Joogapiinad

Sõbranna on mind korduvalt joogasse meelitanud. Ma nihverdasin alati ära. Peamiselt vist sellepärast, et ma ei näe joogat, kui sporti. Või vähemalt mitte kui sporti, mis mind paremasse vormi aitaks.

Mingi ime läbi õnnestus sõbrannal mind aga ühel pühapäeva õhtul joogasse kohale vedada. Oleks ma vaid teadnud, et tegemist on tapva kogemusega! Või noh, peaaegu tapva.

Jalutasin pahaaimamatult palavasse* joogaklassi sisse. Treener saabus, venitasime end tema juhendamisel ühes ja teises suunas. Paari esimese harjutuse järel hakkas pilt palavusest ja pingutusest vaikselt taskusse kukkuma. Haarasin veepudeli järele, mispeale õpetaja teatas: "Peale SOOJENDUST nüüd küll vett ei joo!". Appikene. Ma suren maha ju!

Ei surnud. Kangutasime end muudkui edasi. Et treener rääkis väga palju ja arusaamatu aktsendiga, lülitasin end ühel hetkel lihtsalt välja. Jälgisin ja kopeerisin teiste liigutusi. Tõele au andes rohkem küll istusin oma joogamatil. Pilt tahtis PIDEVALT taskusse kukkuda. Ja iiveldama ajas ka. Lõpuks lubati isegi vett juua ning tunni teise poole harjutused olid õnneks peamiselt matil. Vajasid pisut vähem pingutust, aga olid samas oma pidevate kordustega pisut tüütud.

Teise joogatundi läksin ka. Selleks korraks ajas mind juba muigama, kui keegi uustulnuk paari esimese harjutuse järel veepudeli järele haaras. Kes siis SOOJENDUSE ajal vett joob?

Illustratsiooni autor: www.hagithash.com

*Tegemist on Bikram joogaga, mida harrastatakse palavas ruumis. Tohutu kuumus ja joogaasenditega kaasnev (lihas)pinge tekitab minestustunnet ning ajab iiveldama.

P.S. Vorm veel paranenud ei ole. Tuleb edasi piinelda.

Read more...

Parim ost eales!

Viimasel ajal on ema mulle Skype'i kõnede ajal oma uusi oste tutvustanud. Riisiaurutajat, aasia toidu kokaraamatut jne. Vihjeks sellele, et kui ma koju lähen, võiks tai toitu küpsetada. Olen Zadile maininud, et kui me nüüd ükskord Eestisse sõidame (millal see küll juhtuma saab!?), peab ta tai toitu valmistama. Mispeale tema alati korrutab, et ta ei oska mitte midagi peale kiirnuudlite ja omleti teha! Novot.

Jalutasin ükspäev kaubanduskeskuse toiduosakonnas, ladusin ostukorvi söögimaterjali ning mõtlesin, kust täna õhtuks riisi saaks? Reeglina me nihverdame mõnest kõrvalkorterist. Nendelt, kellel on riisiaurutaja. Meil aurutajat ei olnud ning ühel korral üritas Zad potis riisi keeta, teisel korral mina, tulemus oli mõlemal korral söömiskõlbmatu. Jalutasin siis seal keskuses ja mõtlesin, et kuna me sööme riisi niikuinii iga päev, siis ostan lõpuks selle riisiaurutaja ära! Ostsingi!

Raudselt üks parimaid oste eales! Nende päevade jooksul, kui riisiaurutaja kodus olemas olnud, on Zad IGA PÄEV erinevaid ülimaitsvaid tai roogi meisterdanud! Nüüd küsib mult, mida ma järgmiseks proovida tahan. Väidab, et see on talle esimene kord kõiki neid kohalikke hõrgutisi valmistada, aga ma miskipärast väga kahtlen selles.

Näed siis! Oli vaja vaid riisivalmistamine võimalikult lihtsaks teha ning tai toidud valmivad imeväel! Olen väga rahul! Loodan vaid, et kui ma jälle oma sea ja kartuliga lagedale tulen, leidub ikka mõni sööja ka.

Read more...

Songkran 2555

Pika jutu vahelduseks natuke pilte ka! 

