Minu Phuketi kodud

Phuketil on kolimine igapäevane nähtus. Põhjuseid kodu vahetamiseks leidub mitmeid. Praegune pesa on mu kümnes (!) Phuketi kodu. Neist kümnest ja põhjustest, miks mina nii mitmel korral elukohta vahetanud olen, kirjutangi järgnevalt.

1. Tuba Chalong'is

Mu esimeseks Phuketi koduks sai tuba Ardo-Kairi juures siis, kui ma esimest korda saarel maandusin. Elasime ilusas majade kompleksis, mille keskel laiutas bassein. Enamus majakestest olid täidetud eestlastega, meil oli oma kommuun. Õhtuti grillisime maisi ning jõime Sangsom'i Coca-Cola'ga. Sellelt pildilt saab natuke toda kompleksi piiluda:

Põhjus, miks ma ära kolisin, peitub kõige lihtsamalt seletades selles, et (abielu)paariga koos elades muutub üleliigne tegelane tahes-tahtmata kolmandaks rattaks (kui tegemist ei ole just järeltulija või koduloomaga). Nii läks.

2. Karp-tüüpi korter Kathu'l.

Chalong'ist kolisin Kahtu'le elama. Mu tollaeagne kolleeg-manager aitas korterit otsida ning just sinna kolimise põhiargumentideks said soodne hind ja parem asukoht töökoha suhtes.

Selline see karbike oli. Kusjuures rõdult (viimane pilt) puudus igasugune vaade, mulle vaatas vastu mäesein. Valisin just selle toa sellepärast, et tahtsin pärast töö-ööd rahulikult mäevarjus magada.

Põhjusest, miks ma sellest korterist lahkusin, kirjutasin siin.

3. Hotellituba Patong'is.

Erinevalt eelmisest kahest võis siit tööle lausa jalutada ning katuseterrassilt avanes ilus vaade:

Hotelli koduleht asub siin, mina peatusin Lamai Apartment'i nimelises (taksojuht transportis tookord mu asjad ekslikut ühe teise Lamai juurde).

Siis sõitsin ma koju.

4. Lukselamine Patong'is.

Teist korda Phuketile jõudes peatusin sõbranna Jade'i juures, kes mind veel Eestis viibides lahkelt enda juurde kutsus. Mainimata, et ta on ära leppinud ja elab koos oma poiss-sõbraga, kes mind ei sallinud (ega üldse kedagi, kes hetketi rohkem tähelepanu sai, kui tema).

Esialgu oli selles minu mõistes lukselamises äärmiselt mõnus - mul oli omaette tuba, tööle sai mugavalt jalutada ning maja juurde kuulus ka bassein.

Minu tollane magamistuba,

korteri elutuba,

elamisest avanev vaade

ja maja juurde kuuluv bassein.

Põhjus, miks ma välja kolisin, oligi mu sõbranna peigmees, kes oli erinevatel põhjustel emotsionaalselt ebastabiilne ja kui veel hommikul pakkus ta mulle lahkelt teed ja vestles juttu ajada, siis õhtul märatses, et ma pean kindlasti korterist kohe kaduma, sest tema ei saa oma kodus rahulikult alasti ringi loivata pluss veel sada häda (praeguseks on see noormees manalateele läinud - rahu tema põrmule).

5. Soodne tuba Patong'is.

Järgmisena kolisin kokku hispaanlasest kolleegiga. Tema voodi oli toa ühes, minu oma teises nurgas, lisaks riidekapid, vannituba, rõdu - tüüpiline karp-tüüpi korter. Elamine asus kiviviske kauguselt töökohast ning kolleegiga ei puutunud me praktiliselt üldse kokku, sest mina müüsin päeval pileteid ja tema jagas öösiti flaiereid. Jubesoodne oli seal koos elada.

Kolisin aga sellepärast, et soovisime ühel hetkel mõlemad rohkem privaatsust.

