Ma tean, et olen õiges kohas, kui...

... mu vannitoa nagis ripuvad bikiinid!

Selliselt mõttelt tabasin end paar päeva tagasi vannitoas toimetades.

Olen nüüd reedest alates tööl käinud, kolmapäeval ja neljapäeval saan vabu päevi nautida.

Mind on väga sõbralikult vastu võetud, tunnen end tööl käies nagu kodus, tuttavad näod, tuttav keel (ma ei olegi tai keelt unustanud!). Motikas õnnestus lõpuks ilusasti käima saada, aga olen sellegipoolest tööl taksoga käinud, sest ei tihka vihmamärgadel tänavatel ise sõita. Õnneks ei maksa enam üle, sest teatud taksojuhid on kujunenud "omadeks jopedeks", kes juba mind nähes teavad, kuhu ma sõita tahan ja kui palju ma selle eest maksan. Ootan juba vabu päevi, et saaks puhata ja mängida.

Ja kui kedagi huvitab, siis...

Z helistas mulle mõned õhtud tagasi, kui ma Seduction'is esimest korda oma nägu näitasin. Helistas terve õhtu ja öö. Ei, ma ei vastanud, lülitasin telefoni välja. Ei, enam ei ole helistanud - kaua sa ikka peaga vastu seina jooksed, valus hakkab ju.

Jah, me töötame samale firmale ja ma näen teda vilksamisi, kui ta tööle tuleb ning ei, meil ei ole mingisugust kokkupuudet, sest minu leti eest kõnnivad läbi need, kes soovivad pileti eest maksta, kellel on lauareserveering jms. Ülejäänud (näiteks need, kellel on VIP-kaart või Seduction'i töötajad) sisenevad klubisse järjekorraväliselt ja nendega mul otsene kokkupuude puudub. Seega - me praktiliselt ei näe üksteist, ei räägi, kirjuta ega joonista. Kõik on rahulik ja maitsekas. Muretsemiseks pole põhjust.

On varahommik ja on uneaeg. Fan dii! ("Ilusaid unenägusid!" tai keeles).

Koos oma kalli kolleegi/sõbranna Mihret'iga tööpostil.

P.S. Ma ei jõua ära nautida seda, et ma ei pea äratuskella peale ärkama. Võin peale tööd magada niikaua, kui süda lustib, ainsaks piiranguks see, et järgmisel õhtul kella 21-st peab jälle tööl olema.

Read more...

Lühikokkuvõte eelmisest postitusest

Minu soovid ja ootused vs tegelikkus:

- Ma sain varahommikused ärkamised, aga karget õhtu naudin vaid need 10-15 minutit, mis ma tööle sõidan. Esimese vahetuse lõpuks on juba ülipalav päevane aeg käes. Pikalt päikeselise aja nautimise asemel sätin ma end hommikuse ja õhtuse vahetuse vahel hoopis koju magama.

- Töögraafik aitab võib-olla elu paremini organiseerida, aga niivõrd tüütu on tundide kaupa oma tagumikku laiaks istuda teades, et keegi selle eest otseselt palka ei maksa. Ära minna ka ei saa, sest alati on klient või paar, kellele ma veel vautšereid andnud ei ole ning lootus, et äkki tulevad nad veel täna mu laua juurde ja äkki õnnestub veel üks kohtumine määrata ja selle eest tasu saada!? (Alati saab ka tubadesse helistada, aga tihtipeale ei ole toaski kedagi kohal). 

- Aega rannaks ega trenniks ei ole. Ma magan ranna-ajal ning müün Open Bar pileteid trenniajal, sest uue töö tulemustasu ei ole sugugi selline, nagu lubati ning seega jätkan ma endiselt ka piletimüügiga.

Olles pea 20 päeva uut tööd proovinud, võin juba öelda, et see ei ole minule. Olen nii praegust, kui ka kõiki oma endisi töökogemusi analüüsides veendunud, et ma ei ole hommikuinimene. Ainuke töö, kus ma varem samamoodi piinelnud olen, oli raadio hommikuprogrammi juhtimine, kõik muud tööd on alanud inimlikumal ajal. Kusjuures hommikuprogrammi jaoks ärgates motiveeris mind vaid üks mõte! Et kunagi saan ma veel soojale maale elama, kus ei ole külmi, sombuseid, kõledaid ega kottpimedaid hommikuid!

