type='text/javascript'/>
Powered by Blogger.

Külalised [Kõige südantsoojendavam]

Thursday, March 30, 2017

Võtsin ühel päeval oma e-kirjade postkasti ette. Et kustutan sealt kogu pahna ja jätan vaid asjaliku alles.

Muuhulgas leidsin e-maili Kerstinilt. Aastast 2010, kus ta teatas, et otsib reisipileteid Taisse. Kuus-seitse aastat hiljem ta lõpuks jõudis. Meile, farangidele, meeldib siin saarel elada ülekõige. Aga samas igatseme pidevalt oma peret, sõpru ja kodumaad. See on kui sissekodeeritud, seda ei saa lihtsalt välja lülitada. Ja teadmine, et keegi neist, keda muidu igatsed, viibib hetkel just siinsamas, Phuketil, teeb südame soojaks. Isegi kui vaid päevadeks, nädalaks.

Ma olen ikka kõiki külla kutsunud: otsige vaid lennupiletid ja ma abistan kõige muuga! Reaalsuses see muidugi nii lihtne ei ole ja seda kogesin juba siis, kui ema esimest korda külas käis. Mul on siin oma elu ja tegemised, ma ei saa olla koguaeg olemas ega etelda giidi. Pealegi: igapäevaelu ja turistielu erinevad kui öö ja päev. Ma ei tea näiteks väga, milliseid hotelle soovitada, sest ma ju ise ei ela hotellis. Ma ei tea, milline saaretripp on kõige toredam või turistiatraktsioon kõige huvitavam, sest nii palju kui on inimesi, on ka maitseid. Jne jne jne.

Selleks ajaks, kui Kerstin jõudis, olin just alustanud uuel töökohal ja õnnetult ühtlasi tõbiseks jäänud. Mul oli kahju, et ei saanud talle nii palju aega ja energiat pühendada, kui soovinuks. Aga selgus, et ta ei oodanudki seda. Talle meeldis siin väga ja mulle meeldis vägaväga see aeg, kui ta siin oli. Käisime koos Phuket towni ja vastukaaluks Patongi avastamas, rannas, basseinis, ööturul, pediküüris, massaažis, sõime kohalikku tänavatoitu, naersime ja nautisime. Võtsime ette kõige kihvtima Phi Phi saare tripi, mis mul iial on olnud. Kui Kerstin läks, oli päris nukker. Samamoodi nagu oli nukker siis, kui tädipere paar nädalat varem Phuketilt lahkus. Ootasin neid pikkisilmi ja kujutasin ette, et kui kohale jõuavad, rändame koos ringi, käime kokanduskursustel, sööme üheskoos hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Aga jällegi, päevad lendasid linnutiivul, ja muidugi oli ütlemata tore see aeg, mis koos veedetud sai, aga lühikeseks jäi.

Kalli Kerstiniga Phi Phi saarel.

Kallite tädilastega Patongis.

Kui ma saaks, koliks kõik omad inimesed siia!

Phuketile jõudis sel hooajal ka Kelk, kellega sai ühel sumedal õhtupoolikul pikalt istuda ja lobiseda. Tema vahendas mulle uudiseid kodumaalt ja koduraadiost, mina muljetasin oma saare-elust. Ardo ja Nele rabasid puhkamisega vaheldumisi tööd teha ja müttasid muuhulgas ka Phuketi lähiümbruses ringi, aga õnnestus nendegagi Patongi rannas paar jooki teha ja juttu ajada. Jade elab nüüd Austraalias, aga sel hooajal põikas ta Taisse kahel korral ning vedas mind paaril korral ka Banglale, kuhu ma neil päevil naljalt ei satu.

Soovin endiselt kõiki külla kutsuda. Aga et nad tuleks ikka eelkõige sellepärast, et soovivad Taid / Phuketit näha ja kogeda, mitte niivõrd minu pärast. Ja ma soovin endale taas suuremat elamist. Ja mitte ainult sellepärast, et saaksin siis lähedasi majutada, vaid ka sellepärast, et kui mu pisike korter oli mulle TÄPSELT paras, siis Craig on siin kui hiiglane nukumajas, haha!

Kerstini külaskäigust õppisin veidi ka: et järgmisel korral annan saabujale oma aadressi, mille ta saab kohustuslikule sissesõidukaardile märkida. Et soovitan võtta kaasa sularahas eurosid. Ja et hoiatan siinse võimatu taksomajanduse ja olematu ühistranspordi eest.

Muidu aga: te ei kujuta ettegi, kui palju see mulle tähendab, et külastate ja olemas olete. Aitäh!