6. Hubane karbike Patong'is.

Minu järgmiseks elukohaks sai karp-tüüpi tuba, mis oli väike, aga armas. Muutsin selle mõnusaks ja hubaseks (vahetasin haiglapirnid soojade vastu jms).

Sellesse korterisse kolis Z ning sinna võtsin ma Dolly. (Häid pilte mul polegi. On üks, kus Z rõõmsalt Dolly majakest ehitab, aga seda ma ei postita). Kolisime välja, sest korrus allpool tegutses pesumaja ning pesupesemisest imbuvad niiskus ja kemikaalid hakkasid tervise peale. Ka jäi sinna korterisse hulgaliselt halbu emotsioone, mis olid seotud lahkuminekutega, uue suhte konarliku algusega, kuni selleni välja, et ma tundsin, et sellel karbil on halb energia.

7. Teine hotellituba Patong'is.

Kolisime (mina, Z ja Dolly) hotellituppa, mis oli soodne (hotell oli just avatud ja inimtühi, ka jäi kolimine minu mäletamist mööda madalhooaja kanti) ning maitsekas ja puhas (külmkappi varustati pidevalt joogiveega ning kord nädalas koristati tuba ja vahetati voodipesu).

Väljakolimine tuli ootamatult. Olin viisal vale templit arvestanud, tegin seetõttu järjestikku kaks visa run'i ja kiirkorras uue viisa, see kõik oli kulukas ja ebameeldiv. Lisaks taheti kõrghooaja saabudes toa hinda tõsta. Lahendus saabus Z'i tädile kuuluva stuudiokorteri näol, kus me esialgu tasuta elama pidanuks, aga otsustasime siiski üüri maksta.

8. Stuudio Patong'is.

Selles kaheksandas elasin kõige kauem. Sealt kolis Dolly metsa elama, sinna majja kolisid sisse kõik Z'i tiimikaaslased (teistesse tubadesse siis), seal pidin ma klubiuksel tööd alustades ümbritsevast mürast peaaegu hulluma (pidev lärmakas liiklusvool maja kõrval asuval peatänaval, lärmakad naabrid jne) ning seal läksime Z'ga laiali.

Need pildid tegin ma siis, kui Z oli välja läinud ning ka mina valmistusin oma asju pakkima. (Z elab nüüd uuesti seal, koos oma tädipoja ja veel ühe tiimikaaslasega, kui ma ei eksi):

See karu on sünnipäevakingitus emalt, vennalt, Pikalt ja tädiperelt. Praegu elab ta Ira tütre juures.

Ma nägin tolles elamises tohutult vaeva, et see elamiskõlbulikuks muuta, küürisin eelmiste üürnike jäetud jampsi (maja on üle kümne aasta vana ning mitmeid elanikke näinud), kleepisin seintele ilukleepse, sest eelmised asukad olid piltide, nagide, kalendrite jms seinale riputamisest koledad liimiplörakad tekitanud, ostsin ilusaid asju. Aga korter ei saanudki selliseks nagu ma tahtsin (no see kole pandakarupiltidega kapp oleks pidanud kindlasti pruuni, naturaalse ilme saama!), sest aeg sai otsa.

9. Lohutuskorter Patong'is.

Manager Ira ning kolleeg Mihret kutsusid enda juurde elama. Nad on vanemad ja targemad ning teavad, et murtud südamega ei ole mõtet (halbu) mälestusi täis korteris elada. Kolisin nende juurde. Euroopalikku, basseiniga korterisse. Fotod on mul vaatest, mis rõdult avanes:

10. Uus algus Patong'is.

Niisiis on mu praegune pesa järjekorranumbrilt kümnes. Otsin üheteistkümnendat, sest jaapanlased kavatsevad siit umbes-täpselt kuu aja pärast välja kolida ning mul on vaja kohta, kus olla. Kui mul õnnestub saada see korter, mida ma tahan, saab sellest lihtsa vaevaga PÄRIS MINU Phuketi kodu. Üheteistkümnes. Aga nii mitmes mõttes esimene.

Read more...

Head isu, pikk inimene!