Loomulikult ei ole ainult varajased ärkamised mu karikat täis tilgutanud. Töötasu ei ole see, mis lubatud. Jubepalju on organiseerimatust, läbimõtlematust ja vastukäivaid tööjuhiseid. Ma ei hakka siia kõiki vahejuhtumisi ja detaile kirja panema, aga selge on see, et ma pean otsimist jätkama. Olen seda tegelikult koguaeg paralleelselt teinud, käinud vahepeal ühel tööintervjuul, ootan hetkel järgmise kohta detaile. On tekkinud paar kontakti, kellest võib samuti uue töökoha asjus kasu olla. Lootus sureb viimasena!

Read more...

Vastu pükse

Nii nagu viimase posti lõpus lubatud! Katkendeid esimestest tööpäevadest uuel ametipostil. NB! Kui järgnev tekst juba ette liiga pikk tundub, hüppa järgmise postituse peale, ma teen lühikokkuvõtte.

Tegelased:*

• Priit - müügiosakonna manager;
• Kalle - puhkuseklubi (toosama hotellide broneerimissüsteem) omanik, mu otsene tööandja;
• Gunnar - hotelli omanik, osanik muuhulgas puhkuseklubindusega tegelevas firmas;
• Rita - maksab palku, annab vabu päevi jne;
• Jaanika - töötab minuga samal ametikohal teises hotellis, alustas samal päeval, kui mina (kokku on hotelle 3);
• Ludvig - töötab minuga samal ametikohal kolmandas hotellis, alustas meist palju varem.

Priiduga tegin ma tööintervjuu, tema oli see, kes mind koolitas ja kes mulle tohutuid tulemustasusid kokku lubas (minimaalselt 13 tuhat bahti nädalas, aga kindlasti rohkemgi). Priit andis mulle ka teksti,** millele toetudes pean ma klientidega kohtumisi määrama. Ta palus selgelt, et ma tema poolt etteantus midagi ei muudaks, sest: "Ma olen teinud müügitööd juba 16 aastat ja olen selle teksti väljatöötamiseks kulutanud 11 kuud, usu mind - see töötab!"

Esimene päev

Varahommikune ärkamine on totaalne enesetapp! Istun töölaua taga ning tunnen kuidas tohutu peavalu ajusid pigistab. Et jutt, mis mul klientidele ette kanda tuleb, on mulle uus, tunnen end kohmakalt, ladususe saavutamiseks vajan veel aega. Õhtuseks vahetuseks jõuan juba mugavustunde saavutada. Käin õhtul jooksmas, tahan end väsitada, et õigel ajal magama saaks.

Teine päev

Kalle astub mu töölaua juurde ning kaeb mu paberile pandud põhjusi, miks inimesed kohtumistele tulla ei taha. "Kuidas nad küll teavad, et tegemist on liikmeks astumisega?" imestab Kalle. Vastan, et Priidu antud teksti kohaselt pean seda mainima. "Kus see Priidu tekst on?" küsib Kalle. Annan talle väljaprindi ja Kalle kaob. Poole tunni pärast on ta tagasi teise paberiga, millel on kirjas tema variant sellest, mis ma klientidele ütlema peaks. Kalle lisab veel, et ma võin iga kell ka omapoolseid muudatusi teha. Ma poole sõnaga mainin, et Priit ütles ju..., mispeale Kalle käratab: "Mina olen siin omanik ja mina olen seda tööd teinud 20 aastat, samal ajal kui Priit vaid 10, kuula ainult mind!" Selge. Sama päeva õhtul käin jõusaalis, et end väsitada.

Kolmas päev

Magan sisse! Olen enda väsitamisega niivõrd edukas olnud, et ükski äratuskell mind ei ärata! Ärkan hoopis töölt tuleva kõne peale ning torman sassis juustega kohale! Gunnar astub mu töölaua juurde ning pärib:

"Sa elad koos selle breiktantsijaga, eks!?"

"Jah," vastan ma mõeldes, et kuidas ta küll teab?

"Ja tema töö algab ju alles õhtul, eks!?"

"Jah."

"Novot, ma tean küll mis tunne on elada koos kellegagi, kellega su graafik ei ühildu. Ime ei ole, et sa hiljaks jäid!"

"Ahah," mõtlen mina.

"Veel," jätkab Gunnar, "ma tean et sul on kaks erinevat teksti, mille alusel sa klientidega suhtled, eks!?"

"Jah," vastan ma jällegi mõeldes, et kuidas ta teab?

"Kas ma saaks neid näha?"

