Kõik alljärgnev on tõsilugu.
Mõni kirjeldatavatest seikadest kordub nädalast nädalasse, mõni suisa päevast päeva, mõni on aga hoopis unikaalne. Ehkki ühe päeva sisse õnneks reeglina nii palju ei mahu, otsustasin kirjutatava just nii raamistada. See on ühe vana toriseja lugu. Nagu selles filmis, kus kaks naabrivanameest omaette ja omavahel vahetpidamata torisevad.
***
Ärkan uue naabri "tervituse" peale... või vähemalt ei olnud mul varem aimugi, et keegi otse mu voodipäises pesitseb (vahel on vaid sein). Täna saan aimu. Kell ei ole veel keskpäevagi tiksunud, kui naabrimees mind oma valju muusikaga äratab. Üritan oma terrassilt tema omale kõõludes (sein on ju vahel) endast märku anda, aga asjatult. Marsin siis tüübi ukse taha ning käratan (mees on kurja blondi nähes juba muusika kinni keeranud):
"Mis värk on? Kas sa tead, et ma töötan ööklubis ning jõuan mõnikord koju alles kella 7-st hommikul...?"
"Ma vabandan, ma..."
"Kas sa tõesti kujutad ette, et elad üksi siin majas?"
"Ma vabandan..."
"Jajah, sina vabandad, aga mina olen praeguseks juba üles tõusnud!"
"Ma..."
Lahkun vihasena naabrimehe juurest ning naudin veel paar tundi õndsat und...
... kuniks lõplikult ärkan ja basseinis mõned ringid teha otsustan. Löhverdan prillid ninal, rätt ümber, basseini äärde. "Oh, jälle need rootslased!" mõtlen. Mul on kohutavalt kõrini neist ülepäevitunud punnkõhtudega rootsi tsikkidest ning kõhnadest, ületätoveeritud rootsi kuttidest, kellega ma majakompleksi jagan. Nad on lärmakad ja ülemäära jutukad, armastavad plärtsuga vette hüpata, veepüstolitega sõda mängida ja... loomulikult valjult muusikat kuulata! "Aga kas te teate, et ma töötan ööklubis..." seletan ning palun muusika vaigistada. Mina olen tulnud siia oma ringe ujuma, mitte pidu panema, peol käin ma tööl.
***
Et Casey ja Porn on Bangkoki viisaasju ajama sõitnud, on Lucky söötmine minu õlul. Armsast kassipojast on sirgunud metskass, kes küünistab ja hammustab ning ronib igale poole sinna, kuhu pole vaja. "Ma viiksin ta hea meelega metsa Dolly'le seltsiks," mõtlen oma ribastatud sõrmi silmitsedes. Hetkel lahkub aga Lucky oma tuppa ning mina käivitan tööleminekuks motika.
Kas ma olen juba maininud, kuivõrd hullumeelne siinne liiklus on? Et keegi ei kasuta suunatulesid, näiteks? Ja et kõik teevad pidevalt ootamatuid manöövreid? Ning muidugi need hiinlased! Jalutavad karjakaupa keset sõiduteed ja ei hooli vähematki sellest, mis ümberringi toimub.
***
Täna on tavaline töö-öö. Vene näitsikud tungivad ennastunustavalt uksest sisse ning on üllatunud, kui neid peatatakse.
"One hundred baht," teatan.
"Mhmhh," noogutavad näitsikud ning üritavad end taas uksest sisse suruda.
"One hundred baht!" kordan.
Näitsikud kordavad oma peanoogutust, aga sissepääsu eest ikkagi ei tasu.
Joonistan käemärke kasutades õhku hinna "100".
"Što?" hakkavad tüdrukud lõpuks mõistma.
"One hundred!"
"Skolka?"
"Sto baht," lausun allaandnult ning saan lõpuks vajaliku piletiraha kätte.
Sama stsenaarium kordub prantslastega. "Ko merrr?" põristavad nad oma r-i ning mul ei jäägi muud üle, kui neile prantsuse keeles hinda teatada.
Õhtu toob veel vaeseid rootslasi ja sakslasi (miskipärast ei soostu just nende kahe rahvuse esindajad iial vingumata piletihinda maksma!), päid vangutavaid hindusid (kellele tuleb selgitada, et piletihind ei ole kaubeldav ning et asutuse näol on tegemist täiesti tavalise ööklubiga, kus keegi poolpaljalt posti otsas ei tantsi) ning igapäevaseid huumorimehi. Need viimased viskavad naistele mõeldud 75%-list piletisoodustust pakkuva flaieri letti ning teatavad ripsmeid volksutades: "Aga ma olengi naine!" või veel parem: "Ma olen ladyboy!" Väga vana nali ja no üldse ei tööta. Või on küll meestele mõeldud 20%-lise soodustusega flaieri näppu haaranud, aga kohe mitu tükki: "Mul on kolm flaierit, ma saan 60% soodustust!" kilkavad nad erutatult. Jällegi väga vana nali ja üldse ei tööta noh. Naised nalja ei tee. Vene naise jaoks nõuab isegi naeratamine enneolematut pingutust ja ega ta klubi piletikassasse pingutama tulnud. Pingutada tuleb klubis sees, seal kus raha tuleb sisse, mitte ei lähe välja (mu kommentaar võib tunduda õel, aga see ei ole kellegi saladus, et suur osa venelannasid tuleb Phuketile justnimelt end müüma).
Töö-öö lõppedes otsustan Casey tarkusetera järgida ("Pese pesu hommikuti! Sa niikuinii passid poole päevani üleval ning hommikupäike kuivatab pesu nii hästi ja kiiresti!") ning sõidan musta pesu täis kotiga pesumasinate suunas. Üks masin võtab kümnebahtistes 30 bahti, mul on kahe masinatäie jaoks veel 40 bahti puudu. Aga just täna on kõik kümnebahtised IGALT POOLT otsa saanud! Jahin neid münte erinevatest Seven Eleven'itest, hotellide respadest ja kana müüvalt tädilt nagu hull ja ma ei suuda uskuda, et pesu pesemine selliseks missiooniks osutub! Just siis, kui olen alla andmas, saan ühest Family Mart'ist oma mündid kätte. Pesu saab pestud ning tõepoolest hästi ja kiiresti kuivaks.
***
Enne uinumist avan Andrus Kivirähki "Maailma otsas", mul on käsil viimased peatükid ja ma üldse ei taha, et see raamat läbi saaks. Loen aeglaselt ja mõnuga. Ja mõtlen, et tahaks ära maailma otsa, kus ükski naaber ega rahvus hulluks ei aja, ükski kass ei kriimusta ning kus jagub alati kümnebahtiseid! Ja mõistan siis, et ma olengi ju... maailma otsast. (Kuidas me kallist kõigile tundmatut koduriiki teisiti nimetada saakski?). Ja tulnudki ju... maailma otsa. (Tais ju! Palmid ja värgid!).
***
Paar päeva hiljem istume Casey, Porn'i ja austraallasest naabrimehega (tuleb tunnistada, et üks normaalne naaber on meil ka) terrassil. Kell on juba vägagi öö, me joome veini ja õlut, sööme makarone ning jutustame kõva häälega. Kuniks kellegi hääl meid tuvastamata naaberkorterist katkestab: "Kas te saaksite palun vaiksemalt olla, ei ela te üksi siin majas!"
"Küll mõni inimene võib ikka toriseda, kell on ju vaid 2 öösel," mõtlen omaette ning loivan tuppa istuma. Ülejäänud kolm teevad sama.
