Minu Phuketi kodud

Phuketil on kolimine igapäevane nähtus. Põhjuseid kodu vahetamiseks leidub mitmeid. Praegune pesa on mu kümnes (!) Phuketi kodu. Neist kümnest ja põhjustest, miks mina nii mitmel korral elukohta vahetanud olen, kirjutangi järgnevalt.

1. Tuba Chalong'is

Mu esimeseks Phuketi koduks sai tuba Ardo-Kairi juures siis, kui ma esimest korda saarel maandusin. Elasime ilusas majade kompleksis, mille keskel laiutas bassein. Enamus majakestest olid täidetud eestlastega, meil oli oma kommuun. Õhtuti grillisime maisi ning jõime Sangsom'i Coca-Cola'ga. Sellelt pildilt saab natuke toda kompleksi piiluda:

Põhjus, miks ma ära kolisin, peitub kõige lihtsamalt seletades selles, et (abielu)paariga koos elades muutub üleliigne tegelane tahes-tahtmata kolmandaks rattaks (kui tegemist ei ole just järeltulija või koduloomaga). Nii läks.

2. Karp-tüüpi korter Kathu'l.

Chalong'ist kolisin Kahtu'le elama. Mu tollaeagne kolleeg-manager aitas korterit otsida ning just sinna kolimise põhiargumentideks said soodne hind ja parem asukoht töökoha suhtes.

Selline see karbike oli. Kusjuures rõdult (viimane pilt) puudus igasugune vaade, mulle vaatas vastu mäesein. Valisin just selle toa sellepärast, et tahtsin pärast töö-ööd rahulikult mäevarjus magada.

Põhjusest, miks ma sellest korterist lahkusin, kirjutasin siin.

3. Hotellituba Patong'is.

Erinevalt eelmisest kahest võis siit tööle lausa jalutada ning katuseterrassilt avanes ilus vaade:

Hotelli koduleht asub siin, mina peatusin Lamai Apartment'i nimelises (taksojuht transportis tookord mu asjad ekslikut ühe teise Lamai juurde).

Siis sõitsin ma koju.

4. Lukselamine Patong'is.

Teist korda Phuketile jõudes peatusin sõbranna Jade'i juures, kes mind veel Eestis viibides lahkelt enda juurde kutsus. Mainimata, et ta on ära leppinud ja elab koos oma poiss-sõbraga, kes mind ei sallinud (ega üldse kedagi, kes hetketi rohkem tähelepanu sai, kui tema).

Esialgu oli selles minu mõistes lukselamises äärmiselt mõnus - mul oli omaette tuba, tööle sai mugavalt jalutada ning maja juurde kuulus ka bassein.

Minu tollane magamistuba,

korteri elutuba,

elamisest avanev vaade

ja maja juurde kuuluv bassein.

Põhjus, miks ma välja kolisin, oligi mu sõbranna peigmees, kes oli erinevatel põhjustel emotsionaalselt ebastabiilne ja kui veel hommikul pakkus ta mulle lahkelt teed ja vestles juttu ajada, siis õhtul märatses, et ma pean kindlasti korterist kohe kaduma, sest tema ei saa oma kodus rahulikult alasti ringi loivata pluss veel sada häda (praeguseks on see noormees manalateele läinud - rahu tema põrmule).

5. Soodne tuba Patong'is.

Järgmisena kolisin kokku hispaanlasest kolleegiga. Tema voodi oli toa ühes, minu oma teises nurgas, lisaks riidekapid, vannituba, rõdu - tüüpiline karp-tüüpi korter. Elamine asus kiviviske kauguselt töökohast ning kolleegiga ei puutunud me praktiliselt üldse kokku, sest mina müüsin päeval pileteid ja tema jagas öösiti flaiereid. Jubesoodne oli seal koos elada.

Kolisin aga sellepärast, et soovisime ühel hetkel mõlemad rohkem privaatsust.

6. Hubane karbike Patong'is.

Minu järgmiseks elukohaks sai karp-tüüpi tuba, mis oli väike, aga armas. Muutsin selle mõnusaks ja hubaseks (vahetasin haiglapirnid soojade vastu jms).