Eestis on kõik nii pikad ja viisakad. Ma räägin nabade ja kaeladega, silmadeni lihtsalt ei küündi. Ja kõik soovivad head isu. Nii tore. (Tais ei soovi keegi, küll aga küsivad nad ALATI "arroi mai?" ehk "kas on maitsev?", see on neil "head isu!" asemel).

Nahk juba kuivab ja juuksed lendlevad, aga mõnusalt vaikne ja rahulik on kodus olla. Kurb on ka. Ei ole veel hea hakanud, elukas andis liiga kõva sabalöögi, kui ta sealt nurgast välja ronis.

Read more...

Kui vaid antaks rõõmus kannatada!

Mu uue aasta esimese päeva programmi kuulub alati "Tujurikkuja" sketšide vaatamine ja ma ei saa klippi "Olla eestlane on halb (Kannatame ära!)" mainimata jätta!

Olen ma ju ise täpselt see tüüpiline ilma üle vinguja (arvatagi ju, miks ma muidu siin Tais olen) ja ka tüüpiline ajaloolise tausta pärast "kannataja" - mind ajab näiteks ALATI närvi, kui mind Phuketil venelaseks peetakse ning veel enam häirib mind venelaste arusaam: "Sa oled ju eestlane! Tähendab mõistad vene keelt!", mispeale ma alati inglise keeles läbi hammaste surun, et ega ikka ei mõista küll.

Tegelikult saan ma ju omajagu sellest, millest venelased (omavahel) räägivad, aru - vastu, tõsi küll, midagi väga öelda ei oska, aga mul on see eestlaslik vimm, et "tulgu juba oma nõuka-ajast välja ja saagu aru, et maailm ei keerle (enam) nende ümber ja et me ei ole ühisest sõprus- ega perekonnast, nagu neile mõelda meeldib ja ei ole mitte ühtegi põhjust, miks ma nende keelt oskama peaks".*/**/***

Ülejäänud riikide kodanikele jäävad minu "kannatused" muidugi kaugeks, ei tea nad ju Eesti olemasolustki midagi, mis veel siin meie ajaloo tundmisest rääkida. Oh, kui nad vaid tunnustaks meie kannatusi, küll siis saaks rõõmus kannatada!

Lõppu üks tore seik ka - kohtasin paar päeva tagasi Open Bar pileteid müües kaht austraallast, kellest üks oli Eestiga üsna hästi kursis. Vähemalt teadis meie riigi suurust nii pindalalt, kui rahvaarvult. Jutt läks ühe teise Phuketi ööklubi peale (White Room), mis on mõõtmetelt Seductionist, kus ma töötan, kordades pisem. "See White Room on ju isegi väiksem, kui Eesti!" teatas teadjam austraallane. Väga terav ja tabav. Ma võtan selle oma müügijuttu sisse.

*Ma tegelikult olen alati arvanud, et ükskõik, millise keele oskus ei jookse eales mööda külgi maha, aga see siin ongi iroonianurk.

**Ja ega ma siis ei tule selle nõuka-aja unustamisega ju poole peale vastu ka, mis sest, et ma sellest ajast suurt midagi ei mäleta, patriotism lööb ikka välja. Aga see siin ongi iroonianurk, nagu ma juba mainisin.

***Venelased muidugi mõtlevad, et saagu meie ometigi üle oma uhkusest ja tunnistagu, et oleme endiselt suured sõbrad ja vennad ja tunnistagu mina ometigi, et ma nende keelt oskan! (Iroonianurk, eksole).

Read more...

Kindlasti tahaks...

Mul oli igasugu huvitavaid mõtteid enne Phuketilt esimest korda koju saabumist. Et kindlasti tahaks... just nende inimestega kokku saada, just neis kohtades käia ja just nende tegevustega tegeleda! Täpsemalt enam meeles ei olegi, sest kirja ma ühtegi mõtet ei pannud.

