Käisime kolmapäeval kinos. Tsunami-teemalist ühe pere tõsielulool põhinevat filmi "Ilmvõimatu" (The Impossible) vaatamas. Tõeline pisarakiskuja, aga kindlasti vaatamist väärt.
2004. aasta hiidlaine saabumise päeval oli Z'l plaanis jet ski'ga merele sõitma minna. Eelmisel päeval käidi aga perega jõulupühade puhul rannas löötimas ning Z murdis
üht breigitrikki sooritades sõrmeluu, mis ta merele minemise plaane muutis. Sel ajal, kui tsunami Phuketit tabas, magas Z rahulikku und. Oma tädi majas, mis jääb täpselt mäkketõusu peale ja merest niipalju eemale, et ükski laine sinnani ulatuda ei tohiks (hetkel elame tollesama maja kõrvalmajas). Tsunamile järgnenud ööl muutus mäkke tõusev tee ööbimisplatvormiks. Z'i tädi varustas tee peal magajaid tekkidega, niipalju, kui tal neid jagus. Mereäärsetes hotellides puhanud inimesed olid ju ööbimiskohtadest ilma jäänud ja vaevalt nad enam mere äärde kippusidki.
Z'i teine tädi (mitte see, kelle majas ta ööbis) oli enne tsunamit mereäärse poekese omanik. Kui ma temaga esmakordselt kohtusin, imestasin ma, miks küll selleks ajaks väga töökas ja edukas keeltekooli omanik samasuguses pisikeses ja odavas korteris elab, nagu meiegi. Hiljem selgus, et ta maksab siiamaani tagasi võlga, mis tekkis siis, kui hiidlaine ta poe maapinnalt pühkis. Ta oli nimelt suure hunniku kaupa krediidi peale ostnud ning maksis müüdud kauba tulust krediidivõlga. Ühel hetkel seda tulu tootvat kaupa lihtsalt ei olnud enam, jäi vaid võlg.
Ja veel üks lugu. Z kohtas nädal-paar tagasi üht meesterahvast, kes kusagil puhvetis talle ligi astus, õlale patsutas ja ta tätoveeringuid kiitis. "Ka sul on väga vinged käekaunistused ja nagu ma näen, osaliselt tai keeles kirjutatud!?" vastas Z kohmetunult võõra komplimendile. Talle tundus esialgu tolle õlapatsutuse peale, et mees tuleb tüli norima. "Jah, mu käele on tai keeles kirjutatud mu pereliikmete nimed - näed, siin on mu isa ja ema, mu naine ja tütar," osutas ta. "Ma jäin neist kõigist tsunami tagajärjel ilma, tulin Phuketile tagasi nende surma-aastapäeva puhul." Z'l tõusis klomp kurku ja ta tundis end kohutavalt näruselt, et ta kurva saatusega meest tülinorijaks pidas. Ta nägi tõsist vaeva, et pisaraid tagasi hoida.
Mõnikord on päriselu õudsem pisarakiskuja, kui film. Ja mõnikord osutub murtud sõrmeluu kõige õnnelikumaks õnnetuseks inimese elus.
Read more...