Seekordse Songkrani ajal sain proovida pickup'iga ringisõitmist! Lõbus oli! Natuke tüütu ka, sest tohutu möllu tagajärel tekkinud liiklusummikutes passides sain paaril korral pangetäie jääkülma vett kaela. Sõitvasse autokasti on sihtimine nimelt pisut keerulisem, seisvast autost aga põgeneda ei saa. Ma tean, et paljud armastavad jääkülma vett kasutada ja ma tean ka, et kui Songkrani ajal juba nina uksest välja pistad, ei tohi ka pahandada, kui keegi jääkuubikuga näkku virutab, aga tegelikult ei teeks mõningad reeglid üritusele paha. Eriti kuna teine ämbritäis külma vett sadas mulle kraevahele siis, kui Päike juba loojas ning ma ilmselgelt külmast lõdisedes autokastis kössitasin. Relvad olin juba kõrvale asetanud. Järgmisel korral peaks ehk valget lippu lehvitama, et: "Hei, ma annan alla!"

Read more...

Lühikokkuvõte eelmisest postitusest

Minu soovid ja ootused vs tegelikkus:

- Ma sain varahommikused ärkamised, aga karget õhtu naudin vaid need 10-15 minutit, mis ma tööle sõidan. Esimese vahetuse lõpuks on juba ülipalav päevane aeg käes. Pikalt päikeselise aja nautimise asemel sätin ma end hommikuse ja õhtuse vahetuse vahel hoopis koju magama.

- Töögraafik aitab võib-olla elu paremini organiseerida, aga niivõrd tüütu on tundide kaupa oma tagumikku laiaks istuda teades, et keegi selle eest otseselt palka ei maksa. Ära minna ka ei saa, sest alati on klient või paar, kellele ma veel vautšereid andnud ei ole ning lootus, et äkki tulevad nad veel täna mu laua juurde ja äkki õnnestub veel üks kohtumine määrata ja selle eest tasu saada!? (Alati saab ka tubadesse helistada, aga tihtipeale ei ole toaski kedagi kohal). 

- Aega rannaks ega trenniks ei ole. Ma magan ranna-ajal ning müün Open Bar pileteid trenniajal, sest uue töö tulemustasu ei ole sugugi selline, nagu lubati ning seega jätkan ma endiselt ka piletimüügiga.

Olles pea 20 päeva uut tööd proovinud, võin juba öelda, et see ei ole minule. Olen nii praegust, kui ka kõiki oma endisi töökogemusi analüüsides veendunud, et ma ei ole hommikuinimene. Ainuke töö, kus ma varem samamoodi piinelnud olen, oli raadio hommikuprogrammi juhtimine, kõik muud tööd on alanud inimlikumal ajal. Kusjuures hommikuprogrammi jaoks ärgates motiveeris mind vaid üks mõte! Et kunagi saan ma veel soojale maale elama, kus ei ole külmi, sombuseid, kõledaid ega kottpimedaid hommikuid!

Loomulikult ei ole ainult varajased ärkamised mu karikat täis tilgutanud. Töötasu ei ole see, mis lubatud. Jubepalju on organiseerimatust, läbimõtlematust ja vastukäivaid tööjuhiseid. Ma ei hakka siia kõiki vahejuhtumisi ja detaile kirja panema, aga selge on see, et ma pean otsimist jätkama. Olen seda tegelikult koguaeg paralleelselt teinud, käinud vahepeal ühel tööintervjuul, ootan hetkel järgmise kohta detaile. On tekkinud paar kontakti, kellest võib samuti uue töökoha asjus kasu olla. Lootus sureb viimasena!

Read more...

Vastu pükse

Nii nagu viimase posti lõpus lubatud! Katkendeid esimestest tööpäevadest uuel ametipostil. NB! Kui järgnev tekst juba ette liiga pikk tundub, hüppa järgmise postituse peale, ma teen lühikokkuvõtte.

Tegelased:*

• Priit - müügiosakonna manager;
• Kalle - puhkuseklubi (toosama hotellide broneerimissüsteem) omanik, mu otsene tööandja;
• Gunnar - hotelli omanik, osanik muuhulgas puhkuseklubindusega tegelevas firmas;
• Rita - maksab palku, annab vabu päevi jne;
• Jaanika - töötab minuga samal ametikohal teises hotellis, alustas samal päeval, kui mina (kokku on hotelle 3);
• Ludvig - töötab minuga samal ametikohal kolmandas hotellis, alustas meist palju varem.

Priiduga tegin ma tööintervjuu, tema oli see, kes mind koolitas ja kes mulle tohutuid tulemustasusid kokku lubas (minimaalselt 13 tuhat bahti nädalas, aga kindlasti rohkemgi). Priit andis mulle ka teksti,** millele toetudes pean ma klientidega kohtumisi määrama. Ta palus selgelt, et ma tema poolt etteantus midagi ei muudaks, sest: "Ma olen teinud müügitööd juba 16 aastat ja olen selle teksti väljatöötamiseks kulutanud 11 kuud, usu mind - see töötab!"