Sellesse korterisse kolis Z ning sinna võtsin ma Dolly. (Häid pilte mul polegi. On üks, kus Z rõõmsalt Dolly majakest ehitab, aga seda ma ei postita). Kolisime välja, sest korrus allpool tegutses pesumaja ning pesupesemisest imbuvad niiskus ja kemikaalid hakkasid tervise peale. Ka jäi sinna korterisse hulgaliselt halbu emotsioone, mis olid seotud lahkuminekutega, uue suhte konarliku algusega, kuni selleni välja, et ma tundsin, et sellel karbil on halb energia.

7. Teine hotellituba Patong'is.

Kolisime (mina, Z ja Dolly) hotellituppa, mis oli soodne (hotell oli just avatud ja inimtühi, ka jäi kolimine minu mäletamist mööda madalhooaja kanti) ning maitsekas ja puhas (külmkappi varustati pidevalt joogiveega ning kord nädalas koristati tuba ja vahetati voodipesu).

Väljakolimine tuli ootamatult. Olin viisal vale templit arvestanud, tegin seetõttu järjestikku kaks visa run'i ja kiirkorras uue viisa, see kõik oli kulukas ja ebameeldiv. Lisaks taheti kõrghooaja saabudes toa hinda tõsta. Lahendus saabus Z'i tädile kuuluva stuudiokorteri näol, kus me esialgu tasuta elama pidanuks, aga otsustasime siiski üüri maksta.

8. Stuudio Patong'is.

Selles kaheksandas elasin kõige kauem. Sealt kolis Dolly metsa elama, sinna majja kolisid sisse kõik Z'i tiimikaaslased (teistesse tubadesse siis), seal pidin ma klubiuksel tööd alustades ümbritsevast mürast peaaegu hulluma (pidev lärmakas liiklusvool maja kõrval asuval peatänaval, lärmakad naabrid jne) ning seal läksime Z'ga laiali.

Need pildid tegin ma siis, kui Z oli välja läinud ning ka mina valmistusin oma asju pakkima. (Z elab nüüd uuesti seal, koos oma tädipoja ja veel ühe tiimikaaslasega, kui ma ei eksi):

See karu on sünnipäevakingitus emalt, vennalt, Pikalt ja tädiperelt. Praegu elab ta Ira tütre juures.

Ma nägin tolles elamises tohutult vaeva, et see elamiskõlbulikuks muuta, küürisin eelmiste üürnike jäetud jampsi (maja on üle kümne aasta vana ning mitmeid elanikke näinud), kleepisin seintele ilukleepse, sest eelmised asukad olid piltide, nagide, kalendrite jms seinale riputamisest koledad liimiplörakad tekitanud, ostsin ilusaid asju. Aga korter ei saanudki selliseks nagu ma tahtsin (no see kole pandakarupiltidega kapp oleks pidanud kindlasti pruuni, naturaalse ilme saama!), sest aeg sai otsa.

9. Lohutuskorter Patong'is.

Manager Ira ning kolleeg Mihret kutsusid enda juurde elama. Nad on vanemad ja targemad ning teavad, et murtud südamega ei ole mõtet (halbu) mälestusi täis korteris elada. Kolisin nende juurde. Euroopalikku, basseiniga korterisse. Fotod on mul vaatest, mis rõdult avanes:

10. Uus algus Patong'is.

Niisiis on mu praegune pesa järjekorranumbrilt kümnes. Otsin üheteistkümnendat, sest jaapanlased kavatsevad siit umbes-täpselt kuu aja pärast välja kolida ning mul on vaja kohta, kus olla. Kui mul õnnestub saada see korter, mida ma tahan, saab sellest lihtsa vaevaga PÄRIS MINU Phuketi kodu. Üheteistkümnes. Aga nii mitmes mõttes esimene.

Read more...

Ma tean, et olen õiges kohas, kui...

... mu vannitoa nagis ripuvad bikiinid!

Selliselt mõttelt tabasin end paar päeva tagasi vannitoas toimetades.

Olen nüüd reedest alates tööl käinud, kolmapäeval ja neljapäeval saan vabu päevi nautida.

Mind on väga sõbralikult vastu võetud, tunnen end tööl käies nagu kodus, tuttavad näod, tuttav keel (ma ei olegi tai keelt unustanud!). Motikas õnnestus lõpuks ilusasti käima saada, aga olen sellegipoolest tööl taksoga käinud, sest ei tihka vihmamärgadel tänavatel ise sõita. Õnneks ei maksa enam üle, sest teatud taksojuhid on kujunenud "omadeks jopedeks", kes juba mind nähes teavad, kuhu ma sõita tahan ja kui palju ma selle eest maksan. Ootan juba vabu päevi, et saaks puhata ja mängida.