Nüüd teist korda Phuketilt tulles oli samamoodi. Lisaks inimestele, kohtadele ja tegevustele igatsesin ka eesti toitu. Et kindlasti tahaks süüa... Täpsemalt ei mäletagi, aga kindlasti olid seal nimekirjas kodjuust, tuunikala tomatis, leib, tatrapuder hapukoorega, pelmeenid, isegi kohukesed! Tegelik nimekiri oli kordades pikem, aga täpsemalt ei mäleta, sest kirja ju ei pannud.

Nüüd, enne kui ma Phuketile tagasi lendan, tean ma täpselt, mida ma seal kindlasti teha tahaks. Ma tahan minna randa päevitama, ujuma, snorgeldama. Ma tahan imelise vaatega After Beach restoranis löötida ning oma lemmik-baaris maitsvaid Margaritasid nautida. Ma tahan veel natuke müüa noid pileteid, sest see on nii palju lihtsam töö, kui kiuslikest soomlastest klientide teenindamine suvise Pärnu kesklinna kohvikus. Ma tahan korralikku ja mõnusat tai massaaži ning mäejalami Number 6 restoranis süüa kõike, mida hing ihaldab! Ja mitte just tingimata selles järjekorras. Aga vähemalt olen ma selle nüüd kirja pannud.

Pildil on mu tänane hommikusöök. Just selline, millisest Phuketil vaid unistada võib: Karjala pirukas munavõiga, kodujuust värskete tomatite ja pipraga, must leib juustu, tomati ja tilliga ning must leib munavõi ja vürtsikiluga.

Read more...

Teistmoodi, vol 2

Sama jada, teine postitus.

Alkoholimüügi seadus - Sellega harjub tegelikult kiiresti, aga esialgu oli väga veider, et näiteks veinipudeli ostmiseks peab end enne kella 22 poodi sättima. Aga kui tööpäev lõpeb kell 23?

Ööpäevaringsed poed - Täpsemalt nende puudumine! Tunnen puudust 24/7 avatud Seven Elevenitest, Family Martidest ja Super Cheapidest! Palaval Phuketil eelistan tihtipeale öist aega päevasele - siis on jahe ja mõnus. Kui kõht tühi, saab ka keset ööd kätte mitte ainult kiirtoidu, vaid ka salatikraami, liha, munad jms. Ka alkoholimüügile ei ole piiranguid, osta siis, kui soovid!

Parmud - Kõigi nende piirangute puudumise juures peaks ju Phuket joodikutest kubisema, eks! Aga võta näpust! Ma pole tükil ajal nii palju "parmusid" kohanud, kui nüüd, Eestis. Eriti ebameeldiv on see Tallinnas, kus trammid-trollid joodikutest kohati talumatult haisevad.

Rullnokad - Ma tegelikult ka imestan, et nad endiselt veel eksisteerivad. Need sobimatutes kohtades liiga kiiresti vihisevad autod ja parklates kogunemised jne! 90ndad on juba läbi ju!?

Aga vähemalt on meil endiselt puhas ja värske õhk, odavamad hinnad, kui Soomes ning netikommentaatorite pettumuseks* olümpiamedalid käes!

*Pole ise lugenudki, aga mulle on elavalt neid sportlaste kallal vingujaid kirjeldatud. Sellest siis videovalik ka.

Read more...

Teistmoodi

Olen siin jõudumööda kirjutanud sellest, mis Tais teistsugune, kui Eestis. Näib, et poolteist aastat järjest äraolemist on piisav aeg, et märgata seda, mis Eestis teistsugune, kui Tais.

Puhtus - See hakkas kõige esimesena juba Riiast Tartu poole sõites silma. Meil on nii puhas! Esimeste päevade jooksul mainis Z korduvalt, et prügikaste on hästi palju ja kindlasti sellest ka selline puhtus. Nüüd oleme aga avastanud, et näiteks Pärnus on kesklinnast väljajäävas alas pigem prügikastide puudus.