Esimene päev

Varahommikune ärkamine on totaalne enesetapp! Istun töölaua taga ning tunnen kuidas tohutu peavalu ajusid pigistab. Et jutt, mis mul klientidele ette kanda tuleb, on mulle uus, tunnen end kohmakalt, ladususe saavutamiseks vajan veel aega. Õhtuseks vahetuseks jõuan juba mugavustunde saavutada. Käin õhtul jooksmas, tahan end väsitada, et õigel ajal magama saaks.

Teine päev

Kalle astub mu töölaua juurde ning kaeb mu paberile pandud põhjusi, miks inimesed kohtumistele tulla ei taha. "Kuidas nad küll teavad, et tegemist on liikmeks astumisega?" imestab Kalle. Vastan, et Priidu antud teksti kohaselt pean seda mainima. "Kus see Priidu tekst on?" küsib Kalle. Annan talle väljaprindi ja Kalle kaob. Poole tunni pärast on ta tagasi teise paberiga, millel on kirjas tema variant sellest, mis ma klientidele ütlema peaks. Kalle lisab veel, et ma võin iga kell ka omapoolseid muudatusi teha. Ma poole sõnaga mainin, et Priit ütles ju..., mispeale Kalle käratab: "Mina olen siin omanik ja mina olen seda tööd teinud 20 aastat, samal ajal kui Priit vaid 10, kuula ainult mind!" Selge. Sama päeva õhtul käin jõusaalis, et end väsitada.

Kolmas päev

Magan sisse! Olen enda väsitamisega niivõrd edukas olnud, et ükski äratuskell mind ei ärata! Ärkan hoopis töölt tuleva kõne peale ning torman sassis juustega kohale! Gunnar astub mu töölaua juurde ning pärib:

"Sa elad koos selle breiktantsijaga, eks!?"

"Jah," vastan ma mõeldes, et kuidas ta küll teab?

"Ja tema töö algab ju alles õhtul, eks!?"

"Jah."

"Novot, ma tean küll mis tunne on elada koos kellegagi, kellega su graafik ei ühildu. Ime ei ole, et sa hiljaks jäid!"

"Ahah," mõtlen mina.

"Veel," jätkab Gunnar, "ma tean et sul on kaks erinevat teksti, mille alusel sa klientidega suhtled, eks!?"

"Jah," vastan ma jällegi mõeldes, et kuidas ta teab?

"Kas ma saaks neid näha?"

Annan talle paberid ning Gunnar seletab pead vangutades, et ta peab Priidu ja Kalle kindlasti matile kutsuma, sest selline asi ei lähe teps mitte. Ja muidugi mainib Gunnar jutu lõpetuseks, et tema on siin ikkagi suur boss, kelle sõna loeb ennekõike.

Neljas päev

Juhtub see, mille eest Priit mind juba varem hoiatanud oli. Nimelt - ära mässi end hotellikülastajate probleemidesse. Kõik tubade, transpordi jms seotu lahendab retseptsioon, tuuride, meelelahutusega jms seotu tuurilaud.*** Nii ma teengi - osutan käega paremale (respa) või vasemale (tuurid) või laiutan lihtsalt käsi. Kõik toimib. Aga mitte täna! Mu töölaua juurde astub ilmselgelt endast väljas naisterahvas, kes ei mõista, kuidas ta küll oma kolm last ühte väikesesse voodisse ära mahutab? Saadan ta respasse ja lisan, et loodetavasti laheneb kõik ilusasti. Varsti on sama neiu mu laua taga tagasi.

Neiu: "Sa ütlesid, et loodad, et laheneb ilusasti!? Ma lootnuks sult rohkemat! Ma maksin ekstra lisavoodi eest! Ma tahan kompensatsiooni!"

Mina: "Aga kuidas mina sind aidata saan, ma ei tegele ju tubadega, respa tegeleb."

Neiu: "Aga sinuga rääkisin ma esimesena ja ma tahan, et sina mu probleemiga tegeleks!"

Ohkan omaette ja mõtlen, et tegelikult sai ta ju selle, mille eest maksis. Toa koos lisavoodiga! Kelle probleem see siis on, et tal sinna kolm last ära ei mahu?