Annan talle paberid ning Gunnar seletab pead vangutades, et ta peab Priidu ja Kalle kindlasti matile kutsuma, sest selline asi ei lähe teps mitte. Ja muidugi mainib Gunnar jutu lõpetuseks, et tema on siin ikkagi suur boss, kelle sõna loeb ennekõike.

Neljas päev

Juhtub see, mille eest Priit mind juba varem hoiatanud oli. Nimelt - ära mässi end hotellikülastajate probleemidesse. Kõik tubade, transpordi jms seotu lahendab retseptsioon, tuuride, meelelahutusega jms seotu tuurilaud.*** Nii ma teengi - osutan käega paremale (respa) või vasemale (tuurid) või laiutan lihtsalt käsi. Kõik toimib. Aga mitte täna! Mu töölaua juurde astub ilmselgelt endast väljas naisterahvas, kes ei mõista, kuidas ta küll oma kolm last ühte väikesesse voodisse ära mahutab? Saadan ta respasse ja lisan, et loodetavasti laheneb kõik ilusasti. Varsti on sama neiu mu laua taga tagasi.

Neiu: "Sa ütlesid, et loodad, et laheneb ilusasti!? Ma lootnuks sult rohkemat! Ma maksin ekstra lisavoodi eest! Ma tahan kompensatsiooni!"

Mina: "Aga kuidas mina sind aidata saan, ma ei tegele ju tubadega, respa tegeleb."

Neiu: "Aga sinuga rääkisin ma esimesena ja ma tahan, et sina mu probleemiga tegeleks!"

Ohkan omaette ja mõtlen, et tegelikult sai ta ju selle, mille eest maksis. Toa koos lisavoodiga! Kelle probleem see siis on, et tal sinna kolm last ära ei mahu?

Viies päev

Tänaseks on selge, et kohtumisi määrata ei olegi nii keeruline. Hoopis keerulisem on teha kindlaks, et nad ka kohale ilmuvad. Üks perekond jätab tulemata, sest unustas ja broneeris elevantidega sõitmise samale ajale. Teine perekond jätab tulemata, sest lapsed tahavad randa minna hoopis. Lõpuks on tegemist siiski nende puhkusega ja kui nad väga tahavad oma ajaga midagi paremat teha, kui meie müügiinimesi kuulata, siis ei saa seda neile pahaks panna. Kõik ärajäänud kohtumised tähendavad muidugi ärajäänud tulemustasu.

(Märkus: Täna hommikul käis vihane kolme lapsega neiu mu ees vabandamas).

Kuues päev

Kõigil on vaba päev, välja arvatud minul ja Jaanikal. Otsustame päeva lõpus koos õhtustada ning kurdame üksteisele uue töö puudujääke.

...

Üheteistkümnes päev

Saan kätte esimese palga (makstakse kaks korda kuus), mis on vähemalt kaks korda oodatust madalam. Rita käest aru pärida ei õnnestu, sest ta on Balile puhkama lennanud. Hiljem selgitab Kalle, et nädal enne palgapäeva pannakse kohtumiste ja müügitulemuste loendamisele punkt. Lubab, et järgmise palgapäevaga on kõik klaar(im). Helistan Ludvigile ja pärin, kui palju selle tööga TEGELIKULT teenib? Selgub, et täpselt nagu Open Bariga. Mõnel nädalal palju bahte, mõnel teisel ümmarguse nulli.

Kaheteistkümnes päev

Mul ei ole olnud mitte ühtegi vaba päeva ja ma tunnen end kui zombi, hommikused ärkamised on oma töö teinud. Olen päevaste vabade tundide jooksul vaid korra randa jõudnud, enamasti ma lihtsalt magan hommikuse ja õhtuse vahetuse vahel.

Hea uudis on see, et mind ootavad kolm vaba päeva, sest käes on Songkran! Halvaks uudiseks Kalle sõnum kolmanda päeva hommikul, et ma pean õhtuks ikkagi tööle minema, sest vahepeal on palju kliente saabunud.

...

*Tegelaste nimed on muudetud sel lihtsal põhjusel, et kuigi ma pean oma blogi salakeeles, millest saab maailma mastaabis aru vaid käputäis inimesi, ei soovi ma siiski, et keegi pärisnimesid guugeldades mu blogini jõuab. Ei ole pahandusi tarvis.

**"Tekst" ei ole päris korrektne vaste, inglise keeles on sõnaks "pitch", eesti keeles ma head vastet ei leia. (Vt ka "sales pitch")

***Jällegi ei leia eesti keeles vastet, inglise keeles "tour desk".

Read more...

