Phuketil on kolimine igapäevane nähtus. Põhjuseid kodu vahetamiseks leidub mitmeid. Praegune pesa on mu kümnes (!) Phuketi kodu. Neist kümnest ja põhjustest, miks mina nii mitmel korral elukohta vahetanud olen, kirjutangi järgnevalt.
1. Tuba Chalong'is
Mu esimeseks Phuketi koduks sai tuba Ardo-Kairi juures siis, kui ma esimest korda saarel maandusin. Elasime ilusas majade kompleksis, mille keskel laiutas bassein. Enamus majakestest olid täidetud eestlastega, meil oli oma kommuun. Õhtuti grillisime maisi ning jõime Sangsom'i Coca-Cola'ga. Sellelt pildilt saab natuke toda kompleksi piiluda:
Põhjus, miks ma ära kolisin, peitub kõige lihtsamalt seletades selles, et (abielu)paariga koos elades muutub üleliigne tegelane tahes-tahtmata kolmandaks rattaks (kui tegemist ei ole just järeltulija või koduloomaga). Nii läks.
2. Karp-tüüpi korter Kathu'l.
Chalong'ist kolisin Kahtu'le elama. Mu tollaeagne kolleeg-manager aitas korterit otsida ning just sinna kolimise põhiargumentideks said soodne hind ja parem asukoht töökoha suhtes.
Selline see karbike oli. Kusjuures rõdult (viimane pilt) puudus igasugune vaade, mulle vaatas vastu mäesein. Valisin just selle toa sellepärast, et tahtsin pärast töö-ööd rahulikult mäevarjus magada.
Põhjusest, miks ma sellest korterist lahkusin, kirjutasin
siin.
3. Hotellituba Patong'is.
Erinevalt eelmisest kahest võis siit tööle lausa jalutada ning katuseterrassilt avanes ilus vaade:
Hotelli koduleht asub
siin, mina peatusin Lamai Apartment'i nimelises (taksojuht transportis tookord mu asjad ekslikut ühe teise Lamai juurde).
Siis sõitsin ma koju.
4. Lukselamine Patong'is.
Teist korda Phuketile jõudes peatusin sõbranna Jade'i juures, kes mind veel Eestis viibides lahkelt enda juurde kutsus. Mainimata, et ta on ära leppinud ja elab koos oma poiss-sõbraga, kes mind ei sallinud (ega üldse kedagi, kes hetketi rohkem tähelepanu sai, kui tema).
Esialgu oli selles minu mõistes lukselamises äärmiselt mõnus - mul oli omaette tuba, tööle sai mugavalt jalutada ning maja juurde kuulus ka bassein.
Minu tollane magamistuba,
korteri elutuba,
elamisest avanev vaade
ja maja juurde kuuluv bassein.
Põhjus, miks ma välja kolisin, oligi mu sõbranna peigmees, kes oli erinevatel põhjustel emotsionaalselt ebastabiilne ja kui veel hommikul pakkus ta mulle lahkelt teed ja vestles juttu ajada, siis õhtul märatses, et ma pean kindlasti korterist kohe kaduma, sest tema ei saa oma kodus rahulikult alasti ringi loivata pluss veel sada häda (praeguseks on see noormees manalateele läinud - rahu tema põrmule).
5. Soodne tuba Patong'is.
Järgmisena kolisin kokku hispaanlasest kolleegiga. Tema voodi oli toa ühes, minu oma teises nurgas, lisaks riidekapid, vannituba, rõdu - tüüpiline karp-tüüpi korter. Elamine asus kiviviske kauguselt töökohast ning kolleegiga ei puutunud me praktiliselt üldse kokku, sest mina müüsin päeval pileteid ja tema jagas öösiti flaiereid. Jubesoodne oli seal koos elada.
Kolisin aga sellepärast, et soovisime ühel hetkel mõlemad rohkem privaatsust.