Viies päev

Tänaseks on selge, et kohtumisi määrata ei olegi nii keeruline. Hoopis keerulisem on teha kindlaks, et nad ka kohale ilmuvad. Üks perekond jätab tulemata, sest unustas ja broneeris elevantidega sõitmise samale ajale. Teine perekond jätab tulemata, sest lapsed tahavad randa minna hoopis. Lõpuks on tegemist siiski nende puhkusega ja kui nad väga tahavad oma ajaga midagi paremat teha, kui meie müügiinimesi kuulata, siis ei saa seda neile pahaks panna. Kõik ärajäänud kohtumised tähendavad muidugi ärajäänud tulemustasu.

(Märkus: Täna hommikul käis vihane kolme lapsega neiu mu ees vabandamas).

Kuues päev

Kõigil on vaba päev, välja arvatud minul ja Jaanikal. Otsustame päeva lõpus koos õhtustada ning kurdame üksteisele uue töö puudujääke.

...

Üheteistkümnes päev

Saan kätte esimese palga (makstakse kaks korda kuus), mis on vähemalt kaks korda oodatust madalam. Rita käest aru pärida ei õnnestu, sest ta on Balile puhkama lennanud. Hiljem selgitab Kalle, et nädal enne palgapäeva pannakse kohtumiste ja müügitulemuste loendamisele punkt. Lubab, et järgmise palgapäevaga on kõik klaar(im). Helistan Ludvigile ja pärin, kui palju selle tööga TEGELIKULT teenib? Selgub, et täpselt nagu Open Bariga. Mõnel nädalal palju bahte, mõnel teisel ümmarguse nulli.

Kaheteistkümnes päev

Mul ei ole olnud mitte ühtegi vaba päeva ja ma tunnen end kui zombi, hommikused ärkamised on oma töö teinud. Olen päevaste vabade tundide jooksul vaid korra randa jõudnud, enamasti ma lihtsalt magan hommikuse ja õhtuse vahetuse vahel.

Hea uudis on see, et mind ootavad kolm vaba päeva, sest käes on Songkran! Halvaks uudiseks Kalle sõnum kolmanda päeva hommikul, et ma pean õhtuks ikkagi tööle minema, sest vahepeal on palju kliente saabunud.

...

*Tegelaste nimed on muudetud sel lihtsal põhjusel, et kuigi ma pean oma blogi salakeeles, millest saab maailma mastaabis aru vaid käputäis inimesi, ei soovi ma siiski, et keegi pärisnimesid guugeldades mu blogini jõuab. Ei ole pahandusi tarvis.

**"Tekst" ei ole päris korrektne vaste, inglise keeles on sõnaks "pitch", eesti keeles ma head vastet ei leia. (Vt ka "sales pitch")

***Jällegi ei leia eesti keeles vastet, inglise keeles "tour desk".

Read more...

Kuldse Draakoni lugu

Selle tüki pealkirjaks võiks vabalt olla "Ühe töökoha saamise lugu", aga praegune kõlab ilusamalt, pealegi on põhjust ka.

Asja juurde. See ei ole kindlasti mingi saladus, et ma uut tööd ihalenud olen. Paljudel erinevatel põhjustel, millest ma kindlasti ka eraldi postituse teen.

Kohe järgmisel hommikul pärast seda, kui ma uue läpaka omanikuks sain, kammisin usinalt töökuulutusi läbi ning leidsin paar paljutõotavat, mis olid just samal hommikul üles laetud. Isegi farangidele mõeldud ja isegi tööluba lubati jne (kõik töökohad on siin muidu ju "Thai nationality only"). Saatsin hinge kinni hoides CV-sid.

Sama päeva hilisõhtul sättisime end Zadiga Karoni randa Som Tami salatit sööma. Istusime juhuslikult kultusliku Kuldse Draakoni kõrvale ning lahkudes pakkus Zad, et me võiksime talt midagi soovida. Mõeldud-tehtud!

Järgmise päeva hommikul helistati tööintervjuu asjus! Järgmise päeva õhtul müüsin mühinal Open Bar pileteid! Pole vist vaja mainidagi, et tollesama draakoni juurde läksime me tagasi veel päris mitmel õhtul, ebausus, et ta aitab mind uuele ametikohale. Aitaski! Läbisin tööintervjuu, proovipäevad, ooteaja ning sain pakkumise asuda 1. aprillist tööle.