Õhk - Eesti õhk on värske ja kerge hingata! Eks ma tean seda varasemastki, alati on mõnus Aasiast Euroopasse tagasi tulla ja kopsud õhku täis tõmmata. Kahjuks on meie õhk ka tohutult kuiv, mul pikalt kuivasid huuled ja siiamaani kuivab nahk, ilma kreemita üldse ei saa.

Vaikus - See oli esimene asi, mida ma Tartu koju sisse astudes märkasin. Siin on nii vaikne! Ja vaikne on igal pool - isegi Tallinnas aknaga Vabaduse pst poole magades ja Pärnus Tallinna mnt kõrval. Just nende variantide puhul on vanemad muretsenud, et kuidas ma lahtise aknaga liiklusmüra taustal magada saan. Selleks tuleb vist Patongi liiklusmüra kõrval magama harjuda, et aru saada, kui hästi!

Söök - Ma olen täiesti ära unustanud, et söögi kõrvale leiba-saia süüakse ning piima juuakse! See tundub mulle lausa kummaline. Õnneks ei ole ma seda vana harjumust ka uuesti üles korjanud. Samamoodi imestan, kui keeruline on poodidest tavalist joogivett leida. Suurem osa müüdavast veest on maitsestatud või gaseeritud. Ja jooke ei serveerita jääga! Tais juuakse isegi õlut jääga. Samas on nii mõnus see, et kraanivett võib endale vabalt sisse ajada, sellest ehk ka joogivee vähene populaarsus, kodus juuakse lihtsalt isu täis!?

Eesti tüdrukud - Eesti tüdrukud näevad välja nagu vene tüdrukud ja väga paljud neist näivad armastavat punast juuksevärvi.*

Eurod - Ma juba vaikselt hakkan harjuma selle tohutu sendimajandusega, aga ikka veidi kohmitsen poes 14,93-e eurot kokku lugedes. 93 senti! Appi!

Teenindus - Meil on nii kenad teenindajad! Naeratavad ja sõbralikud. Ja ma ei ütle seda üldse irooniaga, päris ausalt kohe. Tais ju teenindatakse ka. Kõige muu kõrvalt nii muuseas. Aga ka see on täiesti ok ja sellega harjub ära.

Turistid - See haakub veidi eelmise punktiga ka - ma saan nüüd aru, miks taid turistidesse niimoodi suhtuvad, nagu nad suhtuvad. Taid on nimelt kohati turistide peale pahased, et nood on ülbed ja ennast täis. Ja ennast täis turistid on jällegi kohati taide peale pahased, sest: "Meie ju oleme teie rahaallikas! Kui ükski turist enam Phuketile ei rändaks, ei oleks teil kellelgi enam raha!" Sama seis näib olevat eestlaste ja soomlastega Eestis. Olen ema-tädi Pärnu kohvikus suveks tööl ja ma olen IGA tööpäev pahane selle üle, kui ülbed ja ennast täis on soome turistid! (Ja muidugi ka selle üle, kui veidrad** nad on, aga see on teine teema). Ja soome turistid on loomulikult pahased selle üle, kuidas me neid, kui me ainsat rahaallikat, rohkem ei hinda.

*Selline on Z'i tähelepanek ja otse loomulikult ei käi see mitte kõigi eesti tüdrukute kohta.

**Nad söövad kõiki sööke friikartulite ja ketšupiga. Jätavad salati alati alles ja joovad kõige kõrvale Coca Light'i. Neil on tohhhutult allergiaid ja erinevate ainete talumatust (gluteiini-, laktoosi- ja/või proteiinitalumatus) ning nad tahavad kõike soodushinnaga või tasuta saada. Avastavad näiteks tühjaks söödud taldriku kõrval, et söögis oli ikka midagi sellist, mis neile ei maitsenud või arvavad, et pika ooteaja eest võiks tasuta pudeli veini saada. 

Ja otse loomulikult ei käi see mitte kõigi soomlaste kohta, eks.

Pildilolev vesi purskab minu sünnipäevale pühendatud platsil Vabaduse väljaku küljel.

Read more...

Palju 6nne synnip2evaks!