Kuldse Draakoni lugu

Selle tüki pealkirjaks võiks vabalt olla "Ühe töökoha saamise lugu", aga praegune kõlab ilusamalt, pealegi on põhjust ka.

Asja juurde. See ei ole kindlasti mingi saladus, et ma uut tööd ihalenud olen. Paljudel erinevatel põhjustel, millest ma kindlasti ka eraldi postituse teen.

Kohe järgmisel hommikul pärast seda, kui ma uue läpaka omanikuks sain, kammisin usinalt töökuulutusi läbi ning leidsin paar paljutõotavat, mis olid just samal hommikul üles laetud. Isegi farangidele mõeldud ja isegi tööluba lubati jne (kõik töökohad on siin muidu ju "Thai nationality only"). Saatsin hinge kinni hoides CV-sid.

Sama päeva hilisõhtul sättisime end Zadiga Karoni randa Som Tami salatit sööma. Istusime juhuslikult kultusliku Kuldse Draakoni kõrvale ning lahkudes pakkus Zad, et me võiksime talt midagi soovida. Mõeldud-tehtud!

Järgmise päeva hommikul helistati tööintervjuu asjus! Järgmise päeva õhtul müüsin mühinal Open Bar pileteid! Pole vist vaja mainidagi, et tollesama draakoni juurde läksime me tagasi veel päris mitmel õhtul, ebausus, et ta aitab mind uuele ametikohale. Aitaski! Läbisin tööintervjuu, proovipäevad, ooteaja ning sain pakkumise asuda 1. aprillist tööle.

Tööst endast ka: mu tööandjaks on Austraalia firma Ezystays ning mu töölaud asub ühes Phuketi hotellis. Minu ülesandeks on võtta vastu kõik ülisoodsa erituusikuga tulnud austraallased, jagada neile eripakkumisega kaasnenud tasuta nänni ning selgitada, et kui nad loovutavad tunnikese oma puhkusest meie müügiinimestega kohtumiseks, saavad nad ka tulevikus ülisoodsalt reisida! Asi toimib lihtsalt öeldes niimoodi, et kohtumise läbinud turistil on võimalus maksta teatud summa, mis tagab talle liikmestaatuse ning ligipääsu Ezystays broneerimissüsteemile, milles on üle 3000 hotelli üle kogu maailma. Hotellide hinnad on tavapärasest tunduvalt odavamad.

Siin on nüansse veel palju, aga ma ei taha seda postitust väga keeruliseks ajada. Tegemist on pisut sama teemaga, mida ajavad kõik puhkuseosakutega (Timeshare) tegelevad firmad, aga samas ei ole ka. Kes täpsemini teada tahab, küsigu mult otse järele.

Lihtsatest ja arusaadavatest asjadest niipalju, mul on päevas kaks lühikest vahetust (08-11 ja 16-18), 6 tööpäeva nädalas (nagu enamus ametikohtadel Tais! 5-päevased töönädalad on luksus!) ning töötasu saan vastavalt sõlmitud kohtumistele ja müügitulemustele (ehket palka jälle ei ole, aga mulle lubati ulmelisi tulemustasusid, mis on juba kahjuks ulmeks osutunudki).

Ma olen Karoni draakonile väga tänulik, sest sain, mis tahtsin! Varahommikused ärkamised, et nautida hommikust karget õhku ja pikalt päikeselist aega. Töögraafiku, mis aitab mul enda tegemisi paremini struktureerida. Piisavalt vaba aega, et käia rannas ja trennis ja...! Kõrgemad tulemustasud, kui Open Bariga. Töölaua! Jne.

Etterutates olgu öeldud, et need varajased ärkamised on ikka tõeline ora tagumikus! Ja loomulikult olen ma juba ka kõige muu soovitu ja loodetuga vastu pükse saanud, aga sellest ma veel kirjutan.

Read more...

T88st, vol 2 (ehk miks on raske praegusest loobuda)

Nagu ka eelmises postituses mainisin, muutusi on tarvis ja kindlasti tahan ma oma praeguse t88 parema vastu v2lja vahetada. Seda paljudel erinevatel p6hjustel, aga k6ige p6hilisem ja arusaadavam neist on ilmselt see, et ainult komisjonitasu alusel teenides on juberaske plaane teha.

Aga! Samuti on ilmselge, et midagi selle t88 juures on, mis on mu aju ja kere kiiremast muutuse poole liikumisest hoidnud.