6. Hubane karbike Patong'is.
Minu järgmiseks elukohaks sai karp-tüüpi tuba, mis oli väike, aga armas. Muutsin selle mõnusaks ja hubaseks (vahetasin haiglapirnid soojade vastu jms).
Sellesse korterisse kolis Z ning sinna võtsin ma Dolly. (Häid pilte mul polegi. On üks, kus Z rõõmsalt Dolly majakest ehitab, aga seda ma ei postita). Kolisime välja, sest korrus allpool tegutses pesumaja ning pesupesemisest imbuvad niiskus ja kemikaalid hakkasid tervise peale. Ka jäi sinna korterisse hulgaliselt halbu emotsioone, mis olid seotud lahkuminekutega, uue suhte konarliku algusega, kuni selleni välja, et ma tundsin, et sellel karbil on halb energia.
7. Teine hotellituba Patong'is.
Kolisime (mina, Z ja Dolly) hotellituppa, mis oli soodne (
hotell oli just avatud ja inimtühi, ka jäi kolimine minu mäletamist mööda madalhooaja kanti) ning maitsekas ja puhas (külmkappi varustati pidevalt joogiveega ning kord nädalas koristati tuba ja vahetati voodipesu).
Väljakolimine tuli ootamatult. Olin viisal vale templit arvestanud, tegin seetõttu järjestikku kaks visa run'i ja kiirkorras uue viisa, see kõik oli kulukas ja ebameeldiv. Lisaks taheti kõrghooaja saabudes toa hinda tõsta. Lahendus saabus Z'i tädile kuuluva stuudiokorteri näol, kus me esialgu tasuta elama pidanuks, aga otsustasime siiski üüri maksta.
8. Stuudio Patong'is.
Selles kaheksandas elasin kõige kauem. Sealt kolis Dolly metsa elama, sinna majja kolisid sisse kõik Z'i tiimikaaslased (teistesse tubadesse siis), seal pidin ma klubiuksel tööd alustades ümbritsevast mürast peaaegu hulluma (pidev lärmakas liiklusvool maja kõrval asuval peatänaval, lärmakad naabrid jne) ning seal läksime Z'ga laiali.
Need pildid tegin ma siis, kui Z oli välja läinud ning ka mina valmistusin oma asju pakkima. (Z elab nüüd uuesti seal, koos oma tädipoja ja veel ühe tiimikaaslasega, kui ma ei eksi):
See karu on sünnipäevakingitus emalt, vennalt, Pikalt ja tädiperelt. Praegu elab ta Ira tütre juures.
Ma nägin tolles elamises tohutult vaeva, et see elamiskõlbulikuks muuta, küürisin eelmiste üürnike jäetud jampsi (maja on üle kümne aasta vana ning mitmeid elanikke näinud), kleepisin seintele ilukleepse, sest eelmised asukad olid piltide, nagide, kalendrite jms seinale riputamisest koledad liimiplörakad tekitanud, ostsin ilusaid asju. Aga korter ei saanudki selliseks nagu ma tahtsin (no see kole pandakarupiltidega kapp oleks pidanud kindlasti pruuni, naturaalse ilme saama!), sest
aeg sai otsa.
9. Lohutuskorter Patong'is.
Manager Ira ning kolleeg Mihret kutsusid enda juurde elama. Nad on vanemad ja targemad ning teavad, et murtud südamega ei ole mõtet (halbu) mälestusi täis korteris elada. Kolisin nende juurde. Euroopalikku, basseiniga korterisse. Fotod on mul vaatest, mis rõdult avanes:
10. Uus algus Patong'is.
Niisiis on mu praegune pesa järjekorranumbrilt kümnes. Otsin üheteistkümnendat, sest jaapanlased kavatsevad siit umbes-täpselt kuu aja pärast välja kolida ning mul on vaja kohta, kus olla. Kui mul õnnestub saada see korter, mida ma tahan, saab sellest lihtsa vaevaga PÄRIS MINU Phuketi kodu. Üheteistkümnes. Aga nii mitmes mõttes esimene.
