Ebamugavad küsimused

"Üks lõik arbuusi, palun," pöördusin hommikul puuviljamüüja poole.

"Ta räägib tai keelt! Nii hästi, eksole?" pöördus mu kõrval seisev naisterahvas, kes just oma papaialõigu kätte oli saanud, samuti puuviljamüüja poole.

"Õppisid koolis?" küsis too naisterahvas siis minult.

"Jajah," vastasin.

"Võta ikka kaks lõiku, mis sest ühest saab!" teatas ta siis.

"Mul juba on siin kotis kana ja kleepuvat riisi, kaks viilu arbuusi ei mahu kõhtu ära," osutasin oma käe otsas kõlkuvale hommikusöögikotile.

"Ahah, dieet! Väga hea. Aga kus sa elad?"

"Kathul," vastasin.

"Hahaha! Siin on ju ka Kathu, aga kus täpsemalt?"

"Eeh, kondomiiniumis," mainisin kohmetult.

"Ahah, Kathu kondomiinium, selge!"

Hüppasin motika selga ja põristasin minema. Ise samal ajal mõeldes, et MIKS on küll võõral inimesel tarvis selliseid küsimusi esitada ja otsustades, et pean välja mõtlema turvalised stampvastused.

Näiteks keeleoskuse kohta ma enam ei ütle, et mu eks on tai ja sellepärast ma ka keelt räägin. Sellisele vastusele järgnes reeglina lihtsalt liiga palju uusi küsimusi, näiteks kas ma hetkel olen vallaline ja kas ma uuesti endale tai kutti sooviks? Et seda arutelu vältida, vastan hoopis, et õppisin kohalikelt sõpradelt või et olen siin lihtsalt nii pikalt elanud ja seepärast mõikan keelt. Mõlemad variandid vastavad kuigipalju ka tõele.

Samamoodi nagu ma täna hommikul imestasin, et miks on vaja võõral mu elukohta teada, olen alati imestanud, kui mult töö ja/või palga kohta küsitakse. Näiteks austraallased pärivad seda täiesti möödaminnes. Küsimust: "Kui palju sa siin teenid?" kuulsin Open Bari müües igapäevaselt. "Piisavalt, et siin ära elada," vastasime Juliaga koos pileteid parseldades alati. "Ja siin elades ei ole ju väga palju vaja," lisasime muiates juurde. Mõlemad samuti tõelähedased väited, küll aga rääkisime me ka sellest, et saame klubilt igakuist palka ja et põhjus, miks me nii agaralt oma piletitest lahti saada soovime, peitub selles, et nädala parimad müüjad saavad boonust. Boonuse osa tõesti tõsi, aga palga-osa mitte. Puhtalt tulemustasu, aga seda ei ole potentsiaalsel kliendil ju vaja teada, et tema makstav "ettemaks" otse promootori taskusse läheb. (Ajad on vahepeal muidugi muutunud ja praeguseks pole piletiraha jagunemine vist ühelegi turistile saladuseks).

Kunagi varem ei mõistnud ma ka seda "Kuhu lähed?" küsimust, kuniks ma sain aru, et see on taidele "Kuidas läheb?" eest. Samas - ma endiselt kohmetun iga kord, kui võõras seda pärib. Omad inimesed loomulikult, ma pärin neilt ise ka.

Seega - ma elan D kondos, töötan arvutis, teenin piisavalt ja lähen süüa ostma. Või Seven Elevenisse. Ja tai keelt õppisin koolis ja sõpradelt. Olemas! Kõik vastused! Peaaegu tõesed ka.