Toon kolm lihtsat n2itet, mis peaks h2sti illustreerima, miks ma ikka neid pileteid myyn:

Esimene n2ide. Suvaline esmasp2ev. K6nnime s6brannaga m88da Patongi t2navaid, tyytame turiste oma piletitega ja no ei 6nnestu kuidagi rohkem, kui 2 maha myya. M6tleme hetke ja otsustame t88tegemise asemel hoopis ujuma minna! Valime v2lja esimese ettejuhtuva hotelli, jalutame turistidena sisse, ujume ja p2evitame ning alustame j2rgmist p2eva v2rskelt ja tunduvalt parema myygiga.

Teine n2ide. Suvaline teisip2ev. Saan 6htul k6ne Samanthalt, kes siinseid reklaami-, filmi- ja muid v6tteid korraldab ning ta palub mul j2rgmise p2eva varahommikuks olla valmis s6iduks Coconuti saarele, kus filmitakse yht Vene reklaami. S6idan kohale, l2bin riiete vahetuse ning istun terve p2eva saarel ylej22nud osalistega juttu puhudes. Alles 6htupoolikul palutakse meil saarelt lahkuvate turistidena kaamera ees jalutada, kogu t88 v6tab kokku aega vaid m6ned minutid. Palka saan 3000 bahti. Lisaks tasuta saaretripp, s88k ja muidugi uus s6branna Soomest!

Kolmas n2ide. Veel yks suvaline esmasp2ev. Et s6brad on v6tmas ette j2rjekordset trippi Corali saarele, otsustan ka mina vaba p2eva kasuks ning s6idan kaasa. P2ev m88dub rannas lebotades, p2evitades, ujudes, snorgeldades.

Pyydsin illustreerida seda, et yksk6ik kui ebastabiilset sissetulekut see Open Bar mulle ka ei pakuks ja yksk6ik kui v2ga olen ma tydinenud olemast yks neist tyytutest myygiinimestest, kes turistidel rahulikult olla ei lase, on siiski v2ga m6nus planeerida oma aega t2pselt niimoodi, nagu p2he tuleb ning v6tta lihtsa vaevaga vabu p2evi - olgu siis m6ne muu (ja paremini tasustatud) t88otsa tegemiseks v6i hoopis ringitiirutamiseks.

Read more...

T88st (ehk miks ma kuidagi Eestisse tuldud ei saa)

Nonii. Ma olen seda varemgi m6elnud ja ka v2lja 8elnud, et ma tahaks k6iki soojamaa elust unistajaid korraks raputada. Sest vaata - unistustes on nii, et saad palmid ja sinise mere ja igap2evase p2ikesepaiste, aga samas veedad j6uluaja t2idetud ahjukana, verivorste ja hapukapsast sisse ajades, aastavahetuse Kalevi t2nava katusel ilutulestikku nautides, jaanid metsas roheliselt helendavate usside seltsis ja Schillingu Ingaga Kilingi-N6mmel. Ja loomulikult on k6ik l2hedased l2hedal ning s6pradega saab iga kell syya teha ja Aliast m2ngida. Ja loomulikult seda k6ike korraga! Et m6ttej6ul lendad yhest kohast teise. Viuh! - Phuketi randa raamatut lugema! Ja viuh! - jaanitulele!

Tegelikult see k6ik (ylla, ylla!) p2ris nii ei ole. Tegelikult on vaja raha ja aega ja - nagu ma nyyd vaikselt aru hakkan saama, ka v2heke l2bim6tlemist ja planeerimist. Et ei olegi viuh! ja viuh!*

See sai mulle kiiresti selgeks, et suveks ma koju ei j6ua. J2rgmine plaan oli, et lendan lumeks kohale. Veebruar tundus m6tte tekkimise hetkel piisavalt kaugel, et planeerida ja raha koguda, aga v6ta n2pust!

Ja nyyd ma kirjutangi t88st, nagu pealkirjas lubatud. Ma olin nimelt kindel, et saan detsembrist-aprillini lisat88d Seductionis, mis oleks mulle iga kuu korraliku rahatagavaru taganud. Kahjuks langes see variant 2ra, sest minu asemel v6eti t88le klubimanageri s6branna ja rahvuskaaslane, kes mingite ootamatuste t6ttu oli t88tuna ula peal.

