Nutisurve

Midagi polnud parata, uue aasta esimesel päeval andsin nutisurvele alla.

Nii, nagu alkoholijoomist piirata üritavad inimesed kannatavad õllesurve ("beer pressure") all, kui nende sõbrad baaris õllepudelit nina alla topivad: "No ole nüüd mees ja joo!" ning trenni tegevad ja tervislikku toitumist harrastavad inimesed puutuvad kokku jampsisurvega: "Sellisel kellaajal lähed sporti tegema, hulluks oled läinud või?"; "No jah, sa ju nii peen preili, et ei kõlba pelmeenegi süüa!", olen mina nüüd mõnda aega nutisurve all elanud.

Noh, et "Facebook'is sind ju enam ei ole, ei tea sa ilmaelust midagi!" ja "Sa pole üldse online, oled ikka elus veel?", sest vaata - mul ei olnud enam Facebook'i ja ka ei ole mul mitte ühtegi nutiseadet, mis tähendab, et mul tõepoolest ei ole olnud võimalust kõigega, mis vägevas nutimaailmas toimub, kursis olla. Ja samuti ei ole mul olnud võimalust olla kogu aeg online, sest minu telefon on korralik vanakool, ei tööta seal mitte ükski moodne vestlus-seade (chat) ega ole see ka Internetiga ühendatud. Ja kui ma varahommikul töölt koju tulen ning oma sülearvuti lahti teen, on võimalus kellegagi Skype's trehvata nullilähedane. Sest siin on hommik, aga Eestis alles öö.

No ja siis "ei olegi ma üldse online" ja inimesed muretsevad.

Seega. Midagi pole parata. Mul on nüüd jälle Facebook. Kõige operatiivsem keskkond, kuhu mulle sõnumeid jätta, millele ma siis sobival hetkel kiiresti vastata saan. Ja samuti kõige operatiivsem keskkond, kuhu ma oma elusolekust asitõendeid jätta saan.

Ja et ema lubas mulle oma vana tahvelarvuti ära, siis on ainult aja küsimus, kui ma kõigile kasvõi lõunat süües või töö ajal kogu aeg kättesaadav olen!

O tempora o mores!