Abist

Mul on siin igasugu mõtteid ja teemasid kogunenud, aga otsustasin, et kirjutan justnimelt sellest. Abist ühe hiljutise õnnetuse näitel.

Mina sain Argo Aderi poja Phuketil juhtunud õnnetusest* teada nii, et mu sõber, kes on ühtlasi ajakirjanik, kirjutas mulle Facebook'is, et kas ma olen sellest midagi kuulnud. Ei olnud, sest ma polnud lihtsalt paar päeva uudiseid lugenud, igasugu muid tegemisi oli. Pärimise peale viisin end muidugi kurssi. (Õnneks ei palunud ajakirjanikust sõber mult sel teemal kommentaari, ma ei oleks seda ka andnud, v.a. juhul, kui see oleks puudutanud üldist infot ja/või isiklikult kogetut - olgu see siis siinsete haiglatega, liiklusega vms seotud).

Minu esimene reaktsioon oli mõte, et jumala eest kõik reisivad inimesed endale kindlustuse teeks! Ja teine mõte (ning seda juba pärast seda, kui nägin Argo abipalvet) - ma pean aitama! Sest mõelda vaid, kui minuga (ptüi-ptüi-ptüi!) midagi juhtuks ja mu vanematel oleks abi vaja! See oleks ju kohutav, kui keegi ei aitaks! Seega tegin sümboolse ülekande ning kirjutasin Aderi Facebook'i, et kui tal on tarvis kedagi, kes mõikab nii eesti kui tai keelt, siis ma olen olemas.

Samal perioodil käisin ka oma siinsetel eesti sõpradel külas ning nendelgi oli plaanis nii rahaliselt kui moraalselt aidata. Ei oska aga öelda, kas nad seda ka tegid, sest just siis tuli ilmsiks, et Aderi pojal on siiski tervisekindlustus olemas...

Ja sealt seda sappi pritsima hakkas! Mitte mu eesti sõpradelt, ei-ei!, aga neilt kaasmaalastelt, kes istuvad netis, loevad, mõtlevad (üle) ja muudkui pritsivad. Kui veel selgus, et haiglaarve jääb kõvasti alla selle, mis kindlustus välja käis + annetused, siis oligi tegemist ühe kohtava skeemitamise, inimeste petmise ja ma-ei-tea-mille-kõigega-veel! Et kandku raha annetajatele tagasi jne... 

Ma ei teagi kohe. Mina oma raha igaljuhul tagasi ei oota. Sest ma tean, et see läks õige tagamõtte ajel ja õige eesmärgi nimel. Kui ka valesse kohta, siis mis teha! Ma nutaks seda taga hoopis siis, kui ma ostnuks sama raha eest kleidi, mida ma eales ei kanna...

Kui aga tõsisemalt mõelda, kuhu oma abiraha tõesti mitte panna, siis Phuketi kerjustele ma seda ei jäta. Sest niipalju, kui mina tean, on tegemist organiseeritud kuritegevusega ja kõik need tänaval istuvad kerjused kuuluvad selle alla. Nad tuuakse hommikuti kohale, pannaks teatud punktidesse istuma ja korjatakse õhtul üles. Raha võetakse käest ja vastutasuks pakutakse ilmselt elukohta vms. Vigastatud, lapsed jms emotsionaalne värk läheb hästi kaubaks ja ma olen kohalikelt kuulnud, kuidas nad koolipõlves kartsid üksi koju minna, sest tõenäosus, et keegi nad teelt ära napsab ning mõne kerjaja "lapseks" tänavale sätib, oli täiesti olemas.

...

Pole paremat tunnet, kui puhas südametunnistus. Neil, kellel on, need teavad. Neil, kellel pole, noh... eks nad siis vastavalt kas kannatavad (pehmod) või naudivad (tugevad, sadistid, hoolimatud). Mulle isiklikult kannatada ei meeldi ja naudinguid leian ma mujalt.

*Ma ei hakka siia teemakohaseid uudiseid linkima, need peaksid küllaltki lihtsalt netilehtedelt leitavad olema.

Read more...