Siis - jaanuari tripi ajal helistas s6branna ning teatas, et mul oleks v6imalus t88tada Joe Conradi mustkunstishowle. Teadsin varem kuuldust, et Joe n2ol ei ole tegemist just k6ige usaldusv22rsema tegelasega (probleemid palkade v2ljamaksmisega) ning seet6ttu n6ustusin tingimusel, et saan oma palga k2tte n2dalakaupa. Alguses l2ks k6ik lepase reega - ilmusin igal 6htul imekombel kastidesse ja puuridesse ning sain selle eest korralikku palka. Kuni p2evani, mil Joe 30 miljonit investeerijate raha taskusse pistis ja kadus! Keegi ei tea, kuhu! T6eline mustkunst! Mina 6nneks paljust ilma ei j22nud, vaid paari show eest oli maksmata, aga kahjuks kaotasin sellega j2rjekordse lisaraha teenimise v6imaluse.

Olen teinud promot88d ka yhele restoranile ning osalenud m6ningates Phuketil filmitud reklaamides ja filmides, saanud selle eest samuti korralikku tasu, aga tegemist on olnud v2ga ajutiste ja planeerimatute sissetulekutega.

Ja viimaks siis muidugi see va Open Bar, mis mu igap2evase leiva lauale toob. Olin aasta alguses positiivne, et n2ed - tulen puhkuselt ja olen energiat t2is ning myyn, kus myriseb, aga ei! V2ga kehvade myygitulemustega algas aasta. Nyyd on 6nneks tunduvalt paremaks l2inud ja olen endale l6puks tekitanud reaalse plaani ja s22stmise skeemi.

Ma sellest praegu pikemalt ei kirjutaks, tahan k6igepealt n2ha, kas see t88tab. (Ei taha 2ra s6nuda, noh!). Seda v6in kyll 8elda, et oleme Zadiga n2iteks igap2vaselt K6IK kulutused kirja pannud ja see on ootamatu, kui palju raha meil IGA P2EV kulub! Pikemaks kokkuv6tteks on veel vara, aga ma olen juba avastanud kaks lihtsat s22stmisnippi:

* Esiteks - kallimates s88gikohtades ei tasu jooke tellida. Juurdehindlus on tohutu. Palju m6istlikum on eine 2ra syya ning hiljem oma vesi v6i j22kohv hoopis Seven Elevenist v6i Family Martist (natuke nagu R Kiosk Eestis, ainult tunduvalt parema kaubavalikuga, avatud 24/7 ja suhteliselt odav pealekauba) soetada. Neid on siin iga nurga peal, niiet janusse kindlasti ei sure! (Variant on alati ka enne s88ki juua).

* Teiseks - kui ei ole just tohutuid allergiaid v6i v2ga peps ilutoodete soetamisel, siis odavama toote kasuks otsustades s22stab h2sti. Viimati dushshigeeli** ostes valisin 50 ja 200 bahtise vahelt esimese variandi. Puhtaks peseb samamoodi, kui varasemad tooted.

Meil Zadiga on kummalgi ka yks n6rkus, mis raha s88b. Minul kodu (tahan osta k6ike alates kylmkapimagnetitest kuni riidekapini) ja Zadil mootorratas (tahab k6ik originaaljupid v2lja vahetada). Hetkel on keeld peal - neile n6rkustele raha ei kuluta.

Veelkord pealkirja juurde tagasi tulles - loomulikult pean ma k6iges syydi t88d ja t88alaseid segadusi (no et t2na mustkunst ja homme ei midagi), aga mitte oma kulutamishullust! See oli iroonia, eks! Tegelikult tuleb nii yhes kui teises vallas muudatusi teha...

*See ei t2henda, et ma oma otsust siia tulla kahetseks! Kindlasti mitte! Kui saaks aja tagasi kerida, teeks samamoodi.

**Lisaks t2pit2htedele puuduvad mul ka susisevad t2hed, sellest ka sellline kirjapilt!

Read more...

Saksa Elu pärast

Mul õnnestus osaleda järjekordsetel filmivõtetel. Sedakorda filmiti Saksa (reaalelul põhinevat) linateost nimega "Tsunami. Elu pärast." Filmivõtted toimusid väikeses haiglas, kuhu ka päriselus pärast hiidlainet patsiente toimetati. Kui Rootsi sarja võtted koosnesid peamiselt ootamisest ning söömisest, siis sedakorda oli tegemist täispika tööpäevaga, kus ekstrad pidevalt kasutuses olid. Meie make up oli võigas ning kuigi arusaadavalt on tegemist väga tõsise teemaga, oli äärmiselt raske selle siirupilõhnase "vere" sees naeru tagasi hoida. Pärast võtteid käisin oma "katkiste jalgadega" ööturul ning videopoes ja oh neid shokeeritud nägusid! Ühele vanapaarile seletasin päris pikalt, et mul tegelikult ka ei ole valus ning et tegemist on ainult grimmiga.

