Paradiisielu nukram pool

See sai mulle juba eelmisel hooajal selgeks, et (lühiajaliste) turistidega suurt sõprust punuda ei tasu, sest kui nad lõpuks koju lendavad, on ikka jube kurb. Teisalt oleme me, farangid, siin kõik turistid. Ja kui ühel päeval tundub siinne elu väga mõnus (noh, et liivarannad, palmipuud ja päikesepaiste), siis järgmisel võib kummitada suur koduigatsus. Ja need meelemuutused toimuvad tõepoolest päevadega (kui mitte tundidega). Kui tuua vaid üks näide, siis mu lõuna-aafriklasest kolleeg teatas, et kaalub päriselt siia elama kolimist ning broneeris varsti pärast seda avaldust kojusõiduks lennukipiletid. Ütlesin oma kallile Eesti sõbrannale Ingale, et "see on see turistilõksu õnnetus", mispeale tema teatas, et tegelikult pole vahet - ka Eestist lähevad inimesed koguaeg mujale ära (kasvõi minu näide). Tegelikult on mu nukravõitu postitusel põhjus ka - eelmisel kuul lendas koju Soome mu kallis sõbranna Ira (ülemisel pildil) ning täna koju Inglismaale kallis Jade (alumisel pildil).

I miss you girls!

Ja loomulikult igatsen ma oma pere ja sõpru Eestimaal. Mõtlen teie peale rohkem, kui te seda ehk aimata oskate ning jalutan tihti oma mõtteis mööda Eesti tänavaid (peamiselt miskipärast Tartus Rüütli tänaval ja selle ümbruses ning alati paistab mu kujutelmades Päike).