Tsunamihoiatus!

Minu versioon eile toimunust:

Pisut enne kella nelja õhtul passisin ma mõnusalt arvuti taga, kui Zad minu poole pöördus ja küsis, kas ma tunnen värinat? Tõepoolest - põrand värises, laud ja läpakas samuti! Zad naljatas, et täpselt nagu maavärin oleks ja mina mõtlesin pahaaimamatult, et ju jälle rekkad mööduvad. Meie korter asub nimelt mäe jalamil, maantee kõrval ning iga kord, kui suuremad sõidukid mäest üles rühivad, tekib akendesse väike värin.

Sättisin end kella neljaks tööle ja olin ülimalt pahane, et mäest alla saamine nii kaua aega võttis. Kõik inimesed näisid miskipärast mäest üles tungivat! Niipea, kui rannateele lähemale jõudsin, selgus tõde. Sajad inimesed jooksid paanikas mäe poole, ise samal ajal pidevalt seljataha kiigates. Mu esimene mõte oli, et tegemist on tulekahjuga, aga niipea, kui keegi "tsunami!" hüüatas, pöörasin minagi motikal otsa ringi ning panin kodu poole ajama. Nagu ka mainisin, elan mäe jalamil ja seega ohutus kõrguses.

Tundide kaupa võisin akna taga mäest üles rühkivaid masse näha. Hilisõhtuks olukord rahunes ja me tegime tiiru rannapiirkonnas, mis nägi tol hetkel välja kui tontide linn, pea kõik poekesed, baarid ja klubid olid uksed seks õhtuks sulgenud.

Sellel tänaval ei ole iial jalakäijaid, vaid rollerid ja autod. Eilne vaatepilt oli aga just niisugune!