Read more...

Ole oma soovidega ettevaatlik [Kõige rõõmsam]

Thursday, March 2, 2017

"Ma sooviksin päevast kontoritööd," oli vaat et kõik, mis ma sügisel kosta oskasin, kui mult päriti, milliseid tööalaseid mõtteid ma mõlgutan. Mulle oli Päikesega ärkamine ja varajane magamaminek meeldima hakanud. Vastukaaluks minu aastaid kestnud öisele eluviisile, mis pani mõnikord lausa unustama, kui ilusalt värviküllasel saarel ma elan. 

Veel enne tagasilendu Phuketile võeti minuga ühendust sukeldumisfirmast, kuhu olin varasemalt tööle kandideerinud. Tookord läksid meie teed lahku veel enne tööintervjuule jõudmist, sest olin juba teisel kohal ametis. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui e-postkasti avasin ja uut kirja nägin. Milline kokkusattumus! Kahjuks näis, et erilist õnne ei ole mul selle firmaga seegi kord, sest tööintervjuud hakkasid pihta juba siis, kui mina veel Eestis. Väike lootuskiir aga jäi, sest minu palvele teha intervjuu Skype'i teel vastati positiivselt ja hiljem öeldi, et tule ikkagi ise kohale siis, kui juba Phuketil oled. Käisin ühel tööintervjuul ja teisel ning peagi sain teada, et ametikoht reserveerimisosakonnas ootab mind! Või vähemalt olen oodatud katseajale.

Ma hetkel veel rohkematesse detailidesse ei laskukski, sest katseaeg ja treeningperiood kestab ja see on olnud päris pingeline. On olnud päevi, kus sooviksin lihtsalt arvuti kinni vajutada ja minema jalutada, aga õnneks palju rohkem päevi, kus olen põnevil, huvitatud ja motiveeritud. Niivõrd mitmel põhjusel.

Ja siis see teine soov...

Sellega oli tegelikult päris isemoodi. Nimelt olin jõudnud oma elus punkti, kus olin väsinud. Väsinud olemast kellegagi koos, väsinud igasugusest draamast. Samas mõistsin, et on aeg vaadata endasse. Kui üks on juhus ja kaks on kokkusattumus, siis kolm on juba reegel. Miks on kõik mu suhted aia taha läinud? Mida olen valesti teinud? Ei ole ju mõtet otsida vigu teistes, sest ainus, keda parandada ja aidata saad, oled ise. 

Hakkasin terapeudi juures käima, vastuseid otsima. Kuskil kuklas hakkasid need vastused ka vaikselt kohale jõudma, ning ma mõistsin, milline on TEGELIKULT see inimene, kellega mul sobiks koos olla. Aga ma ei soovinud teha aktiivselt midagi selleks, et seda inimest leida. Tahtsin olla üksi ja endale, sest ei ole seda oma täiskasvanuelu jooksul just väga palju kogeda saanud.

Mõtlesingi, et naasen saarele ja võtan väga vabalt ja isekalt. Kuhugi pole kiiret, sest usun siiralt, et igaljuhul on elutervem olla üksi, kui suhtes, mis õnnelikuks ei tee.

Samal ajal, kui mina oma üksiolemise aegu põnevusega ootasin, oli saarele kolinud noormees, kes oli otsustanud siin poissmehe elu nautida ja surfamist õppida.

Läks kuidagi nii, et rikkusime teineteise plaanid ära. Ja oleme mõlemad rõõmsad ja tänulikud, et nii läks! Ma mõistsin esimesest lausest ja esimesest pilgust, et tegemist on selle inimesega, keda mu alateadvus mulle sobivana voolinud oli.

Aga siingikohal ma rohkematesse detailidesse ei lasku. Las see lugu jutustab ennast ise...

Read more...

ฉันเกิดในรัชกาลที่ ๙* [Kõige kurvem]

Wednesday, March 1, 2017

See oli väga kiire ja infovaba päev. Töö juures ei jõudnud kiigata ei uudiseid ega sotsiaalmeediat, Centralis õhtusööki süües sai mu telefonil aku tühjaks ja nõndaks jõudsin taas infovälja alles päris hilja.

Oli 13. oktoober 2016.

"Kaastunne Sulle ja Sinu Tai sõpradele kuninga surma puhul!", leidsin koju jõudes Skype'st isa sõnumi. KUIDAS? MIS? MIDA? Ma olin šokeeritud. Jah, olin kursis, et Kuninga tervis üha kehvenes ja et ta oli pikalt haige olnud. 88-aastane pealegi. Aga siiski! Olles šokist toibunud, kerkis mul Tais elava farangina pähe muremõte: "Mis must saab?" Troonipärija mitte just kõige sõbralikum suhtumine turistidesse ja immigrantidesse on kõigile teada.