Ja kui kedagi huvitab, siis...

Z helistas mulle mõned õhtud tagasi, kui ma Seduction'is esimest korda oma nägu näitasin. Helistas terve õhtu ja öö. Ei, ma ei vastanud, lülitasin telefoni välja. Ei, enam ei ole helistanud - kaua sa ikka peaga vastu seina jooksed, valus hakkab ju.

Jah, me töötame samale firmale ja ma näen teda vilksamisi, kui ta tööle tuleb ning ei, meil ei ole mingisugust kokkupuudet, sest minu leti eest kõnnivad läbi need, kes soovivad pileti eest maksta, kellel on lauareserveering jms. Ülejäänud (näiteks need, kellel on VIP-kaart või Seduction'i töötajad) sisenevad klubisse järjekorraväliselt ja nendega mul otsene kokkupuude puudub. Seega - me praktiliselt ei näe üksteist, ei räägi, kirjuta ega joonista. Kõik on rahulik ja maitsekas. Muretsemiseks pole põhjust.

On varahommik ja on uneaeg. Fan dii! ("Ilusaid unenägusid!" tai keeles).

Koos oma kalli kolleegi/sõbranna Mihret'iga tööpostil.

P.S. Ma ei jõua ära nautida seda, et ma ei pea äratuskella peale ärkama. Võin peale tööd magada niikaua, kui süda lustib, ainsaks piiranguks see, et järgmisel õhtul kella 21-st peab jälle tööl olema.

Read more...

Head isu, pikk inimene!

Eestis on kõik nii pikad ja viisakad. Ma räägin nabade ja kaeladega, silmadeni lihtsalt ei küündi. Ja kõik soovivad head isu. Nii tore. (Tais ei soovi keegi, küll aga küsivad nad ALATI "arroi mai?" ehk "kas on maitsev?", see on neil "head isu!" asemel).

Nahk juba kuivab ja juuksed lendlevad, aga mõnusalt vaikne ja rahulik on kodus olla. Kurb on ka. Ei ole veel hea hakanud, elukas andis liiga kõva sabalöögi, kui ta sealt nurgast välja ronis.

Read more...

Killud toovad õnne?

Astusin loetud päevad tagasi järjekorras kolmanda joogiklaasi puruks. Justnimelt a s t u s i n ! Sest meie elamine on selline, et magamistuba, kodukontor ja elutuba on vaid mõttelised osad ühest ja samast toast. Nurk, kus on voodi, on "magamistuba", arvutilauaga nurk "kontor" ja seal, kus on telekas, on "elutuba". "Söögitoa" jaoks said nurgad otsa, neljandas toanurgas on välisuks. Väike köök on täiesti olemas, aga seal mahub napilt süüa tegema, mitte sööma-jooma. Ühtegi einestamiseks sobivat lauda üheski mõttelises toas ei ole ja seega me sööme-joome põrandal. Ja asetame nõusid põrandale, mitte lauale. Ja kui ma end siis voodile arvuti taha lösutama sätin, olen järgmiseks hetkeks juba unustanud, et klaas põrandal on ja astun voodist tõustes sellele peale. Nii on juhtunud kolmel korral paarinädalase perioodi jooksul! Ja loomulikult ei süüdista ma selles enda kohmakust. Loomulikult ei osta ka väikest lauakest, millele saaks vajadusel joogiklaasi asetada. Hoopis ära tahan kolida! Ja tegelikult ju mitte puruks astutud klaaside pärast, vaid sellepärast, et tahaks elukohta, mis oleks avaram, puhtam ja vaiksem. (Mürast ma ka veel kirjutan).

P.S. Kust on küll tulnud väljend, et killud õnne toovad? Kukud end läbi klaasukse puruks ja sellele järgneb õnn? Või virutab keegi klaaspudeli pähe katki, jällegi õnn või?

Read more...

