Eesti kroon Tai pesumasinas

Täna jõudsin ma lõpuks omadega nii kaugele, et pesin pesu. Et ma ei usalda siinseid pesumaju (olen oma sõprade pealt näinud, kuidas nende riideid ära kaotatakse, kuidas nad oma puhta riidepaki hulgast võõraid hilpe leiavad ning kuidas mõnes pesumajas ei ole valge pesu muust eraldi pesemine vist kombeks, sest päris võikaid permanentseid plekke olen samuti näinud), pesen tänavapealsetes tasulistes pesumasinates, kuhu kuhjan oma musta pesu koos pesupulbriga sisse, sisestan vajaliku hulga kümnesendiseid ning ajan siis vahepeal muid asju, kuni masin pesemise lõpetab ja ma oma puhta kraami kätte saan.

Kuivatan pesukuivatusstange peal, mis on Eestis levinud pesukuivatusrestiga võrreldes seepärast toredam, et võtab tunduvalt vähem ruumi ning et riided ripuvad kuivades riidepuudel, ei ole neid hiljem triikida vaja:

Täna ei soovinud üks pesumasinatest kuidagi mu viimast kümnesendist vastu võtta. Masin arvestab ilmselt raskuse järgi ning katsudes tundus see sent tõesti teistest kergem. Mul oli kiire, pidin kohtuma sõbraga, kes aitas mul hoiukapist pesukuivatusstanget koju tassida (ladustasin nimelt kogu oma kraami enne Eestisse sõitmist tasulisse hoiukappi). Kobasin käekotis ning tabasin ühekroonist, mis koos ühe kahekümnesendisega (Eesti sent, mitte euro) minuga juba pikemalt igal pool kaasas käis. Pistsin krooni masinasse ja töötas!

Hea meel, et masin käima läks, aga natuke kahju oli ka, sest olin neid sente hoidnud, kui õnnemeenet. Samas olen ma alati selle poolt, et talismanide omamine ei ole hea, sest esiteks tekib tohutu stress, kui talismaniga midagi juhtub (ja kindlasti talismani purunemisel või kadumisel midagi ka untsu läheb, sest asjast ilmajäänu saadab universumile negatiivseid sõnumeid*) ja teiseks olen ma kogenud, et halb tuleb niikuinii, ei hoia seda eemal ei taskupõhjas pesitsev kastanimuna ega Buddha munkadelt saadud käepael.

Pesu on pestud, järgmine praktiline ülesanne on korteri otsimine. Kui ainult vihm järele annaks! Täna sadas nii meeletutes kogustes, et töölt koju ma mitte ei sõitnud oma motikaga, vaid ujusin. Siin on teatud tänavad, mis uputavad absoluutselt alati, kui rohkelt vihma sajab, ja kuigi mulle tundub, et asjaga tegeletakse (no sellised tee-ehitustööd käivad ümberringi, et hoia mütsi kinni!), on protsess siiski äärmiselt aeglane ja vaevarikas. "Korruptsioon," ütlevad taid, sest nad teavad, et iga (riiklik) tegevus venib just sellepärast, et kohalikud asjapulgad panevad pisut raha tee-ehitusse, enamuse enda taskusse ning siis laiutavad käsi, et juurde on vaja! Ja nii see kõik venib...

Soi Banzaan on üks neist tänavatest, kus alatihti uputab.

Tore on aga see, et mul on homme-ülehomme vabad päevad. Tahan Patongist eemale!

*Mulle on viimasel ajal (mu isikliku elu juhtumistest ajendatuna) räägitud palju sõnumite saatmisest - lihtsaima variandi puhul tuleb oma mõtted suunata ainiti sellele, mida saada/saavutada tahad ning need mõttejõul universumile saata, pisut keerulisem versioon näeb ette mõtete paberile kirjapanemist ja paberi ärapõletamist. Taevasse kerkiv suits saadab kõik vajaliku sinna, kuhu vaja. Ja universum kuuletub. Ning täidab soovid. Varem või hiljem ta teeb seda. Kindlasti.