Dolly elab külmkapis

Sellise pealkirjaga postitust tahtsin ma kirjutada juba tükk-tükk aega tagasi, enne seda, kui ma jälle kolisin (kas ma juba mainisin, et ma kolisin jälle? Nii umbes paar kuud tagasi). Sest Dollyga olid vanas korteris sellised lood, et ta ei püsinud pudeliski paigal. Nimelt ronis ta absoluutselt igasugusest "pesast", mis talle ehitatud sai, järjekindlalt välja. Ja see oli jubetüütu, sest iseenesest ei ole mul selle vastu midagi, kui siilike vabalt mööda tuba ringi lidub, aga selle vastu oli mul VÄGA, et ma iga jumala päev koju tulles üle kogu elamise tema väljaheiteid kokku koristama pidin. Ja mitte ainult! Võite ju ette kujutada, millist haisu see vabajooks põhjustas! Aga külmkapipealkirja juurde tagasi tulles - just külmkapp oli tema lemmik-kodu. Ja ma mõtlen siinkohal külmkapi mootorit, mis oli talle sobivalt pime, soe ja pisike, mitte külmkapi seda osa, kus sööki-jooki hoitakse, loomulikult. Lisaks meeldis talle väga voodi all pesitseda ja kui ma ta uues korteris mõnikord vabalt ringi jooksma lasen, jookseb ta ka justnimelt voodi alla, vaibarulli taha (no mul on seal üks rullikeeratud vaip).

Uues korteris elab Dolly hoopis karbis. Selline plastik-karp, kust ta välja ronida ei saa, sest küüned ei haagi plastiku külge ning mis on just nii suur, et sinna mahub ta magamisase, söök ja jook. Ja no ma tõepoolest proovisin varem talle ka igasuguseid aktiviteete pakkuda - küll olid talle sillad ja tunnelid ja trepid ehitatud ning jooksupall oli tal ka - aga tüüp lõpetas ikka alati oma "lõbustuspargist" välja ronimisega ning külmkapis pesitsemisega (kas ma juba mainisin, et see külmkapi osa oli PISIKE?). No niimoodi ma proovin end lohutada sellega, et tal seal karbis väga kurb ei ole. Tegelikult ma arvan, et natuke on ja isa soovitusele vastates ("Vii ta metsa elama!") vastan ma praegu nii, et ma OTSIN seda metsa (täpsustuseks: siin ei ole metsa, on džungel), aga siiani ei ole ma Phuketil küll midagi Dollyle elamisväärset näinud ja ma olen miskipärast kindel, et tegemist on imporditud tegelasega, ehk siinne mets/džungel ei olegi talle ellujäämiseks mõeldud (jällegi isa sõnu kasutades: ainult inimesed on sellised imeloomad, kes jäävad ellu ka sellises kliimavöötmes, kus nad üleskasvanud ei ole, pärisloomad nii ei saa).

Ja lõpetuseks: kui Eestis tunduvad siilid jubesümpaatsed tegelased, kes vaikselt nohistades aianurgas piima nosimas käivad (tegelikult ma ei tea, kas siilid nohisevad, minu oma hoopis piiksub aeg-ajalt), siis koduloomadena on nad umbes sama igavad, kui igasugu hamstrid jms (kes mulle ei meeldi), sest nendega mängida ei saa (okkad!) ning ainuke "rõõm" on neile süüa-juua pakkuda ning nende järelt koristada. Aga sellest hoolimata on siilid ikkagi jubesümpaatsed. Dolly küll on.