Teine ehmatus oli pisut koomilisem. Mitte küll mulle, muidugi. Situatsioon selline, et astusin värskelt puhtaks pestud pesu kuhjaga koridori, et niiske kraam õue kuivama viia, kui nägin kedagi tundmatut endale vastu jalutamas. Rott see ei olnud, nemad ei jaluta, jooksevad ainult. Tarakan ka mitte, tundmatu elukas oli pisut suurem. Skorpion!? Jah, see oli skorpion, kes mulle koridoris keset päeva vastu jalutas! Ma jooksin kiljudes tuppa tagasi:
"Oh my god, oh my god!"
"No mis juhtus?" küsis Z.
"Skorpion... skorpion on koridoris!"
Z astus stoilise rahuga uksest välja ning tõstis eluka esimese ettejuhtuva tokiga õue. Tagasi tuppa jõudes naeris, et nii aeglaselt kulgev loom poleks ka siis mulle järele jõudnud, kui ma vaikselt jalutanud oleks. "Pealegi," teatas ta. "Tais elavad skorpionid ei ole eluohtlikud. Nad võivad küll hammustada, aga see põhjustab vaid valu ja ebameeldivat sügelust." Z väitis, et on ka ise korra lapsepõlves skorpioni käest hammustada saanud. Surmav pidavat olema hoopis pisike, valge Arizonases elav skorpion. Just guugeldasin ja leidsin, et tegelikult on neid surmavaid tegelasi veelgi, enamasti tõesti valget (või kollakat) värvi. Ehmatuse humoorikas pool saabus siis, kui Z kõigile oma sõpradele mu paanikast rääkis. Ja eks neil oli siis nalja palju, kuidas üks farang asjadest midagi ei tea.
Kolmandal korral ehmatasin end arvutilaua tagant püsti. Kuulsin akna taga plahvatuse sarnast heli (keeruline kirjeldada - hästi vali, sähviv, kärisev, paukuv) ning tormasin uudistama, millega tegu. Nägin eredat sähvakat (sellist suurt ja ümmargust) läbi elekriliinide paukumas. Elekter kadus. Terveks õhtuks. Umbes veerand tundi üritasime naabritüdrukuga veel arvutis-telefonis passida (need ju aku pealt), aga hetkel, kui väga higiseks kiskus, läksime õue ära. Ventilaatorit käima panna ei saanud, õhukonditsioneeri sisse lülitada samuti. Ilma aga väga ei kannata.
Eestlaslikult mõtlesin kolmanda ehmatava seiga järel, et nüüd peaks rahulik olema. Et no "kaks ilma kolmandata ei jää" ja et kolm laksu on ära olnud, on rahu majas. Kuni eilse hommikuni. Ärkasin tohutult valju sireeni peale. Ma ei teadnud veel, mitu kiirabi- ja politseiautot mu akna taga üürgab, aga lärm oli kohutav. Õue jõudes nägin suurt õnnetust. Sellist, kus maiteamitu mootorratast vedeles katkiselt tee peal laiali, sama palju lömmis autosid igal nurgal. Pluss - üks hiigelsuur tuuribuss, mis oli end vastu templit ümbritsevat betoonseina puruks sõitnud. Kiirabi- ja politseiautosid kokku ei lugenudki. Hiljem sain uudistest teada, et bussil vedasid pidurid alt ning mäest alla vuhisedes pühkis ta teelt kõik sõidukid, mis ette jäid. Kuni lõpuks end vastu templimüüri pidama sai ("Buddha peatas ta", nagu üks mu tuttav märkis). Vigastanuid oli uudiste põhjal päris mitu, kahjuks ka üks surmasaanu. Ma olen varemgi suurtest bussidest eemale hoidnud, peamiselt sellepärast, et nad eritavad tohutus koguses heitgaase, mis motika seljas istudes hinge kinni löövad. Aga ka sellepärast, et nad ei saa mägedes lihtsalt hakkama. Ka piduritega mitte. Põhiline, mida ma igapäevaselt näen, on nende suutmatus end mägiteedest üles ajada. Nüüd olen ma aga veel ettevaatlikum nende bussmonstrumite suhtes.
P.S. Ma ei taha, et keegi nüüd muretseks. Tallinn-Tartu maantee on ilmselt umbes sama ohtlik, kui Phuketi liiklus. Mul on kiiver peas, sõidan tasa ning hoian suurtest sõidukitest eemale. Enamasti sõidab küll hoopis Z, ta lihtsalt arvab, et saab sellega pisut paremini hakkama kui mina, ning pimedas ei taha ta üldse, et ma üksi ringi liiguks.
Read more...
