Lühikokkuvõte eelmisest postitusest

Minu soovid ja ootused vs tegelikkus:

- Ma sain varahommikused ärkamised, aga karget õhtu naudin vaid need 10-15 minutit, mis ma tööle sõidan. Esimese vahetuse lõpuks on juba ülipalav päevane aeg käes. Pikalt päikeselise aja nautimise asemel sätin ma end hommikuse ja õhtuse vahetuse vahel hoopis koju magama.

- Töögraafik aitab võib-olla elu paremini organiseerida, aga niivõrd tüütu on tundide kaupa oma tagumikku laiaks istuda teades, et keegi selle eest otseselt palka ei maksa. Ära minna ka ei saa, sest alati on klient või paar, kellele ma veel vautšereid andnud ei ole ning lootus, et äkki tulevad nad veel täna mu laua juurde ja äkki õnnestub veel üks kohtumine määrata ja selle eest tasu saada!? (Alati saab ka tubadesse helistada, aga tihtipeale ei ole toaski kedagi kohal). 

- Aega rannaks ega trenniks ei ole. Ma magan ranna-ajal ning müün Open Bar pileteid trenniajal, sest uue töö tulemustasu ei ole sugugi selline, nagu lubati ning seega jätkan ma endiselt ka piletimüügiga.

Olles pea 20 päeva uut tööd proovinud, võin juba öelda, et see ei ole minule. Olen nii praegust, kui ka kõiki oma endisi töökogemusi analüüsides veendunud, et ma ei ole hommikuinimene. Ainuke töö, kus ma varem samamoodi piinelnud olen, oli raadio hommikuprogrammi juhtimine, kõik muud tööd on alanud inimlikumal ajal. Kusjuures hommikuprogrammi jaoks ärgates motiveeris mind vaid üks mõte! Et kunagi saan ma veel soojale maale elama, kus ei ole külmi, sombuseid, kõledaid ega kottpimedaid hommikuid!

Loomulikult ei ole ainult varajased ärkamised mu karikat täis tilgutanud. Töötasu ei ole see, mis lubatud. Jubepalju on organiseerimatust, läbimõtlematust ja vastukäivaid tööjuhiseid. Ma ei hakka siia kõiki vahejuhtumisi ja detaile kirja panema, aga selge on see, et ma pean otsimist jätkama. Olen seda tegelikult koguaeg paralleelselt teinud, käinud vahepeal ühel tööintervjuul, ootan hetkel järgmise kohta detaile. On tekkinud paar kontakti, kellest võib samuti uue töökoha asjus kasu olla. Lootus sureb viimasena!