapäevaselt näen, on nende suutmatus end mägiteedest üles ajada. Nüüd olen ma aga veel ettevaatlikum nende bussmonstrumite suhtes.

P.S. Ma ei taha, et keegi nüüd muretseks. Tallinn-Tartu maantee on ilmselt umbes sama ohtlik, kui Phuketi liiklus. Mul on kiiver peas, sõidan tasa ning hoian suurtest sõidukitest eemale. Enamasti sõidab küll hoopis Z, ta lihtsalt arvab, et saab sellega pisut paremini hakkama kui mina, ning pimedas ei taha ta üldse, et ma üksi ringi liiguks.

Read more...

Fantoomroti saaga lõpp

Z jõudis koju, korter oli puhas, närimata ja rotitu!

Saaga lõpp.

Just, mina ka ei mõista...

Read more...

Fantoomrott

Meie Phuketi korteris elav/surev/surnud? rott on mu viimase aja üks koledamaid õudusmõtteid.

Ühel õhtul Phuketil koju saabudes avastasime, et keegi on köögis ringi jooksnud ning asju ümber ajanud. Rott? Ei, pigem oleme ise hooletult jalaga virutanud, mõtlesin esialgu.

Järgmistel päevadel vedelesid mööda elamist pabulad. Rott? Ei, pigem mingi suuremat sorti geko, mõtlesin.

Kuni lõpuks leidus neid pabulaid kohtades, kus gekod tavaliselt ringi ei uita, lisaks olid välisuksele kraapimisjäljed tekkinud, uksetükid taga.

Rott? Jah! Aga kus?

Otsisime korteri korduvalt põhjalikult läbi, tirisime kogu kraami keskpõrandale kokku, vaatasime üle. Pesumasina toimetasime toast välja, arvates, et rott ehk mootoris elutseb, ka õhukonditsioneeri vaatasime üle!

Rotti ei kusagil, aga pabulaid ikka igal pool!

Mõtlesin Dolly kogemuse põhjal, et ju elab kuskil wc-poti sees. Dolly ronis ka korra niimoodi eelmise korteri wc-poti tagaküljel asuvast avausest sisse, et me kartsime, et ta surebki seal, sest kätte teda sealt kuidagi ei saanud. Lõpuks ronis õnneks ise välja. Enne Dollyt ei olnud ma wc-pottide ja külmkappide "sala-avaustest" isegi teadlik!

Igaljuhul. Soetasime lõksud. Sellised plastiktaldrikud liimiga, et paned ääre peale sööki ning ootad, kuni näljane rott liimi sisse kinni jääb. Ei midagi!

Tõstsime lõkse ringi ja lõpuks õnnestus ka üks tegelane kinni püüda!

Selgus, et tegemist ei olnud siiski "meie rotiga", sest pabulalasu jätkus, samuti uksekriipimine. Uued lõksud, uued asukohad, kasu ei miskit! Fantoomrott oli isegi nii kaval, et vedas lõksult lihtsalt toitu minema, ise kinni ei jäänud.

Kuni ühel päeval enne Phuketilt lahkumist märkasin ma vannitoas... roti saba! Saba piilus vannitoa metalse uksepiida seest. Seal too fantoomrott siis pesitseski! Mürgitasime, ajasime jugadega vett piida sisse, aga rott oli kangekaelne, välja ei roninud.

Sulgesime kääridega (meie vannitoal on lukk vaid seespool) vannitoa ukse ning tulime Eestisse.

Nüüd mõtlen õudusega, et parima stsenaariumi kohaselt jooksis too rott end seal vannitoast pääseda üritates lolliks - seinad, kraanikauss ja kõik muu ära kriibitud, kõik kohad väljaheiteid täis ja rotilaip kusagil vedelemas.

Või teine, õudsem variant - murdis end vannitoast välja ning tegi kõike eelpoolnimetatut enne ärasuremist ka magamistoas ja köögis.

Või kolmas - elab endiselt korteris, sööb raamatuid ja voodipesu.

Ainus, mis mind selle kohutava fantoomroti loo juures lohutab on see, et Z läheb Phuketile tagasi enne mind...

Oleks nad vaid nii armsad! (Selle foto varastasin netist, kes siis fantoomrotti pildistada suudab!)

Read more...

Dolly elab külmkapis

Sellise pealkirjaga postitust tahtsin ma kirjutada juba tükk-tükk aega tagasi, enne seda, kui ma jälle kolisin (kas ma juba mainisin, et ma kolisin jälle? Nii umbes paar kuud tagasi). Sest Dollyga olid vanas korteris sellised lood, et ta ei püsinud pudeliski paigal. Nimelt ronis ta absoluutselt igasugusest "pesast", mis talle ehitatud sai, järjekindlalt välja. Ja see oli jubetüütu, sest iseenesest ei ole mul selle vastu midagi, kui siilike vabalt mööda tuba ringi lidub, aga selle vastu oli mul VÄGA, et ma iga jumala päev koju tulles üle kogu elamise tema väljaheiteid kokku koristama pidin. Ja mitte ainult! Võite ju ette kujutada, millist haisu see vabajooks põhjustas! Aga külmkapipealkirja juurde tagasi tulles - just külmkapp oli tema lemmik-kodu. Ja ma mõtlen siinkohal külmkapi mootorit, mis oli talle sobivalt pime, soe ja pisike, mitte külmkapi seda osa, kus sööki-jooki hoitakse, loomulikult. Lisaks meeldis talle väga voodi all pesitseda ja kui ma ta uues korteris mõnikord vabalt ringi jooksma lasen, jookseb ta ka justnimelt voodi alla, vaibarulli taha (no mul on seal üks rullikeeratud vaip).

