Ma tean, et olen õiges kohas, kui...

... mu vannitoa nagis ripuvad bikiinid!

Selliselt mõttelt tabasin end paar päeva tagasi vannitoas toimetades.

Olen nüüd reedest alates tööl käinud, kolmapäeval ja neljapäeval saan vabu päevi nautida.

Mind on väga sõbralikult vastu võetud, tunnen end tööl käies nagu kodus, tuttavad näod, tuttav keel (ma ei olegi tai keelt unustanud!). Motikas õnnestus lõpuks ilusasti käima saada, aga olen sellegipoolest tööl taksoga käinud, sest ei tihka vihmamärgadel tänavatel ise sõita. Õnneks ei maksa enam üle, sest teatud taksojuhid on kujunenud "omadeks jopedeks", kes juba mind nähes teavad, kuhu ma sõita tahan ja kui palju ma selle eest maksan. Ootan juba vabu päevi, et saaks puhata ja mängida.

Ja kui kedagi huvitab, siis...

Z helistas mulle mõned õhtud tagasi, kui ma Seduction'is esimest korda oma nägu näitasin. Helistas terve õhtu ja öö. Ei, ma ei vastanud, lülitasin telefoni välja. Ei, enam ei ole helistanud - kaua sa ikka peaga vastu seina jooksed, valus hakkab ju.

Jah, me töötame samale firmale ja ma näen teda vilksamisi, kui ta tööle tuleb ning ei, meil ei ole mingisugust kokkupuudet, sest minu leti eest kõnnivad läbi need, kes soovivad pileti eest maksta, kellel on lauareserveering jms. Ülejäänud (näiteks need, kellel on VIP-kaart või Seduction'i töötajad) sisenevad klubisse järjekorraväliselt ja nendega mul otsene kokkupuude puudub. Seega - me praktiliselt ei näe üksteist, ei räägi, kirjuta ega joonista. Kõik on rahulik ja maitsekas. Muretsemiseks pole põhjust.

On varahommik ja on uneaeg. Fan dii! ("Ilusaid unenägusid!" tai keeles).

Koos oma kalli kolleegi/sõbranna Mihret'iga tööpostil.

P.S. Ma ei jõua ära nautida seda, et ma ei pea äratuskella peale ärkama. Võin peale tööd magada niikaua, kui süda lustib, ainsaks piiranguks see, et järgmisel õhtul kella 21-st peab jälle tööl olema.