Minu story filmis oli see, et jooksin tsunami eest ning kukkusin käpuli. Naersin, et pidevaks käpulikäimiseks pole mulle tsunamit vaja ning et jalgu ja pihke katvad armid on mulle igati igapäevased! (Ja tegelikult teeb mu fotoaparaat korralikke panoraampilte, ma ei tea, miks see siia blogisse üleslaadides selliseks kribuks muutus).

P.S. Kui mu blogi juhtub lugema keegi, kes tsunamiga päriselt kokku puutus ning tunneb end piltidest häirituna, siis andku mulle märku - ma võtan need maha!

Read more...

Rootsi Õnne 13

Ühel ilusal päeval otsustasime eestlasest sõbraga kuulsaks ja rikkaks saada ning lasime end filmida ühe Rootsi telesarja tarbeks. Pidavat olema midagi sarnast nagu Eestis Õnne 13. Tegelikult oli meie täita taustaroll. Istusime paadis, imiteerisime jutuajamist, näppisime üha uuesti ja uuesti sukeldumiskostüüme (iga uus võte pidi nägema välja samasugune kui eelmine) jne. Ma pole kunagi sarjades ega filmides tausta märganud, aga näed - kõik need suvalised tänaval jalutajad, kohvikus istujad ja pargis jooksjad on kinnimakstud taust.

Read more...

5 päeva pildis

Viimased postitused on olnud pildivaesed. Alljärgnevaga parandan seda viga. Pildistasin oma telefoniga üles suvalised 5 järjestikkust päeva. Siin on tulemus:

1. päev:

Selline vaade avaneb mulle mu toa rõdult...

... ja selline mu lemmikpuhvetist nimega Number 6, 

kus valmistatakse väga head kohvi (mis on kohalikes söögikohtades üsna harvaesinev nähtus). Sellelt pildilt saab ka näha, millega ma söömise kõrvale tegelen. Kui ma parasjagu tai keelt ei korda, märgistan flaiereid.

Üks mu totaalseid lemmikuid - küüslaugukana keedetud riisiga! Pildiloleval versioonil on riisihunniku otsas ka praemuna. Siin saab nimelt pea iga tahke Tai toidu juurde lisana praemuna tellida.

Üks neist kohtadest, millele ma töötan ja kus ma ujumas käin - Phuket Beach Club.

2. päev:

Selline kiisu oli mulle Chalongis hommikukohvi kõrvale kaaslaseks. (Chalongis toimuvad mu keeletunnid).

Need sekundiloendajatega valgusfoorid pole mul just erilised lemmikud, kui pehmelt väljendada. Ootetsüklid tunduvad alati kohutavalt pikad. Näiteks 120 sekundit rolleriga lauspäikese käes passida ei ole just kõige meeldivam ajaviide.

Mõnikord jõuan ma isegi randa! Kata Noi, ikka ja jälle.

Nende uute tapjakingadega paistan ma isegi kohalikest (midget nagu ma olen) pisut pikem.

3. päev:

Hiinlastel vahetus aasta jälle. Sel korral pakuti isegi kuldseid draakoneid!

Siin on näide sellest, miks ma pimedas oma telefoniga pilte ei tee. Phuket Beach Club öisel ajal.

4. päev:

Veel üks neist kohtadest, millele ma töötan. Factory.

Mul on kahtlane tunne, et seekordne Hiina uusaasta on jänese oma. Patongi kaubanduskeskus Jungceylon on igaljuhul just nende pikakõrvalistega asustatud.

Promthep Cape - et päikeseloojangut sel korral pildistada ei saanud (ilm oli pilves), jäädvustasin hoopis elevante ja turiste.

5. päev:

See tänav on minu teine kodu. Saage tuttavaks - Soi Bangla!

Read more...

30.01.2011 No Beach nor AfterBeach

Märkamatult on möödunud aasta sellest, kui mu jalad esimest korda Phuketi pinda puutusid. Ka täna oli palav ja päikeseline päev nagu aasta tagasi, aga ei mingit rannas vedelemist ega imeilusa vaatega kohvikus mõnulemist. Hoopis tihe tööpäev.

Pühendan endale aastapäevaks ühe imehea loo:

Read more...

Kuidas juua shotte?

Kindlasti ei ole mul kõik naljakad ja/või kummalised seigad meeles, aga igal õhtul imestasin ma mõne uue shotijoomise juurde käiva rituaali üle.

