Külalised [Kõige südantsoojendavam]

Võtsin ühel päeval oma e-kirjade postkasti ette. Et kustutan sealt kogu pahna ja jätan vaid asjaliku alles.

Muuhulgas leidsin e-maili Kerstinilt. Aastast 2010, kus ta teatas, et otsib reisipileteid Taisse. Kuus-seitse aastat hiljem ta lõpuks jõudis. Meile, farangidele, meeldib siin saarel elada ülekõige. Aga samas igatseme pidevalt oma peret, sõpru ja kodumaad. See on kui sissekodeeritud, seda ei saa lihtsalt välja lülitada. Ja teadmine, et keegi neist, keda muidu igatsed, viibib hetkel just siinsamas, Phuketil, teeb südame soojaks. Isegi kui vaid päevadeks, nädalaks.

Ma olen ikka kõiki külla kutsunud: otsige vaid lennupiletid ja ma abistan kõige muuga! Reaalsuses see muidugi nii lihtne ei ole ja seda kogesin juba siis, kui ema esimest korda külas käis. Mul on siin oma elu ja tegemised, ma ei saa olla koguaeg olemas ega etelda giidi. Pealegi: igapäevaelu ja turistielu erinevad kui öö ja päev. Ma ei tea näiteks väga, milliseid hotelle soovitada, sest ma ju ise ei ela hotellis. Ma ei tea, milline saaretripp on kõige toredam või turistiatraktsioon kõige huvitavam, sest nii palju kui on inimesi, on ka maitseid. Jne jne jne.

Selleks ajaks, kui Kerstin jõudis, olin just alustanud uuel töökohal ja õnnetult ühtlasi tõbiseks jäänud. Mul oli kahju, et ei saanud talle nii palju aega ja energiat pühendada, kui soovinuks. Aga selgus, et ta ei oodanudki seda. Talle meeldis siin väga ja mulle meeldis vägaväga see aeg, kui ta siin oli. Käisime koos Phuket towni ja vastukaaluks Patongi avastamas, rannas, basseinis, ööturul, pediküüris, massaažis, sõime kohalikku tänavatoitu, naersime ja nautisime. Võtsime ette kõige kihvtima Phi Phi saare tripi, mis mul iial on olnud. Kui Kerstin läks, oli päris nukker. Samamoodi nagu oli nukker siis, kui tädipere paar nädalat varem Phuketilt lahkus. Ootasin neid pikkisilmi ja kujutasin ette, et kui kohale jõuavad, rändame koos ringi, käime kokanduskursustel, sööme üheskoos hommiku-, lõuna- ja õhtusööki. Aga jällegi, päevad lendasid linnutiivul, ja muidugi oli ütlemata tore see aeg, mis koos veedetud sai, aga lühikeseks jäi.

Kalli Kerstiniga Phi Phi saarel.

Kallite tädilastega Patongis.

Kui ma saaks, koliks kõik omad inimesed siia!

Phuketile jõudis sel hooajal ka Kelk, kellega sai ühel sumedal õhtupoolikul pikalt istuda ja lobiseda. Tema vahendas mulle uudiseid kodumaalt ja koduraadiost, mina muljetasin oma saare-elust. Ardo ja Nele rabasid puhkamisega vaheldumisi tööd teha ja müttasid muuhulgas ka Phuketi lähiümbruses ringi, aga õnnestus nendegagi Patongi rannas paar jooki teha ja juttu ajada. Jade elab nüüd Austraalias, aga sel hooajal põikas ta Taisse kahel korral ning vedas mind paaril korral ka Banglale, kuhu ma neil päevil naljalt ei satu.

Soovin endiselt kõiki külla kutsuda. Aga et nad tuleks ikka eelkõige sellepärast, et soovivad Taid / Phuketit näha ja kogeda, mitte niivõrd minu pärast. Ja ma soovin endale taas suuremat elamist. Ja mitte ainult sellepärast, et saaksin siis lähedasi majutada, vaid ka sellepärast, et kui mu pisike korter oli mulle TÄPSELT paras, siis Craig on siin kui hiiglane nukumajas, haha!

Kerstini külaskäigust õppisin veidi ka: et järgmisel korral annan saabujale oma aadressi, mille ta saab kohustuslikule sissesõidukaardile märkida. Et soovitan võtta kaasa sularahas eurosid. Ja et hoiatan siinse võimatu taksomajanduse ja olematu ühistranspordi eest.

Muidu aga: te ei kujuta ettegi, kui palju see mulle tähendab, et külastate ja olemas olete. Aitäh!