Igatsusest

Koduigatsus tahtis mind jalust niita juba siis, kui ma esimest korda saarel korraga 4,5 kuud järjest veetsin. Ma kohtasin iga päev uusi "sõpru", aga nad kõik lahkusid mingil hetkel uutele jahimaadele - kes mõnda uude riiki, kes koju tagasi. Olin juuniks kojusõidust väga erutunud ja kindel, et kodused tunnevad samamoodi! Ei osutunud tõeks. "Kuidas siis Tais oli kah? Ok? Selge, ma söön nüüd oma võileiva lõpuni ja lähen tööle" - nagu ma oleks nädal-paar kusagil naaberlinnas ära olnud ja tagasi tulnud! Tegelikult on ju neli kuud üsna lühike periood. Mulle endale tundus lihtsalt uue ja põneva kogemuse taustal, et mõne kuu jooksul nii palju muutunud ja nii palju huvitavat toimunud ja ma ei saanud kuidagi aru, kuidas kellelgi ei olnud mu ülevoolavatele muljetele samaga vastata.

Esimene kord ei olnudki nii hull igatseda, teadsin kindlalt, et lendan magistridiplomi üleandmise ajaks koju.

Teine kord ma ei teadnud. Mul oli jällegi ühe otsa pilet, aga ei ühtegi konkreetset daatumit, millal koju saab. Olin kindel, et suveks. Ei õnnestunud. Siis talveks. Ei õnnestunud seegi. Ja selleks ajaks, kui ma lõpuks teiseks suveks end läbi ilge punnitamise koju sättima hakkasin, oli koduigatsus sõna otseses mõttes hulluks ajanud. Z'lt võiks ju küsida, tal oleks lõputult muljetada sellest, kuidas ma pidevalt halasin, vingusin ja vihastasin.

Kõige talumatuks muutubki igatsus siis, kui ei tea, millal see lõpeb. Kõik ümberringi hakkab närvidele käima. Kohalikud on laisad, lohakad ja veidrad. Kõikjal vohab mustus ja keegi ei lase end sellest häirida. Korralikke kõnniteid ei ole. Igal sammul koheldakse kui esmaturisti ja seda isegi siis, kui müügimees on mind poolteist aastat pea iga päev oma müügiputkast möödumas näinud ja ta teab, et ma tulen homme tagasi ja ta teab, et ma tean, kus ta oma DVD-sid või käekotte või kleite müüb või massaaži- või taksoteenust pakub.

"Tead, meil Eestis on taara-automaadid!" teatasin Z'le demonstreerimaks kuivõrd palju ägedamast riigist mina ikka tulen. "Meil on puhas, keegi ei loobi prügi maha!" oli veel üks argumentidest. Ja loomulikult: "Meil käivad kõik korralikult koolis ja ülikoolis, õpivad keeli, teevad korralikult tööd ning ei rahuldu vaid sellega, et ports riisi on laual!"

Naeruväärne ju tegelikult, aga niimoodi juhtub, kui igatsus ei anna asu. Siis on kõik teised süüdi ja pudrumäed kõrguvad ja piimajõed voolavad ju ikka seal, kus mind parasjagu ei ole.

Ma ei suutnud mitte kuidagi teenida piisaval hulgal raha, et koju lennata. Lootusetu juhtum. Lõpuks pidi ikka ema abi kasutama.

Sel suvel ei jätnud aga mitte kedagi mitte miski ükskõikseks ja erutatud muljetamist jagus mõlemapoolselt. Mul oli tohutult hea ja mugav kodus olla, armastust ja hoolimist jagus lademetes.

Nii palju oli muutunud! Või siis unustusse vajunud. Ma ei tundnud näiteks oma tuba ära, vaatasin oma asju ja riideid nagu esimest korda näeks. Kõndisin ringi kohtades, kus ma ju teadsin, et olen varem käinud, aga selline tunne oli, nagu mõõdaks neid maju, ruume ja tänavaid oma silmade ja sammudega esmakordselt.

Nüüd käisin ma jälle kodus. Pärast üsna lühikest vaheaega. Vanaisal oli suur juubel ja ma ei tahtnud sellest kuidagimööda kõrvale jääda. Mõtted käisid peast läbi juba suvel, et KUI VAID SAAKS, siis käiks detsembris kodus! Ma ei uskunud iial, et saab. Mäletasin hästi seda lootusetust ja oskamatust piisavalt raha teenida. Aga seekord oli mul vaja endale midagi tõestada. Mul oli vaja tõestada, et kui ma TAHAN, siis ma saan. Et saan piltlikult öeldes kasvõi homne päev oma inimeste juurde tagasi lennata. Ja sedakorda aitasid mind suvel kodust üles korjatud töödistsipliin ja kangus niipalju, et sain, mis tahtsin. Hästi hea oli korraks kodus käia, lähedasi kallistada ja kopsud karget talveõhku täis tõmmata.