Õhtu veeres öösse. Hommikul tegin harjumuspäraselt teleka lahti ja KÕIK kanalid olid pühendatud Tema Kõrgeausus Bhumibol Adulyadej'le.

Tööle sõites tunnetasin õhus mingit seletamatut vaikust ja kurbust. Kuidagi kõhe oli.

Välja kuulutati ametlik aastane lein. Igapäevaelu mõjutas see üsna vähe, kolm päeva ei müüdud alkoholi, taipoksi staadium pandi mõneks ajaks kinni jms, aga laias laastus kulges elu omasoodu edasi.

Tänavapilti ilmusid must-valged dekoratsioonid, millega on ehitud kõik templid ja asutused. Kuningale pühendatud leinapostrid ja altarid katavad tervet saart ning kohalikud riietuvad musta. Iga päev. Harvemal juhul kannavad alternatiivina leinalinti.

Mustade riiete ja Kuningat mälestavate aksessuaaride müük ei ole vist iial nii edukas olnud.

Mina käisin mustas kuu aega. Siis saabus ilus Loy Krathongi festival ja panin taas selga värvilise kleidi, millele küll musta leianlindi külge pookisin. Kannan linti tihtipeale praegugi.

Jungceyloni kaubanduskeskuses.

Soovitusi ametlikuks leinaperioodiks.

Hotelli sissepääas Patongis.

Taikeelne number "9" Promp Thep Cape'is.

Phuket townis.

Phuket towni varasemalt kirju sein sai isadepäevaks (mis on teadupärast Kuningas Rama IX sünnipäev) uue kuue.

Kui must on ainuke värv, mida kanda.

Kohalike inimeste valu, mille tõi kaasa oma rahva isast, riigi südamest ilma jäämine, väljendab pildikeel ehk kõige paremini:

Tema Kõrgeausus Bhumibol Adulyadej surnukeha toimetamine Siriraj haiglast Grand Palace'i (Foto: Straits Times). Kogu galerii: http://bit.ly/2lX12QC

Matuserongkäik videopildis.

Uus Kuningas on troonil ja üleüldine elukorraldus on vähemalt esialgu samasugune nagu varem. Uue valitseja kohta olen lugenud ja kuulnud kõikvõimalikke (kuulu)jutte, aga Tais elava kodanikuna ei ole mul paslik sellest avalikult ei kirjutada ega rääkida. Seega: Elagu Kuningas Rama X!

*Pealkirja tõlge: "Ma sündisin Kuningas Rama IX valitsemisajal".

Read more...

10 teemat

Millest kirjutada, kui oled blogimisest septembri lõpust saati eemal olnud?

Kas kõige kurvemast...
... ehk sellest, et aasta 2016 viis endaga teispoolsusesse ka Tai riigi isa, Kuningas Bhumibol Adulyadej?

Kas kõige rõõmsamast...
... ehk sellest, et oma soovidega tasub õige ettevaatlik olla, sest neil on kombeks täituda?

Kas kõige südantsoojendavamast...
... ehk sellest, kuidas mul Phuketil külalised käisid?

Kas kõige tüütumast...
... ehk sellest, kuidas kõrghooaeg unustas ära, kuidas olla suvi?

Kas kõige põnevamast...
... ehk sellest, et olen saanud veidike ringi trippida?

Kas kõige magusamast...
... ehk sellest, et olen saanud kodumaalt uskumatult palju pakke ja nänni, kuhjadega maiustusi?

Kas kõige õnnetumast...
... ehk sellest, kui palju tunde ja raha oleme Craigiga haiglatesse jätnud?

Kas kõige banaanipannkoogilikumast...
... ehk sellest, et lärm ja müra ei lõpe ja ma tahan sellest ikka ja jälle blogida?

Kas kõige huvitavamast...
... ehk sellest, kuidas siinne igapäevaelu küll juba nii harjumuspärane, aga endiselt ka nii üllatuslik näib?

Kas kõige uskumatuna näivast...
... ehk sellest, et 30. jaanuaril sai SEITSE aastat sellest, kui mu jalad esimest korda Phuketit puutusid?

Või siis kõigest eelnevast pisut, aga piisavalt, ühe postituse kaupa? Just nii!

Read more...

Our Blogger Templates Web Design

  © Blogger template The Beach by Ourblogtemplates.com 2009

Back to TOP