Uues korteris elab Dolly hoopis karbis. Selline plastik-karp, kust ta välja ronida ei saa, sest küüned ei haagi plastiku külge ning mis on just nii suur, et sinna mahub ta magamisase, söök ja jook. Ja no ma tõepoolest proovisin varem talle ka igasuguseid aktiviteete pakkuda - küll olid talle sillad ja tunnelid ja trepid ehitatud ning jooksupall oli tal ka - aga tüüp lõpetas ikka alati oma "lõbustuspargist" välja ronimisega ning külmkapis pesitsemisega (kas ma juba mainisin, et see külmkapi osa oli PISIKE?). No niimoodi ma proovin end lohutada sellega, et tal seal karbis väga kurb ei ole. Tegelikult ma arvan, et natuke on ja isa soovitusele vastates ("Vii ta metsa elama!") vastan ma praegu nii, et ma OTSIN seda metsa (täpsustuseks: siin ei ole metsa, on džungel), aga siiani ei ole ma Phuketil küll midagi Dollyle elamisväärset näinud ja ma olen miskipärast kindel, et tegemist on imporditud tegelasega, ehk siinne mets/džungel ei olegi talle ellujäämiseks mõeldud (jällegi isa sõnu kasutades: ainult inimesed on sellised imeloomad, kes jäävad ellu ka sellises kliimavöötmes, kus nad üleskasvanud ei ole, pärisloomad nii ei saa).

Ja lõpetuseks: kui Eestis tunduvad siilid jubesümpaatsed tegelased, kes vaikselt nohistades aianurgas piima nosimas käivad (tegelikult ma ei tea, kas siilid nohisevad, minu oma hoopis piiksub aeg-ajalt), siis koduloomadena on nad umbes sama igavad, kui igasugu hamstrid jms (kes mulle ei meeldi), sest nendega mängida ei saa (okkad!) ning ainuke "rõõm" on neile süüa-juua pakkuda ning nende järelt koristada. Aga sellest hoolimata on siilid ikkagi jubesümpaatsed. Dolly küll on.

Read more...

Dolly

Kui varem määratlesin ma koduloomadena isehakanud sissetungijaid (igasugu putukad-mutukad, gekod jne), siis nüüd on mul täitsa päris koduloom! Siilipoeg! (Õigemini küll tütar). Nimi on Dolly (tuletatud sõnast "dollar", sest mu kohalikud sõbrad olid veendunud, et looma nimi peaks olema seotud rahaga, et ta mulle head (raha)õnne tooks), ta on imepisike, imearmas, sööb kassikrõbinaid, joob vett ning jookseb niisama ringi (kui ta just ei maga parasjagu). Soetasin ta endale täpselt nädal aega tagasi Phuket Towni ööturult 800 bahti eest. Elab ta talle spetsiaalselt ehitatud "majas", kus tal on söögi-jooginurk, magamistuba ning turnimis- ja pugemisvõimalusi pakkuv funpark (teen ükspäev pilti ka). Kui kellelgi tekib küsimus, kas ta piima joob, siis kohalikku kraami igaljuhul mitte. Aga pole ka imestada - siinne piim seisab poes tavalisel riiulil, mitte külmkapis, nii et võib vaid ette kujutada, millest see koosneb.

Pildid alljärgnevalt!

Read more...

Koduloomad

Ei, ma pole siin ühtegi looma kodustanud, aga mu elamises on end mugavalt sisse seadnud mõned ämblikud ning aeg-ajalt astub ka mõni geko läbi. Gekod võtan ma vastu sõbraliku naeratusega ning ühtegi ämblikuvõrku pole ma ära lõhkunud. Nad on mu sõbrad, sest meil on ühine vaenlane: sääsk! Niiet tere tulemast ja head isu!

Igasugu muud elukad külastavad maja, kus ma elan (koridori, korterit, rõdu), samuti pidevalt. Näiteks suured, läikivad prussakad, väikesed punased ning suured mustad sipelgad. Kiili-herilase-kärbse vahepealsed tegelased, kes ilmuvad siis, kui vihma sajab, kukuvad koridori põrandale surnult maha ning muutuvad sipelgate pidusöögiks (väidetavalt on tegemist termiitidega). Ja kui loomadest veel rääkida, siis... lõpuks õnnestus mul Buddha mäel ka elusat madu näha (surnud madusid ja maonahku on seal ikka vedelenud). Tüüp oli rohelist värvi ja punase kaelaga. Ehmus minu nägemisest õnneks sama palju, kui mina tema nägemisest ning roomas põõsasse.

Read more...

Kukimuki. Not!

Naabrite kutsikal nimega Frankie (aka Muki aka Volask aka Voldemar aka Volli) tuli ühel heal päeval mõte mu tossuga mürada ja see maja alla ära peita. Maja alla lastakse aga voolikuga vett ning leitud toss oli märg ja porine, mis omakorda tähendas, et trenni tuli teha hoopis varbavaheplätudega. Selle tulemusena sain ma endale totaalselt katkised varbavahed, kõndimis- ja ujumisvõimetuse. Niu-niu.

Trennitegemine ise seisneb muidu selles, et paned pulsikella peale, võtad veepudeli kätte ja ronid Suure Buddha mäe otsa ja alla tagasi.

Numbrites:
8 km (edasi-tagasi)
~1 h 20 min
Keskmine pulss 135
Kõrgeim pulss 171

Read more...