Ja ka nüüd on hästi hea. Sest ma tean, et ma saan, kui tahan. See ongi kõige tähtsam. Mu kodu on mulle kogu aeg lähedal ja seda nii kaudses kui nüüd õnneks ka otseses mõttes. Küll mitte kilomeetritelt, aga võimalustelt.

Hoopis vaikust igatsen nüüd.

Read more...

Teistmoodi, vol 2

Sama jada, teine postitus.

Alkoholimüügi seadus - Sellega harjub tegelikult kiiresti, aga esialgu oli väga veider, et näiteks veinipudeli ostmiseks peab end enne kella 22 poodi sättima. Aga kui tööpäev lõpeb kell 23?

Ööpäevaringsed poed - Täpsemalt nende puudumine! Tunnen puudust 24/7 avatud Seven Elevenitest, Family Martidest ja Super Cheapidest! Palaval Phuketil eelistan tihtipeale öist aega päevasele - siis on jahe ja mõnus. Kui kõht tühi, saab ka keset ööd kätte mitte ainult kiirtoidu, vaid ka salatikraami, liha, munad jms. Ka alkoholimüügile ei ole piiranguid, osta siis, kui soovid!

Parmud - Kõigi nende piirangute puudumise juures peaks ju Phuket joodikutest kubisema, eks! Aga võta näpust! Ma pole tükil ajal nii palju "parmusid" kohanud, kui nüüd, Eestis. Eriti ebameeldiv on see Tallinnas, kus trammid-trollid joodikutest kohati talumatult haisevad.

Rullnokad - Ma tegelikult ka imestan, et nad endiselt veel eksisteerivad. Need sobimatutes kohtades liiga kiiresti vihisevad autod ja parklates kogunemised jne! 90ndad on juba läbi ju!?

Aga vähemalt on meil endiselt puhas ja värske õhk, odavamad hinnad, kui Soomes ning netikommentaatorite pettumuseks* olümpiamedalid käes!

*Pole ise lugenudki, aga mulle on elavalt neid sportlaste kallal vingujaid kirjeldatud. Sellest siis videovalik ka.

Read more...

Puhutko suomea?

"Tallinnas on ikka olukord palju parem, kui siin, Pärnus," kurtis üks soome mees, kes koos oma naisega kohvikusse väikest jooki nautima tuli. "Seal räägivad ikka kõik teenindajad soome keelt!"

"See on väga tore," vastasin ma. "Aga kui mina Soome lähen, ei räägi seal mitte keegi kusagil minuga eesti keelt!"

Soomlane kohmetus, aga nõustus minuga.

Eelmise postituse jätkuks pildistasin ÜHE inimese nimekirja kõigest sellest, mida ta süüa ei tohi. Vasakul pool jookseb soome keelne list, paremal eesti keelne ehk: "kala, pähkel, mandel, vähiliset, keedetud ja praetud muna, kiivi, seller, pasternakk, basilika, rukis, nisu, oder, tatar, soija ei või sööda, sest on väga kahjulik tervisele".

Read more...

Teistmoodi

Olen siin jõudumööda kirjutanud sellest, mis Tais teistsugune, kui Eestis. Näib, et poolteist aastat järjest äraolemist on piisav aeg, et märgata seda, mis Eestis teistsugune, kui Tais.

Puhtus - See hakkas kõige esimesena juba Riiast Tartu poole sõites silma. Meil on nii puhas! Esimeste päevade jooksul mainis Z korduvalt, et prügikaste on hästi palju ja kindlasti sellest ka selline puhtus. Nüüd oleme aga avastanud, et näiteks Pärnus on kesklinnast väljajäävas alas pigem prügikastide puudus.

Õhk - Eesti õhk on värske ja kerge hingata! Eks ma tean seda varasemastki, alati on mõnus Aasiast Euroopasse tagasi tulla ja kopsud õhku täis tõmmata. Kahjuks on meie õhk ka tohutult kuiv, mul pikalt kuivasid huuled ja siiamaani kuivab nahk, ilma kreemita üldse ei saa.

Vaikus - See oli esimene asi, mida ma Tartu koju sisse astudes märkasin. Siin on nii vaikne! Ja vaikne on igal pool - isegi Tallinnas aknaga Vabaduse pst poole magades ja Pärnus Tallinna mnt kõrval. Just nende variantide puhul on vanemad muretsenud, et kuidas ma lahtise aknaga liiklusmüra taustal magada saan. Selleks tuleb vist Patongi liiklusmüra kõrval magama harjuda, et aru saada, kui hästi!