- Näiteks keeratakse tühjad shotiklaasid leti peale ümber.

- Või koputatakse tühja klaasiga kolm korda vastu letti.

- Või kui prantslastele selgitada, milleks meil sool ja laim leti peal on (tekiila peal ette näidates), siis joovad nad raudselt ka kõik ülejäänud shotid soola ja laimiga (shotialuse peal on lisaks tekiilale must Sambucca, Jägerbomb ja erinevad viinashotid).

- Kõige lõbusam oli jälgida aga nii umbes 7 kutist koosnevat seltskonda, kes ostsid 10-se shotialuse ning mängisid IGA shoti peale mündimängu. Ja igakord jõi shoti ära KAOTAJA! Mäng ise seisneb selles, et kõigil on käes üks münt ning iga ringi alguses tuleb kas tühi või mündiga käsi lauale asetada. Seejärel pakuvad kõik, mitu münti laual on. Kuidas valestipakkujad mängust välja jäid, ma enam ei mäleta, küll aga mäletan, et iga shoti peale mängiti täpselt nii mitu ringi, kui palju mängijaid mängus oli. Lühidalt: 7 mehel kulus 10 shoti joomiseks praktiliselt terve õhtu.

(Selliseid pilte tehakse shotibaaris õhtu jooksul kümneid, sest kõik leiavad shotialuste nimed väga humoorikad olema).

Read more...

Põhiküsimused shotibaaris

Mida küsida Phuketi margariita- ja shotibaari taga seisvalt blondilt Eesti tüdrukult? No näiteks "One Get Wasted platter, please!" (shotialus 10-ne shotiga) või "Get Slightly Wasted platter for me!" (shotialus 5 shotiga) või "Two straberry/lemon margaritas!"

Aga mitte ainult. Lisaks leidsid igal õhtul aset järgnevad dialoogid (jah, ma olin Shot Girl, see on puust ja roosaks trükitud mu "töömaika" peale):

Klubikülastaja (KK): "Where's the toilet?"
Shot Girl (SG): "Upstairs!"
KK: "Oh..." (nii kaugele peab ronima ju!)

***

SG: "Wanna buy some shots?"
KK: "No, I wanna piss myself! Where's the toilet?"
***
Austraallane (A): "Where are you from?"
SG: "Estonia!"
A: "What the fu*k is that?"
SG: "It's actually a country! A country in Europe!"
***
KK: "Are you from Sweden?"
SG: "No, I'm from Estonia!"
KK: "What the...?"
***
KK: "What do you do HERE?"
SG: "I'm working"
KK: "Yes, I can see that, but how did you get HERE?"
SG: "By plane."

Kõige naljakam küsimus, millega ma kokku puutunud olen, kõlas järgnevalt: "Did you lose all your money and you can't go back home and have to work here?"

Mis mu nime puudutab, siis neile, kes mind rootslaseks peavad, olen ma Malin, taidele aga Mali (see pidi väidetavalt jasmiini tähendama tai keeles).

Ja kui sellest, et austraallased Eestit ei tea, võib veel aru saada, siis mida arvata norrakast, kes minu selgituste peale, et "it's in Europe!" raius kindlalt "no, it's NOT!" ja kohmetus pisut peale seda, kui ma teatasin, et meie vahele jääb ainult 2 riiki?

Või sakslasest, kes oli täiesti veendunud, et Eesti ja Venemaa on sama asi ning et Eestis räägitakse vene keelt?

Või belglasest, kes on samuti veendunud, et Eesti on põhimõtteliselt Venemaa ja just meie (ja ka teised uued EL riigid) oleme süüdi Euroopa Liidu allakäigus?

Ilmselt mitte midagi. Mõned shotid ehk hoopis?

Read more...

Demonstratsioon

Ei, üldse mitte jõu ega moe oma. Palju igavam. Demonstreerin oma asju ja tegemisi:

Esiteks. Sellises majas ma nüüd siis elan:

Asukohaks on Kathu (nüüd tean lõpuks ka oma aadressi, küsi, kui soovid postkaarti saata! ;)), varem pesitsesin Chalongis. Ikka tollesama telefoniga klõbistatud pilt.

Ja teiseks. Sellise riistaga vuristan ringi:

(Ema meisterdas need pildid oma digifotokaga)

Ning kolmandaks. See on minu raske töö:

Et siis naeratada, nüpeldada ja selle kõige vahepeal ka mõned shotid välja valada. (Piltide autoriteks on Chris ja Daryl... aga see vist ei ütle kellelegi midagi, eksole...)

Read more...