Jaapanlastest

"Kas sulle jääkohv meeldib?" küsis Nariki täna hommikul end uksest välja sättides.

"Jah, muidugi! Palun too mulle ka üks," ütlesin ja suundusin oma tuppa raha järele.

"Veel midagi?"

"Midagi söödavat ka."

"?"

"Ise vaata, ma söön kõike." (Pole tõsi. Koriandrit ei söö. Aga ei viitsinud ka seletada).

Nariki naasis musta jääkohviga (ei mingit (kondends)piima ega suhkurt!) ja võileivaga.

Mõtlesin omaette, et jaapanlased ei ole sellised, nagu taid. Tai oleks toonud mulle ülimagusa cha jen'i ja riisi. Munaga. Lihaga. Millega iganes riisi süüa kannatab.

Paar õhtut tagasi küsis Miyabi mult Eesti spordi kohta. Et milline spordiala meil populaarne on.

"Murdmasuusatamine," vastasin.

"Aga lumelauatamine?"

"Mitte nii väga, meil ei ole mägesid... Aga! Meil on üks sumomaadleja, kes varem Jaapanis elas!"

"Tõesti?" küsis Miyabi ning sisestas google'i otsingusse "Eesti sumomaadleja" (ma vähemalt arvan, et sisestas need sõnad, sest korra vilksatas ekraanil Eesti kaart ja lipp). "Baruto Kai-doo?" küsis ta siis.

"Jah."

"Mhmh, ma olen teda maadlemas näinud. Ta on Jaapanis kuulus, väga tugev mees."

Onju uhke tunne.