Ole oma soovidega ettevaatlik [Kõige rõõmsam]

"Ma sooviksin päevast kontoritööd," oli vaat et kõik, mis ma sügisel kosta oskasin, kui mult päriti, milliseid tööalaseid mõtteid ma mõlgutan. Mulle oli Päikesega ärkamine ja varajane magamaminek meeldima hakanud. Vastukaaluks minu aastaid kestnud öisele eluviisile, mis pani mõnikord lausa unustama, kui ilusalt värviküllasel saarel ma elan. 

Veel enne tagasilendu Phuketile võeti minuga ühendust sukeldumisfirmast, kuhu olin varasemalt tööle kandideerinud. Tookord läksid meie teed lahku veel enne tööintervjuule jõudmist, sest olin juba teisel kohal ametis. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui e-postkasti avasin ja uut kirja nägin. Milline kokkusattumus! Kahjuks näis, et erilist õnne ei ole mul selle firmaga seegi kord, sest tööintervjuud hakkasid pihta juba siis, kui mina veel Eestis. Väike lootuskiir aga jäi, sest minu palvele teha intervjuu Skype'i teel vastati positiivselt ja hiljem öeldi, et tule ikkagi ise kohale siis, kui juba Phuketil oled. Käisin ühel tööintervjuul ja teisel ning peagi sain teada, et ametikoht reserveerimisosakonnas ootab mind! Või vähemalt olen oodatud katseajale.

Ma hetkel veel rohkematesse detailidesse ei laskukski, sest katseaeg ja treeningperiood kestab ja see on olnud päris pingeline. On olnud päevi, kus sooviksin lihtsalt arvuti kinni vajutada ja minema jalutada, aga õnneks palju rohkem päevi, kus olen põnevil, huvitatud ja motiveeritud. Niivõrd mitmel põhjusel.

Ja siis see teine soov...

Sellega oli tegelikult päris isemoodi. Nimelt olin jõudnud oma elus punkti, kus olin väsinud. Väsinud olemast kellegagi koos, väsinud igasugusest draamast. Samas mõistsin, et on aeg vaadata endasse. Kui üks on juhus ja kaks on kokkusattumus, siis kolm on juba reegel. Miks on kõik mu suhted aia taha läinud? Mida olen valesti teinud? Ei ole ju mõtet otsida vigu teistes, sest ainus, keda parandada ja aidata saad, oled ise. 

Hakkasin terapeudi juures käima, vastuseid otsima. Kuskil kuklas hakkasid need vastused ka vaikselt kohale jõudma, ning ma mõistsin, milline on TEGELIKULT see inimene, kellega mul sobiks koos olla. Aga ma ei soovinud teha aktiivselt midagi selleks, et seda inimest leida. Tahtsin olla üksi ja endale, sest ei ole seda oma täiskasvanuelu jooksul just väga palju kogeda saanud.

Mõtlesingi, et naasen saarele ja võtan väga vabalt ja isekalt. Kuhugi pole kiiret, sest usun siiralt, et igaljuhul on elutervem olla üksi, kui suhtes, mis õnnelikuks ei tee.

Samal ajal, kui mina oma üksiolemise aegu põnevusega ootasin, oli saarele kolinud noormees, kes oli otsustanud siin poissmehe elu nautida ja surfamist õppida.

Läks kuidagi nii, et rikkusime teineteise plaanid ära. Ja oleme mõlemad rõõmsad ja tänulikud, et nii läks! Ma mõistsin esimesest lausest ja esimesest pilgust, et tegemist on selle inimesega, keda mu alateadvus mulle sobivana voolinud oli.

Aga siingikohal ma rohkematesse detailidesse ei lasku. Las see lugu jutustab ennast ise...