Tööst endast ka: mu tööandjaks on Austraalia firma Ezystays ning mu töölaud asub ühes Phuketi hotellis. Minu ülesandeks on võtta vastu kõik ülisoodsa erituusikuga tulnud austraallased, jagada neile eripakkumisega kaasnenud tasuta nänni ning selgitada, et kui nad loovutavad tunnikese oma puhkusest meie müügiinimestega kohtumiseks, saavad nad ka tulevikus ülisoodsalt reisida! Asi toimib lihtsalt öeldes niimoodi, et kohtumise läbinud turistil on võimalus maksta teatud summa, mis tagab talle liikmestaatuse ning ligipääsu Ezystays broneerimissüsteemile, milles on üle 3000 hotelli üle kogu maailma. Hotellide hinnad on tavapärasest tunduvalt odavamad.

Siin on nüansse veel palju, aga ma ei taha seda postitust väga keeruliseks ajada. Tegemist on pisut sama teemaga, mida ajavad kõik puhkuseosakutega (Timeshare) tegelevad firmad, aga samas ei ole ka. Kes täpsemini teada tahab, küsigu mult otse järele.

Lihtsatest ja arusaadavatest asjadest niipalju, mul on päevas kaks lühikest vahetust (08-11 ja 16-18), 6 tööpäeva nädalas (nagu enamus ametikohtadel Tais! 5-päevased töönädalad on luksus!) ning töötasu saan vastavalt sõlmitud kohtumistele ja müügitulemustele (ehket palka jälle ei ole, aga mulle lubati ulmelisi tulemustasusid, mis on juba kahjuks ulmeks osutunudki).

Ma olen Karoni draakonile väga tänulik, sest sain, mis tahtsin! Varahommikused ärkamised, et nautida hommikust karget õhku ja pikalt päikeselist aega. Töögraafiku, mis aitab mul enda tegemisi paremini struktureerida. Piisavalt vaba aega, et käia rannas ja trennis ja...! Kõrgemad tulemustasud, kui Open Bariga. Töölaua! Jne.

Etterutates olgu öeldud, et need varajased ärkamised on ikka tõeline ora tagumikus! Ja loomulikult olen ma juba ka kõige muu soovitu ja loodetuga vastu pükse saanud, aga sellest ma veel kirjutan.

Read more...

Veesõjaks valmis!

Täna õhtul hakkas see juba pihta. Ma olen targu kodus püsinud, sest uus töökoht on mind varajaste ärkamistega niivõrd ära väsitanud, et ma isegi ei riski. Ei riski sellega, et väsinult selle hullumaja sisse lähen. Pühadega kaasnevad vabad päevad ootavad ees homsest pühapäevani ja seega saab paar hommikut mõnusalt kaua põõnata ning ligumärjas hulluses oma närve proovile panna.

Veepüstolid on juba vannitoas ootamas ja homme, igatahes, rünnakule!

Read more...

Tsunamihoiatus!

Minu versioon eile toimunust:

Pisut enne kella nelja õhtul passisin ma mõnusalt arvuti taga, kui Zad minu poole pöördus ja küsis, kas ma tunnen värinat? Tõepoolest - põrand värises, laud ja läpakas samuti! Zad naljatas, et täpselt nagu maavärin oleks ja mina mõtlesin pahaaimamatult, et ju jälle rekkad mööduvad. Meie korter asub nimelt mäe jalamil, maantee kõrval ning iga kord, kui suuremad sõidukid mäest üles rühivad, tekib akendesse väike värin.

Sättisin end kella neljaks tööle ja olin ülimalt pahane, et mäest alla saamine nii kaua aega võttis. Kõik inimesed näisid miskipärast mäest üles tungivat! Niipea, kui rannateele lähemale jõudsin, selgus tõde. Sajad inimesed jooksid paanikas mäe poole, ise samal ajal pidevalt seljataha kiigates. Mu esimene mõte oli, et tegemist on tulekahjuga, aga niipea, kui keegi "tsunami!" hüüatas, pöörasin minagi motikal otsa ringi ning panin kodu poole ajama. Nagu ka mainisin, elan mäe jalamil ja seega ohutus kõrguses.

Tundide kaupa võisin akna taga mäest üles rühkivaid masse näha. Hilisõhtuks olukord rahunes ja me tegime tiiru rannapiirkonnas, mis nägi tol hetkel välja kui tontide linn, pea kõik poekesed, baarid ja klubid olid uksed seks õhtuks sulgenud.

Sellel tänaval ei ole iial jalakäijaid, vaid rollerid ja autod. Eilne vaatepilt oli aga just niisugune!

Read more...