Et ei ole seda arvutit ja netti nii v2ga k2ep2rast, kui tahaks, saadan ma vabariigi aastap2eva 6nnitlused alles nyyd teele.

J22vad v2hemalt veebruari sisse veel. Hip-hip-hurraaa!

Kypsetasin ka. Sealiha ja kartulit, loomulikult. Ja singirulle!

Zad ja ta s6ber p2risid m6lemad, miks neid rulle praetult ei serveerita? Ehk peaks proovima? V6i ehk mitte...

Read more...

T2idetud munad kui luksustoit

On ytlus, et iga algus on raske. Ja kindlasti on raske alustada s88gitegemist pooltyhjas k88gis. Mu uuel korteril on nimelt ka v2ike k88k ja pooltyha all pean silmas seda, et peale gaasipliidi, kylmkapi ja m6ningate n6ude seal esialgu suuremat ei olnud. Olen juurde ostsnud paar panni ning elementaarsed algained nagu sool, pipar, oliiv6li.

Just igasugu s88gikraami nullist soetamine teeb s88gitegemisega alustamise raskeks. Kui juba soolad, piprad olemas, siis nendest j2tkub ju mitmeks korraks! V6i kotit2iest riisist v6i makaronidest, eks. Sel samal p6hjusel tundus esialgu ka t2idetud munade tegemine liialt kulukas ettev6tmine. Vaja oli ju soetada lisaks munadele, sinepile ja majoneesile ka n2iteks s88gis6el, mida mu k88gis ei eksisteerinud.

L6puks said tibud ikkagi valmis! Siin nad on, mu t2itsa enda tehtud t2idetud munad:

Kokku l2ks kogu kupatus maksma (tibusid tuli kokku pisut rohkem, kui taldrikule mahtus) 245 bahti (kaasa arvatud terapipar silmadeks ja tomat nokkadeks, mis on ometi ju k6ige olulisemad elemendid t2idetud munade juures!!!). Annab luksustoidu hinna v2lja kyll. Sama raha eest saab korraliku restoranieine. V6i kahekesi kaks korda riisi syya.

Kui tekib kysimus, miks ma esimeseks s88giteoks just t2idetud munad valisin (k6htu nad ju ei t2ida v6i v2hemalt ei ole ette n2htud neid sellistes kogustes tarbida, et k6ht t2is saaks), siis p6hjus on lihtne! Tegelikult on neid kaks. Esiteks - Zad armus eestlaste j6ululauas verivorstide k6rval (sic!) ka t2idetud munadesse ja et ma uhkustasin, et minagi neid teha oskan, tuli s6na pidada. Teiseks - tegemist on kahtlemata sellise toiduga, mida siit poest valmiskujul osta ei saa, aga mille komponendid ometi lihtsasti k2ttesaadavad ja ma olen t2idetud mune alati arrrmastanud.

T6ele au andes oli tegemist mu teise korraga siin kypsetada. Esimesel korral tegin kotlette praekartuli ja kurgisalatiga. Et aga tulemus v2ga maitsvaks ei osutunud, kirjutan kotlettidest m6ni teine kord. Siis, kui olen emalt meelde tuletanud, kuidas kotletid ilusasti paksuks ja mahlaseks teha (mu omad olid kuivad kribud).

Read more...

Eesti asi

Kui emme külas käis, varustas ta mind suure hunniku Kroonikatega. Lugesin ja vaatasin pilte ning avastasin ägedaid Eesti asju: Marge Iilase kübarad (www.iilane.com), Tallinn Dollsi kohvrid (www.tallinndolls.com) jne. Mulle hirmsasti meeldib Eesti disain. Ja mulle meeldib, kui Eesti puhvetitele-klubidele eestikeelseid nimesid pannakse. Näiteks geiklubi Kapp!

