Saksa Elu pärast

Mul õnnestus osaleda järjekordsetel filmivõtetel. Sedakorda filmiti Saksa (reaalelul põhinevat) linateost nimega "Tsunami. Elu pärast." Filmivõtted toimusid väikeses haiglas, kuhu ka päriselus pärast hiidlainet patsiente toimetati. Kui Rootsi sarja võtted koosnesid peamiselt ootamisest ning söömisest, siis sedakorda oli tegemist täispika tööpäevaga, kus ekstrad pidevalt kasutuses olid. Meie make up oli võigas ning kuigi arusaadavalt on tegemist väga tõsise teemaga, oli äärmiselt raske selle siirupilõhnase "vere" sees naeru tagasi hoida. Pärast võtteid käisin oma "katkiste jalgadega" ööturul ning videopoes ja oh neid shokeeritud nägusid! Ühele vanapaarile seletasin päris pikalt, et mul tegelikult ka ei ole valus ning et tegemist on ainult grimmiga.

Minu story filmis oli see, et jooksin tsunami eest ning kukkusin käpuli. Naersin, et pidevaks käpulikäimiseks pole mulle tsunamit vaja ning et jalgu ja pihke katvad armid on mulle igati igapäevased! (Ja tegelikult teeb mu fotoaparaat korralikke panoraampilte, ma ei tea, miks see siia blogisse üleslaadides selliseks kribuks muutus).

P.S. Kui mu blogi juhtub lugema keegi, kes tsunamiga päriselt kokku puutus ning tunneb end piltidest häirituna, siis andku mulle märku - ma võtan need maha!