Söök - Ma olen täiesti ära unustanud, et söögi kõrvale leiba-saia süüakse ning piima juuakse! See tundub mulle lausa kummaline. Õnneks ei ole ma seda vana harjumust ka uuesti üles korjanud. Samamoodi imestan, kui keeruline on poodidest tavalist joogivett leida. Suurem osa müüdavast veest on maitsestatud või gaseeritud. Ja jooke ei serveerita jääga! Tais juuakse isegi õlut jääga. Samas on nii mõnus see, et kraanivett võib endale vabalt sisse ajada, sellest ehk ka joogivee vähene populaarsus, kodus juuakse lihtsalt isu täis!?

Eesti tüdrukud - Eesti tüdrukud näevad välja nagu vene tüdrukud ja väga paljud neist näivad armastavat punast juuksevärvi.*

Eurod - Ma juba vaikselt hakkan harjuma selle tohutu sendimajandusega, aga ikka veidi kohmitsen poes 14,93-e eurot kokku lugedes. 93 senti! Appi!

Teenindus - Meil on nii kenad teenindajad! Naeratavad ja sõbralikud. Ja ma ei ütle seda üldse irooniaga, päris ausalt kohe. Tais ju teenindatakse ka. Kõige muu kõrvalt nii muuseas. Aga ka see on täiesti ok ja sellega harjub ära.

Turistid - See haakub veidi eelmise punktiga ka - ma saan nüüd aru, miks taid turistidesse niimoodi suhtuvad, nagu nad suhtuvad. Taid on nimelt kohati turistide peale pahased, et nood on ülbed ja ennast täis. Ja ennast täis turistid on jällegi kohati taide peale pahased, sest: "Meie ju oleme teie rahaallikas! Kui ükski turist enam Phuketile ei rändaks, ei oleks teil kellelgi enam raha!" Sama seis näib olevat eestlaste ja soomlastega Eestis. Olen ema-tädi Pärnu kohvikus suveks tööl ja ma olen IGA tööpäev pahane selle üle, kui ülbed ja ennast täis on soome turistid! (Ja muidugi ka selle üle, kui veidrad** nad on, aga see on teine teema). Ja soome turistid on loomulikult pahased selle üle, kuidas me neid, kui me ainsat rahaallikat, rohkem ei hinda.

*Selline on Z'i tähelepanek ja otse loomulikult ei käi see mitte kõigi eesti tüdrukute kohta.

**Nad söövad kõiki sööke friikartulite ja ketšupiga. Jätavad salati alati alles ja joovad kõige kõrvale Coca Light'i. Neil on tohhhutult allergiaid ja erinevate ainete talumatust (gluteiini-, laktoosi- ja/või proteiinitalumatus) ning nad tahavad kõike soodushinnaga või tasuta saada. Avastavad näiteks tühjaks söödud taldriku kõrval, et söögis oli ikka midagi sellist, mis neile ei maitsenud või arvavad, et pika ooteaja eest võiks tasuta pudeli veini saada. 

Ja otse loomulikult ei käi see mitte kõigi soomlaste kohta, eks.

Pildilolev vesi purskab minu sünnipäevale pühendatud platsil Vabaduse väljaku küljel.

Read more...

15.06-16.06 HKT-MUC-RIX-TLL

Kodujuust, siit ma tuleeen!!!

Read more...

Demonstratsioon

Ei, üldse mitte jõu ega moe oma. Palju igavam. Demonstreerin oma asju ja tegemisi:

Esiteks. Sellises majas ma nüüd siis elan:

Asukohaks on Kathu (nüüd tean lõpuks ka oma aadressi, küsi, kui soovid postkaarti saata! ;)), varem pesitsesin Chalongis. Ikka tollesama telefoniga klõbistatud pilt.

Ja teiseks. Sellise riistaga vuristan ringi:

(Ema meisterdas need pildid oma digifotokaga)

Ning kolmandaks. See on minu raske töö:

Et siis naeratada, nüpeldada ja selle kõige vahepeal ka mõned shotid välja valada. (Piltide autoriteks on Chris ja Daryl... aga see vist ei ütle kellelegi midagi, eksole...)

Read more...