Kui ma eile netis luusisin, sattusin üle tuhande aasta kalli Penny Lane'i blogisse (http://penny-l.blogspot.com). Lugesin, vaatasin pilte ning avastasin, et vahepeal on ägedaid Eesti plaate välja antud. Mulle hirmsasti meeldib Badass Yuki "Black Apple Trip" plaadikujundus:

Plaati ennast veel ilmselgelt kuulanud ei ole, aga neti tutvustusklippide põhjal tundus ammukuuldud "Changeling" ikkagi kõige kõrvapärasem.

Penny Lane'i blogist klikkisin end veel edasi Faktory lehele (http://faktoryfaktory.wordpress.com), sealt Misu lehele (http://misu.ee) ja veendusin, et mulle endiselt hirmsasti meeldivad eestlaste tehtud kõrvarõngad. No vaadake kasvõi seda Anne Veskit! Või neid käpikuid!

Faktoryst klikkisin ka Liisi Joalale (http://liisijoala.blogspot.com). Kas ma juba mainisin, et mulle hirmsasti meeldib Eesti disain? Need (Tallinna) kiludega köögirätid tassiks endale kohe koju, kui neid vaid Tais müüdaks:

Enne kui ma oma aasta alguse ringreisi alustasin, laadisin telefoni Eesti muusikat. Muuhulgas HU? uue plaadi "Läbi Öö". Nimilugu sobib ööpimeduses vuravasse autosse ülihästi:

Ega emme ainult Kroonikaid ei toonud! Issi saadetud Mari Pokineni "22" oli samuti reisikohvris. Et mu pisikesse läpakasse CD-plaadid ei käi ning DVD-mängija otsustas otsad anda, olen plaati kuulanud vaid põgusalt Zadi autos. Täna kuulasin netist veel ja mulle väga meeldib "No näed". Leidsin ka ühe loo, mida plaadil ei ole ja mis meeldib mulle lausa hirmasti. Tegemist on lavastuse "Vaata, ma kukun" nimilooga:

Olen ägedate Eesti asjade üle hirmus uhke. Ja hirmus kahju on, et keegi teine neist midagi ei tea.

Read more...

Armastus ja Perekond

Üha enam ei soovi ma vastata küsimusele, kust ma pärit olen. Sest ausõna! MITTE KEEGI ei tea, mis* see Eesti on! Ja nagu ma ka varem siin blogis ohkinud olen - ei ole need teadmatud mitte ainult asiaadid, austraallased või ameeriklased, tihtipeale pole ka eurooplastel õrna aimugi! Inglastel või rootslastel näiteks.

Emme ja teised käisid Balil just. Ja vastasid oma päritolumaaks Stroloobia. Just sel põhjusel, et vahet ju ei ole - teistele on see üks tundmatu nimi nii või naa.

Kõige selle juures on eriti armas, kui saabub see ÜKS KORD, kus ma räägin kahe Austraalia tüdrukuga ning oma kodumaad mainides kergitab üks neist maikat, et näidata mulle oma vasakule küljele tehtud tätoveeringut, mis koosneb kolmest sõnast: "Armastus ja Perekond". Ta ema on nimelt eestlane, kes küll juba ammu Austraaliasse kolinud, niiet tütar teab eesti keelest ilmselt vaid neid kolme tätoveeringul kujutatud sõna. Aga ikkagi! Ta teab!

Ja loomulikult postitan ma siia Kerli loo "Creepshow", kus on sõnad:
I'm from a land called secret Estonia
Nobody knows where it's at

*Mõnikord ei küsita isegi, KUS see on, vaid MIS see on? (Eks ma siis vastan, et jajah - tegemist ei olegi riigiga, ma ise mõtlesin selle välja!)

Read more...

02.02 Eestlane olen ja...

Kui üks eestlane rendib Phuketil ülikallist villat ning otsustab sinna oma sünnipäeva puhul kõik ülejäänud Phuketi eestlased kokku kutsuda, siis võib juhtuda, et kohale ilmub 20+ võõrast kaasmaalast, kellest osad võtavad ka lapsed kaasa.

Ma saan esimest korda natuke aru, miks Eesti venelased eesti keelt ei oska. Pole tarvis.

Read more...